Suur itk ja lahkuminek

Viimase hetked veel koos - kurbtus on nii suur.

Uhked ja kuldsed tunnistused käes.

Margit nn hariduslaadal

Kohalik st Nebraska kapitooliumihoone , ekskursioon oli huvitav, liftiga tippu mina ei sõitnud - liiga kõrge.

Neljapäeva hommik algas siis SUURE PAKKIMISEGA. Toppisin asju kohvritesse ikka ühel ja teisel moel ning lõpuks õnnestus kõik ära mahutada. Korjasime viimased toidujäänused kah kokku ja organiseerisime ühiselt hiiglasliku hilishommikueine - lõhe ja keedukartulite ja salatijäänukitega. Ja siis leidis Yilena kusagilt veel ka mingid jäätisepulgad, mis samuti nahka pistsime. Lõpuks maandusime oma kohvritega basseini äärde ja jäime bussi ootama. Ja vaatama kuidas rahvas oma kohvritega maadleb, sest nii mõnegi kohvri suurus oli aukartustäratavate mõõtmetega, rääkimata kohvrite kaalust.
Ilm oli nagu meie üle irvitamiseks otsustanud ilusaks minna - koguni 24 kraadi sooja - nii et võtsime siis veel viimast, mida võtta andis. Istusime ja võtsime veidi päikest ja valmistasime vaimu ette suureks teekonnaks.
Kohvrite bussipealelaadimine oli omaette vaatamisväärsus - kuna igaühel oli minimaalselt kaks suurt kohvrit, siis hoolimata meile eraldatud tavapärasest suuremast ja mahukamast bussist, ei mahtunud kogu meie pagas selleks ettenähtud pinnale ära, vaid mingi osa kohvritega kindlustati ka istmerea vaheline käik. Ikka selleks, et keegi bussi vahekäiku ei kukuks.
Tampa lennujaama jõusime kohale ebameeldiva kiirusega, see tähendas, et algas meie pikaksveniv lahkumine - esimesena jätsime siis hüvasti meile armsaks saanud bussijuhtidega. Pärast aega- ja jõudunõudvat kohvrite mahalaadimist ja nende kärudele ladumist suundusime ennast lennule registreerima. Kuna Barbara seisis leti ees ja hoidis meile nö järjekorda, läks asi üldiselt libedalt - kõik jõudsid enne tegelikku registreerimist oma kohvrid eelnevalt üle kaaluda ning liigkaalu puhul asjad veel kord ja veel kord ümber pakkida, veidi rohkem riided selga toppida ja käsipagasit mahukamaks seada. Lisaks meile oli Lincolni lennule veel mõned reisijaid, kes olid ilmselgelt hämmingus sellise inimmassi üle, kes kõik üritasid oma pagasit ära anda ja veidralt ringi sebisid.
Kuna pagasi registreerimine oli rahvarohkuse tõttu pikaleveninud protseduur, kiirustasime kohe turvaväravate juurde, et saaks koormate kaupa riideid seljast kiskuda ning kotte ja arvuteid läbivaatuseks valmis seada. (Pühapäeva õhtuks, esmaspäevaks olime selle protseduuri teostamiseks muutunud juba proffideks, asjade seljastheitmine ja kottide avamine toimus üha kiiremas tempos).
Lennuk, mis meid Omaha lennujaama pidi viima, osutus pisikeseks -vaid kaks istmerida kõrvuti- nagu mingi ülekasvanud buss, millele on tiivad külge kinnitatud. Kui meie gruppi poleks olnud, siis oleks see lend küll pooltühi olnud. Igatahes tervitas lendutõusul meid piloot ning tema tervituse võtsime kestvate kiiduvaldustega vastu. Ülejäänud reisijad noogutasid heakskiitvalt päid ja ilmselt mõistsid, miks selline kirju ja lärmakas seltskond nende igapäevast rahu ja vaikust segab. 3,5 tunnine lend möödus suhteliselt kiiresti, ajasime juttu, naersime Tareki üle, kes oli silmnähtavalt lendamise pärast ärevil - püüdsime teda siis igati lõbustada ja rahustada ning lõpuks jõudsime õhtu ja pimeduse saabudes Omahasse, kus meid ootas ees ebatavaliselt soe ilm - neil olevat päeval olnud koguni kevadiselt 17 kraadi sooja. Pärast pagasi edukat kättesaamist (mitte ükski kott ei läinud kaduma ega jäänud maha), toimetasime selle meid ootavale bussile ning sõit Lincolni poole võis alata.
Tee oli pikk ja igav ja monotoonne - pimeduses ei paistnud suurt midagi aga hiljem päevavalges sõites ei olnud samuti midagi suuremat vaadata - ühesugune ja igav vaade põldudele, mis polnud ei haljendavad ega kolletavad.
Lõpuks hotelli jõudes ootas meid registreerimine ja kingitusena kena punane kotike ja järjekordne pihutäis pabereid eelseisva paari päeva tegevuste kohta. Ning taas "packed meal" - pakk kartulikrõpse, õun, võileib ja kaeraküpsis, millest suutsin konsumeerida vaid õuna ja veidi kartulikrõpse, võileiva koha pealt keeldus mu neelamissüsteem sõna otseses mõttes töötamast ning kaeraküpsise peitsin mustade päevade tarbeks kotti. Lisaks einele oli kohalikul ülikoolil meile varuks ka ilmselt selle reisi suurim üllatus, nimelt saime kõik endale voodikaaslased. Olime eelnevalt arutanud erinevaid võimalusi, kuidas meid majutatakse - alates sellest, et saame samad toakaaslased, kes meil olid Washingtonis kuni selleni, et meid jagatakse rahvuste kaupa tubadesse, mille puhul tekitas suurt elevust ja rõõmu see, et sellisel puhul peaksid tuba jagama Nishanth (meesisik) ja Yogesh (naisisik) ning Konstantin ja Natalia. Lõpuks selgus, et suurem osa meist jagab tuba oma rahvuskaaslasega, kuid lisaks toa jagamisele pidime jagama ka voodit, sest meid majutati kaheinimesetubadesse. Mehed hakaksid selle peale kohe suure häälega protestima, kuid kuna hotell oli lisaks meile veel tulvil arvukalt jaapani õpilasi, siis ei tulnud mingi muu variant kõne allagi - ainsks võimaluseks jäi nõutada lisavoodipesu, mille leidmisega oli hotellil samuti raskusi. Hiljem kuulsime, et ameeriklaste agarus-ogarus oli läinud nii kaugele, et nad olid näinud ette, et üks Jordaania naine oleks pidanudki jagama tuba Jordaaniast pärit mehega!!! Jordaanlanna, kes peab ringi käima kaetud juustega , oleks pidanud järsku elama samas toas võõra mehega!!! Lõpuks oli ta kolinud lihtsalt kolmandaks veel kahe projektis olnud jordaanlanna juurde.
Asjad tuppa viinud, otsisime kohe üles Pireti ja Margiti, kes olid kogu selle perioodi veetnud selles samas hotellis tuba, kuid mitte voodit jagades. Kogemusi ja muljeid vahetades suutsime kella 2 üleval istuda, enne kui otsustasime, et peab veits ikka magama kah.
Reede hommik algas varase ärkamisega kohutava heli peale, mida tootis äratuskell, mille seadsime hommikuseks äratuseks, sest kartsime sisse magada. Pärast kiiret hommikusööki algas töö sektsioonides, st meile peeti mõned kõned kauni Nebraska kohta ning seejärel viisime läbi selle kaua ja kaunikesti ettevalmistatud grupiõpetamise. Kõik läks lusti ja rõõmuga - erinevate ülikoolide grupid olid ette valmistanud terve rea erinevaid ja meeleolukaid tunde - nt õppisime 15 min jooksul umbes 8 sõna kolmes erinevas keeles - gruusia, vene ja hispaania keeles - laulsime ja mängisime. Igale tunnitegevusele järgnes analüüs ja tagasiside - mis kõik toimus sõbralikus õhkkonnas. Lisaks selelle kõik need tegevused ka filmiti ning tõenäoliselt pannakse üles TEA koduleheküljele. Lisaks meile olid kohal ka need Ameerika õpetajad, kes on valitud 2011 aasta kevadel minema erinevatesse riikidesse - sattusin ühte gruppi inimestega, kes lähevad planeeritult Senegali, Ghanasse ja Lätti. Hiljem kohtusime ka kahe õpetajaga, kes tahavad tulla kaheks nädalaks Eestisse - peame nad siis nelja peale ära jagama ehk siis kirjutama taotluse ja siis neid mööda Eestit ringi kombinbeerima, et saaksime neile võimalikult palju näidata. Tundusid olevat Eestist huvitatud inimesed. Kuuldvasti pidavat ka sügiseses vahetuses olema paar inimest kes tahavad Eestisse tulla. Õhtul käisime oma eeldatavate külalisõpetajatega ühiselt söömas ja rääkisime neile Eestist ja eestlastest ja meie ajaloost.
Laupäeva hommikune tegevus oli suunatud meie informeerimisele igasuguste toetusprogrammide kohta, et kuidas ja kust ja mis tingimustel saab hiljem toetusrahasid taotleda. Kuigi toetusraha võib olla kuni 5000 dollarit, et saa seda kasutada nt teatud varustuse ostmiseks aga Ameerikast mingi kohviraha taotlemine või transpordikulude hüvitamine on kah jabur - see aruandlus ei ole ilmselt vaeva väärt. Aga rõõmusatv info oli see, et töötatakse selle nimel, et võetaks vastu muudatus, mis lubaks osta ka varustust ja muud ning see, et seda toetust võib taotleda piiramatu arv kordi, kui vaid projekt on igatpidi kohalikku kommuuni arendav.
Kogu programmile pani punkti pidulik söömaaeg, millele järgnes tunnistuste jagamine (kenad ja kuldsed) ning riikide kaupa kultuuride tutvustamine, milleks oli kõikidele eraldatud 3 min. Kuna aeg oli äärmiselt piiratud ja sisuliselt olid riigid end ju juba oma ülikooligruppides piisava põhjalikkusega tutvustanud, siis tähendas see taas, et sooritus pidi olema "Sweet and short". Otsustasime tantsu kasuks. Aga meie ei kavatsenud teha sellest mingit soolosooritust, vaid tegime ussitantsu - st haarasime aga möödaminnes järjest inimesi sabasse ja mähkisime ja roomasime mööda saali ringi ja niimoodi 4 minutit järjest. Pärast inimesed tänasid meid, selle kaasalöömise võimaluse eest. Hiljem kujuneski niimoodi, et niikui mõni kultuur sisaldas mingitki tantsu, tormas rahvas kohe agaralt kaasa lööma - olgu see siis salsa või mõni kõrgemat sorti india - kirgiisia jne tants. Me ise ilutegijad ja rõõmu kalli kandijad- lõbus oli. Ameerika õpetajate kultuuriesitlus koosnes twistist, millele siis kõik kohale tormasid ja tantsida vehkisid. Lõpetusek esitas Nebraska ülikooli õpetate segakoor mutatsiooni laulust "We are the world" sõnadega - "We are the teachers ... ", millesse me kõik siis ühiselt oma panuse andsime - käest kinnihoidmine, ühisõõtsumine ja kõik muu.
Meeleolukas õhtu lõppes meie grupile veelgi meeleolukamalt - kuna Barbara pidi minema juba hommikul kell 4 lahkuvale lennule, siis tahtsime tõesti kõik veel viimast korda koos olla ja vallutasime 12. 15 öösel mingi läheduses asuva baari ja vastutulelik pererahvas lubas meil seal aruliselt kell 1.00 olla . ... JA SIIS LÄKS ASI NUTUSEKS. Istusime ja nutsime ja hoidsime üksteisel käest kinni ja kurvastasime lahkumise üle. Sest täpselt selle seltskonnaga ei saa me enam mitte kunagi ühiselt kokku. Seda, et meie seltskond nii üksmeelne ja kokkuhoidev oli, märkasid tesiedki ning IREXi seltskond oli ka Barbarale öelnud, et nende 7-aastase tegutsemisperioodi jooksul ei ole nad nii ühtehoidvat gruppi näinud. Saatsime siis Barbara tema hotelli ja üritasime siis veel magada niipalju kui võimalik, sest hommikul toimus suure itku teine vaatus.
Pühapäeva hommikuks oli kogu seltskond jagatud väljalendudele vastavalt erinevatesse gruppidesse. Meie olime kõik nagu kokkulepitult 7.45 hommikusöögilauas, et ikka veel saaks koos olla ja jagasime veel viimaseid pilte jne. Esimesed meie seast lahkusid kell 9.30 - nuttu jätkus kauemaks, koguni muidu nii kanged Senegali mehepojad nutsid ning kuna see oli nende arvates sedavõrd häbiväärne, püüdisd nad säilitada viimseid väärkusriismeid ja läksid bussi peale kordagi tagasi vaatamata. See on neist ka arusaadav, sest kurvastus oli tõesti suur.
Meie väljasõit lennujaama toimus 13. 30 - lennujaama jõudes ootasid meie kohvrid meid seal juba ees. See Lincolni lennujaam oli selline pisemat sorti, tekkis selline tunne, et see on mingi postipeatusega lennujaam - et kui tahad lennukile saada, siis hääletada ja kui tahad maha, siis ütled piloodile, et "next stop, please" ja tehaksegi sulle peatus. Mingi kohalik lennujaama infoonu ütles, et selles lennujaamas pole kunagi nii palju kohvreid korrga olnud.
Toimus taas kohvrite kaalumine ja paaniline ümberpakkimine. Pireti toppis oma kohvri nii pilgeni täis, et kohvri lukk ei läinud niisama lihtsalt kinni. Lõpuks punnitasime kahekesi - tema istus kohvri otsas ja mina tirisin siis tasapisi lukku kinnipoole - õnnestus. Siis mainis meid saatev Nebraska ülikooli esindaja, et on olemas tõenäosus, et lennujaamas kohver veelkord lahti tehakse - mispeale Piret purskas naerma ning ütles, et seda tahaks ta kohe pealt vaadata, kuidas kohvri kinnipanemine neil pärast õnnestuks. Igatahes said kohvrid pakitud ja taaspakitud ning saime oma piletid kätte. Tagatipuks selgus, et siin ei kaalutudki pagasit üle, isegi kaalu ei küsitud - ju nad siis taipasid, et inimesed olid isegi mures ja olid näinud kuidas asju ümber pakiti. Maksime oma 50 dollarit lisakohvri eest ja olime valmis lahkumiseks. Kuna lennu väljumiseni jäi tunnike, otsutasime veidi keha kinnitada - menüüs oli järgmine valik: võileib erinevate sisudega, supp, pitsalõik, chilli, salatid, hot dog mingi itaalia vorstiga. Soovisime suppi - seda kahjuks ei olnud, soovisime pitsat - seda ka kahjuks ei olnud, soovisime siis chillit - seda saime kaks viimast portsjonit ja see oli nende väiteil "not very hot", kuid meie jaoks piisavalt "hot", et seda süüa oleks võimalik, mahendasime siis seda värki koorega ja saiatükikeste sissetoppimisega, kuid erilise eduta. Tiiu valis itaalia vorstkesega saia, mille soojendamsieks kulus ligi 15 minutit - kah saavutus.
Siis toimus taas turvakontrolli läbimine - st taas riided seljast, läpakas kotist välja, saapad jalast ja metallidetektorist läbi- riided selga, läpakas kotti jne. Margiti kott tuustiti lahti - ta oli unustanud, et üks kursusekaaslane ostis ta lastele kingituseks selle klaaskuuli, mille sees need helbed ringi hõljuvad ning selle käsipagasisse pannud ning see on lennunduseeskirjade kohaselt eriti ohtlik ese lennukisse kaasavõtmiseks, st kuulid konfiskeeriti. Kuid siis ilmutasid kohalikud erilist arusaamist - kohe turvakontrolli taga istusid kenad vanemaealised politseionud, kes nägid tema meeleheidet ja kurvastust (tegelikult ta tundis lihtsalt, kuidas väsimus ja kõik jooksutasid juhtmed kokku ja ta hakkas nutma) ning otsustasid sekkuda - st nende pealekäimisel viidi need klaaskuulid Margiti registreeritud pagasisse (hiljem oli pagasisse pandud lisaks kuulidele ka sildike ,et avatud kodumaa hüvanguks ja kaitseks - selline nagu minul oli Tampasse jõudes). Lennuk, mis meid Lincolmist Chicagosse viis oli veel pisem, kui see, mis meid Tampast Omahasse sõidutas - arvan, et sooritasime reisijate rekordi - igatahes olid lennuki pagasiriiulid nii väikesed, et minu ja veel mitme inimese käsipagas sinna ei mahtunud ning see pandi siis lennuki alla. Ja lennuk ise mahutas vast umbes 40 reisijat - ausõna, nagu tiibadega buss. Lend oli rahulik ja sündmustevaene - Chicagosse jõusime hilisõhtul - umbes kell 8 kohaliku aja järgi. Tulime lennukilt maha ja jäime lennuki kõrvale oma käsipagasit ootama. Nägime veel ka kuidas meie registreeritud pagas hakkas mööda linti käru poole liikuma ja rõõmustasime, et näe, pagas olemas. (Kuid see rõõm osutus enneaegseks)
Kuna meie lennud Chicagost lahkusid erinevatel aegadel, toimusid veel viimased kurvad hüvastijätud lätlaste ja ukrainlastega ning siirdusime turvasse. Kuna rahvast oli paljuvõitu, kulus selleks omajagu aega ja taas oli Margit see, kelle kott ette võeti. Sedapuhku selgitati talle kenasti, et kuna valgustusel paistis palju pisividinaid, mille olemust ei suudetud tuvastada, siis võeti asi põhjalikuma vaatluse alla, lisaks puhastati ta kohvri servad kenasti lapikesega ära, ja lapikest vaadeldi erilise hoolikusega erilise valgustuse all.
Igatahes midagi kahlast ja ohtlikku ei leitud ja saime suunduda edasi endale sobivat lennuväravat otsima. Lend oli taas täiesti väljamüüdud ning rahvast tulvil. Meelelahutuseks oli võimalus vaadata filme, mis polnud eriti huvitavad või siis magada - tegemist oli ikkagi öölennuga. Lisaks pakkus veidi meelelahutus üks juhtum uniste kaasreisijate vahel. Kõik reisijad varustati kehatemperatuuri hoidmiseks ja mugavuseks kattelinadega, mille siis mõni meie seast heitis endale üle pea - mille kaitseks, ei oska öelda. Need kattelinad olid paraku istmetega ühte värvi nii et hämaras lennukis oli veidi raske näha, kus algab lina ja kus on istekate - ühesõnaga (tegelikult mitmete sõnadega) üks unisevõitu vanemaealine reisija liikus tasa ja targu öösel kempsu poole, toetudes aeg-ajalt kaasreisijate istme seljatugedele. Paraku ei märganud ta, et üks meie kõrval istuv mees oli just nimelt kasutanud seda tekki oma pea ja näo katmiseks ning toetas oma käe siis magavale mehele näkku - järgnes karjatus, mis äratas mõnedki lähedusesistuvad kaasreisijad unest või unelähedasest seisundist. Ma aravan, et suikusin vist kah mingi aeg aga ma pole päris kindel, sest samal ajal üritasin ka filme vaadata. Igatahes hommikul ehmatati- äratati reisijaid neile kuuma ja aurava rätiku näkku heitmisega - et ennast värskenda või nii. Meid Tiiuga värskendati ka "meeldiva" uudisega - veidi enne Kopenhaagenisse jõudmist otsiti meid üles, et teatada "rõõmusõnumit" - nimelt olla meie pagas jäänud Chicagosse ja soovitati kohe Tallinnasse jõudes pagasiteenistusse minna. Noh, vähemalt ei pidanud me enam muretsema, et kas kohvruid autosse mahuvad või mitte.
Kopenhaagenis tundsime ennast juba peaaegu kodus - Eesti tundus käega katsuda. Taaskord ootas meid turva - ja seekord ei pidanud Margit isegi kohvrit lahti tegema, mis tundus lausa ennekuulamtu häbematusena - miks siis siin erand tehti?
Tallinnas maandudes jõudis lõpuks kohale, et tõepoolest ongi kõik - seitse nädalat oli möödunud nagu niuhti. Saatsime Margiti pagasi lindi juurde ning seal ootas vähemalt Tiiut meeldiv üllatus - vähemalt üks ühik tema registreeritud pagasist oli ikka lennukisse mahtunud/sattunud - parem pool kui ei midagi. Minu kohvrid seiklesid ikka veel kusagil avarustes. Nii et kui mul ei olnud reisi alguses probleeme, siis Eestisse tagasi jõudes oli mul koguni kaks probleemi - kohvrid. Kuid läksime pagasiteenistusse ja teatasime oma murest, seal võeti kenasti meie andmed ja kohvrite kirjeldused ja lubati, et asi saab selle nädala jooksul kindlasti korda. Uurisime, et kui suur on nn lootusetute juhtumite arv ning saime vastuseks, et see on väga väike - umbes 2% - seega jäi loota, et meie kohvrid ei moodusta seda protsenti.
Igatahes tuli täna rõõmusõnum,et kohvrid on teel Võru poole - seega on Missioon täidetud - ka kohvrid on ilmselt õhtuks kodus. Ilusat ja päikest:) ja tänan kõiki, kes on viitsinud mu heietusi lugeda. Kohtumiseni !!

Florida - tehtud!

Noortekeskuse rahvas
Flyura teeb koerust - laua peal ei kõnnita!!

Mohammad Bangladeshist teeb füüsikat

Kena koolitee jääb seljataha

James Duplass - minu mentor

Barbara ja tunnistus ja mina kah.

Mingi suva noored suvalisel hetkel linnakus tantsu löömas.

Proovipakkimine nr 2

Pühapäeva õhtuks oli palavikust tõsiselt siiber - kraadiklaas näitas 39 ning otsutasin, et tuleb võtta kokku kogu oma veenmisoskus, ähvardamisoskus ja vast mõni muu oskus veel, mis hetkel meelde ei tule ja seada keha lihtsa fakti ette - kui ikka palavikuga ühele poole ei saa, pole lootustki Floridast minema pääseda - lennukisse mind ilmselt sellega ei lasta, neil ju siin udupeened imemasinad, mis vale kehatemperatuuriga inimesed kohe välja praagivad. Teab kas mõjus jutt või ähvardamine, kuid igatahes võttis keha mind kuulda ja otsustas palavikuga lõpparve teha - hommikuks olin kolm korda higist tilkuva särgi kuiva vastu välja vahetanud aga palavik oli läinud.
Kogu asja lõpp läheneb erakordse kiirusega - ilmslt on üleilmsete maavärinate tagajärjel maakera kiiremini pöörlema hakanud - eile said meie dominikaani sistad oma kodustelt teada, et ka Venetsueelas oli maavärin. Nii et kõike võib juhtuda.

Nädala esimese poole peategevus on olnud asjade pakkimise peaproovid ja siis viimased peaproovid ja siis veel uute ja suuremate kottide muretsemine ja siis uuesti peaproov, et asju pakkida. Tundub, et siinkandis on asjadel tekkinud omaette elu - nad on vist salamahti paljunema hakanud. Kevadine aeg, linnud laulavad, meie majataguses soos käib vilgas elutegevus - Tiiu sõnul pidavad konnad siinkandis öösiti väga vägevat ja kirjeldamatut häält tegema. Igatahes kui tundub, et pakkimise peaproov on täielikult õnnestunud st kohver on läinud ilma suurema veenmise, maadluse ja surumiseta kinni ega ole ülekaaluline - ilmuvad eitea kust veel mingid asjapojad välja - väga frustreeeeeeeeeriv tegevus.

Aga oleme tegelenud ka tavapärasemate tegevustega. Esmaspäeval päästsime ennast läbipõlemisest. Barbara loeng oli kogu programmile heaks lõpetuseks - esitasime üksteisele gruppides oma kaebelaulu ning kuulasime kaastundlikult ja pead noogutades teiste oma ning andsime igasugu kena nõu kuidas end ärapõlemisest säästa-päästa. Et asi ikka eriti meeldejääv oleks, käskis Barbara meil ka korralikult kirja panna, mida me kodus ette võtame kui mõni probleem hakkab pähe istuma, kuupäevastada ja allkiri alla kirjutada. Ning kenaks lõpetuseks oli ta tellinud kohale ka hunniku pitsasid ja valmistanud suure kausitäie salatit, mida siis tarbima hakati.
Mina selles orgias ei osalenud, sest mul oli kokkusaamine Jamesiga. Teadsin, et teda ootab koosolek, seega ei üllatanud mind tema küsimus "Võileib või hamburger?" mitte sugugi. Kuna olen siinsete võilebade hingeeluga liigagi tuttav (need on tegelikult täitsa libavõileivad- ei leiba ega võid, saiavaht mingi singiviilaka ja juustujupiga, kapsaleht kaunistuseks vahele susatud) ja mul neist on sügavalt siiber, otsustasin burksi kasuks. James rääkis, et neil on Barbaraga komme käia kord kuus burksi söömas ning otsustasime, et järgime nende traditsiooni, st tellisime burksi, friikad ja kokakoola. Kuna olin eelnevalt selles burksiputkas käinud, siis teadsin, millise anumaga nad kokakoolat müüvad, seega valisin kiiresti väikseima variandi ning olin isegi piisavalt kärme, et jääst pääseda. (Siinkandis tundub jää olevat iga joogi kohustulik osa, mõnes toidukohas on vaadatud meid nagu poolearuseid, kui oleme soovinud sooja teed - seda lihtsalt ei ole, tee on külm ja kas siis jääga või ilma. ) Sõime -jõime, ajasime veidi juttu - asi oli nagu Marcela ütleks "sweet and short" ja läksime kenasti lahku, James koosolekule ja mina Tiiut ootama, sest tema sai oma mentoriga veidi hiljem kokku. Tegime kiire tiiru Dollaripoodi ja toidupoodi, sest mul oli tarvis värvilist paberit ning siis kiirustasime koju, et mingit toitvat asja organiseerida.
Õhtupoolikul ootas meid veel ees külaskäik noortekeskusesse, kus me oleme juba vanad tegijad. Suutsime oma keskuses veedetavast ajast kulutada oma kena 20 min sellele pildile allkirjade andmisele, mille me kingime kõikidele meiega kokku puutunud organisatsioonidele. Nimelt oli meil kamba peale vaid 1 korralik kirjutusvahend ning oma nimi tuli ju ometi selge ja loetava käekirjaga tuleviku jaoks jäädvustada. Aga lõpuks said allkirjad otsa ning astusime noorte ette.
Seekord ootas meid ees eriti energiline noor inimene, kes siis asus meid koheselt energiseerima ja meiega jääd lõhkuma. Tegime mitmeid ringtantse ja gruppideks jagunemisi. Lõpuks jaotati meid kaheks grupiks, kes pidid 1) karjas ühe teki peal seistes tekile teise poole peale keerama nii, et mitte keegi grupi liikmetest põrandale ei ASTU (istuda oleks võinud). Meie grupp kaotas, sest kõik hakkasid kangesti õpetama, et kuidas ja mida ning teisi ei kuulatud - nii et palju kära, vähe villa. 2) pidi ühtse massina, nii et minu jalg on vastu minu mõlemal pool seisva inimese jalga liikuma edasi mingi jublaka poole ning selle endale kahmama. Taaskord enamus rääkis ja kuulas iseennast ning ..... :(. Pärast siis arutati, et mis värk ja miks asi ei toiminud jne - põhjus ju selge - kui koos on ainult staaridest band, siis see ei tähenda, et band ise staariks saab. Igaüks tahab ise silma paista unustades grupi olulisuse sootuks. Aga see selleks. Kuna see oli meie viimane ühistegevus, siis lõpetuseks peeti veidi kõnesid, kiideti üksteist, kallistati ja tehti pilte. Lahkusime sõpradena. Koju jõudnuna korraldasime veel hilisõhtuse söömisorgia (meie sistadel on varutud toitu veel terveks nädalaks ning nüüd käib kibekiire toidu manustamine) ning seejärel sooritasin pakkimise peaproovi nr 1. Kuidas ma ka ei püüdnud ega punnitanud, asjad ära ei mahtunud. Nii et oluline arenguülesanne - muretseda uus kott. Kiiresti!
Teisipäeva hommikul kõndisime kooli poole tavalisest veidi raskema kandamiga - nimelt otsutasime, et meie pärast pole küll tarvis veel rohkem metsi maha võtta ning tagastasime meile tehtud paberkandjatel olevad koopiad ülikoolile - saavad noorematele jagada. Pealegi on kõik need paljundatud materjalid ka õppeinfosüsteemis kenasti olemas - loe kodus palju tahad. Haridusteaduskonna uksel tuli meie vastu dr Bill Black, mingi paberimapp kaenla all ja kiirustas kuhugi. Kui me siis lifti juurde jõudsime ilmus temagi mingi x ringi kaudu sinnasamasse ja naeris, et me tunneme temast paremini teed. Juhatasime ta siis kenasti loenguruumi, mine tea kuhu muidu veel ära eksinud oleks. Kuigi loenguks oli meil ka mingi ülesanne mingi tekst läbi lugeda, on õppejõud ilmselt mõistnud meie tihedat graafikut nii koolis kui väljaspool seda ning nii ta siis lihtsalt küsis, et kas oleme saanud mahti lugeda. Paraku me ei olnud, kuid ta ei teinud sellest numbrit. Loengu teema oli seotud teacher leaderitega ehk siis õpetaja kui juht ning loengu ülesehitus geniaalselt lihtne - 3 astronoomilisest loenguks ettenähtud tunnist vaatsime umbes 1,5 tundi filmi ühest koolijuhist, sellest kuidas ta oma meeskonda tasapisi kompas ja laiendas ja oma õpetajaid nö enda poole üle kutsus - seda pika perioodi jooksul - kulus 10 aastat kuni meeskonda pooldas tema ideid ning oli ise valmis vastutust võtma. Seejärel arutasime nähtut gruppides umbes 30 min ning siis esitas iga rühm oma nägemuse ja avaldasime arvamust. Lõpetuseks rääkis härra Black meile sellest, mida kodus loetud tekstist oleksime teada saanud. Kuna see tekst on õppeinfos üleval, siis saame seda ka ise tagasi olles teha.
Seejärel järgnes kiirpaus kehakinnituseks ning päeva teise poole pühendasime uuemate võõrkeeleõpetamise trendidega tutvumisele. Loengu soojendusharjutuseks aga tegelesime füüsikaga. Nimelt on meie viimase nädala lemmiksõnaks saanud mikroõpetamine, mis tähendab seda, et me peame Lincolnis kambakesi suutma mahutada 45 - 50 min pikkuse tunni materjali 15 min sisse, mis siis veel kõigele lisaks üles filmitakse ning kõikidele vahtimiseks välja riputatakse. Kuna meie lüürikute-füüsikute suhe on tugevalt lüürikute kasuks (suhe on 1 füüsik 18 lüüriku kohta) andsime Mohammedile Bangladeshist võimaluse meie peal katsetada. Teda toetas ka Tarek, kes esindab siinmaal Egitptimaa ajaloolasi. Meile jagati laudadele topsike natukese veega, pipett ja 10sendine münt.Küsimus oli - mitu tilka vett mahub sellele mündile, eelnevalt pakkusime umbes 9-10, siis hakkasime katsetama ning parimad jõudsid tulemuseni ...... 70 tilka, see sõltus vist ka kui kindel oli pipetti hoidev käsi ning ega keegi lauda ei liigutanud. Keskmiselt saadi tulemuseks 36 tilka. Tegemist oli pindpinevusega. Seejärel sai esinemisjärjekorra lüürikute kolmas grupp, kes ei jõudnud sisemiste pingete ja pinevuste tõttu reedeks oma mikrotundi valmis - nende teema oli luuletuste analüüsimine ja vägivald. Pärast seda tuletasime Marcela van Olphenile meelde, et Let's keep it Sweet and short ja hakkaks asju kokku tõmbama. Ka tema sooritas siis microloengu - 3 tunnise materjali suutis kenasti pakkida 10 min sisse - kõigepealt tahtis ta, et kirjutaksime lühidalt, mida ootavad koolid lapsevanematelt erinevates riikides ja kuidas käib üldiselt suhtlemine teljel vanem-laps-kool. Siis jõudsime sujuvalt kaasaegsete trendideni, milleks osutus olevat content based learning ehk siis iga aine teatud võõrkeeles - nt ajalugu või bioloogia jne. See tehtud, saime asuda meie kõikide jaoks olulisemaks muutunud teemade kallale.

Bussipeatuse poole liikudes selgus, et mina pole ainus, kellel on kotimure, neid oli teisigi. Igatahes andsin enne poodidesse sisenemist lubaduse, et ei näe ega kuule midagi muud peale kottide, kuid paraku olin liiga nõrk. Heitsin vaid korraks pilgu kõrvale ning leidsin riidehilbu, mille lihtsalt pidin ostma - et isegi kui mulle endale ei sobi, küll leiab kellegi, kes sellesse suruda- alustuseks kasvõi Saskiagi nt. Tundub, et siinne kliima mõjub mõtlemisvõimele hukutvalt ja masendust tekitavalt. Aga ma kainenesin otsekohe ning kahetsesin sügavalt oma langemist, mispeale ma lihtsalt istusin ja ootasin kuni Tiiu endale sobivaid ja vajalikke oste sooritas. Vahepeal jõudsid samasse poodi ka minu sista Yilena koos Tarekiga ning neid ootas ees retk pesuosakonda, et Tareki naisele pesu leida - Tarek üksinda ei julgenud ja vist ei teadnud kah, et mis kuhu ja kuidas käib. Aga nagu Yilena ütles, ei leidnud nad midagi sobivat. Igatahes ostud sooritatud ning ennast hädatarvilike esemetega varustanud, kiirustasime bussi peale, millest me maha jäime, sest seekord ei olnud kohalikud valgusfoorid meie poolt. Aga järgmise bussi saabumist oodates nägime möödakihutavaid tuletõrjeautosid ja politseiautot. Õhtul oli uudistes, et mingi kutt oli panka röövinud ning siis põgenedes teelt kuhugi auku sõitnud ja siis keeldus august välja tulemast (neid läbirääkimisi peeti ligi 6 tundi ) ning teel kihutades olevat ta autoaknast raha välja pildunud. Me tegelikult küll ei tea kas need autod sõitsid selle pärast. Igatahes saabus lõpuks meile nii südamelähedane buss nr 6 ja viis meid koduvärava ette.

Tegime taas kiirsöömise, st sõime viimaseid perasid, mis on veel jäänud ja mina hakkasin tegelema peaproov nr 2ga. Seekord mahtusid kõik asjad ära ning midagi ei jäänud üle. Võisin rahuliku südamega magama minna, et kolmapäevaseks suurpäevaks ette valmistada.

Kolmapäev oli kuulutatud meie ametlikuks lõpetamise päevaks. Eriti kena oli see, et pidime alles kella 2 linnakusse minema, st inimesed pakkisid ja pakkisid ja pakkisid uuesti. Mõni käis veel hommikul ka poes. Minu ja Tiiu sistad orgunnisid endale kohale tohutud kastid - umb 130 kõrged, 50x50 cm laiad ja ladusid nendesse siis selle kraami, mida nad siin kokku on suutnud osta. Igatahes on neil siin mingi tuttava tuttava tuttav, kes need kastid siis neile kodukohta mingi nõksuga kätte toimetab. Nad poleks oma pagasihunnikutega eluilmas lennukisse saanud.

Lõime siis endal taas karva läikima, kõrvad kikki, kõpskingad jalga ning asusime pidupaika teele. Mitme suht jaheda ilma järel oli täna ebaõiglaselt kena ilm (kuigi ilmateade lubas muudkui vihma ning me varustasime ennast igasuguste kaitsevahenditega) aga see oli justkui ilusaks punktiks kogu asjale. Peeti kõnesid, vaadati slaidishõud meie tegemistest ja toimetamistest, jagati tunnistusi ja tänusõnu. Meie oma kamba poolt kinkisime nagu juba öeldud meiega kokkusattunud inimgruppide esindajatele foto meie kambast ning Barabarale tegime veel erilise elektroonilise albumi meie kõikide soovidega temale.

Oli südantsoojendav näha, et kohale oli tulnud tõeliselt palju neid, kes meiega mingilgi moel kohtunud olid - lektorid, mentorid, bussijuhid (kes on meil olnud tõelised kullatükid ning keda kohalikud vist sageli ei pea eriti tähelepanemist väärivaks inimgrupiks) ja koolidest partnerõpetajad. Paraku ei olnud kohal vist mitte ühtegi partnerõpetajat Wharton High Schoolist. Lisaks oli kohal ka palju seda rahvast, kes oli ka tervitusõhtusöögil st muidu rikkaid ja mõjukaid. Me oleme vist mõnele rikkale ja mõjukale nii hästi mõjunud, et ta maksis koguni selle vastuvõtu laua kinni ning kinkis meile kõikidele ülikoolipastaka - kenasti pakitud ja puha.

Ja siis oligi korraga nagu kõik - tunnistused käes, kõned peetud, kallistused kallistatud. Kõndisime siis läbi sooja pärastlõuna koju ning mõtlesime, et ongi viimane kord siin niimoodi kõndida - pärsi veider tunne oli.

Koju jõudes kiskus mingi jõud meid basseini juurde ja sealt, mullivannist leidsime Natalia, kes nautis sooja vett ja kena ilma. Vesi oli tõepoolest soe, nii 30 kraadi ringis. Otsustasime ka Tiiuga riskida ning ega siis alati ei saa öeda, et ma käisin märtsis vees. (Mina ujumisbasseini ei läinud, katsusin varbaga aga minu jaoks oli see külmavõitu, Natalia kes on pärit Baikali äärest , leidis, et ujumiseks just hea soe. Aga see vesi oli ilgelt kloorine, silmd hakkasid imelikuks, nii et kauaks sinna vette ei jäänud. Tulime tuppa, panime ühe pesu masinasse hakkama ning vaatsin siis oma kotikesi ja asjakesi, mida me olime taas juurde saanud ning asjakesi, mida olin pärastlõunase ürituse tarbeks kottidest välja võtnud ja need asjad ei mahu jälle ära. Igatahes täna ma enam sellega oma pead ei vaeva, homme on veel aega, et kotte veenda või ähvardada või jõuvõtteid rakendada. Kohtumiseni Nebraskast! (Kõik kohalikud avaldasid meile siirast kaastunnet, et me nii külma peame minema - ise on neil endal kah 50 aasta kõige külmem talv)

Lõpp on juba tunda ehk peaaegu viimane nädal

Nädala lühikokkuvõte võiks kõlada: hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Kohalikel üliõpilastel toimus sellel nädalal kevadvaheaeg - lihtsalt niisama heast peast on neil alati märtsi keskel nädalake puhkust, et kosuda kurnavast õppetööst. (Koolilastel toimus sel nädalal aasta kõige hullem üritus - osariigiülene FCAT test, mille tulemuste alusel siis koolid ritta pannakse ja rahasid jaotatakse) Meie jaoks tähendas see seda, et enamus ei saanud kohtuda oma mentoritega, sest ka nemad puhkasid ning bussisõitjate jaoks oli esmaspäevahommikul ebameeldiv üllatus, kõik bussid ei käinud või lõpetasid liini häbematult vara - juba 5.30 PM.

Loenguhommikud möödusid tavapäratu uimasusega - me ei ole veel eelmise 2 nädala varahommikustest ärkamisehmatusest üle saanud.

Kooliväline aeg jagunes mitme erineva tegutsemisvariandi vahel. Esmaspäeval oli taas kohtumine noortekeskuse noortega, kuid seekord meid laste juurde ei lastud, ehk turvalisuse kaalutlustel, et oleme peast veidi segi ja teab, mis teha võime. Selle asemel lasti meie juurde kaks hüperenergilist ja valjuhäälset noor tulevast õpetajahakatist, kes siis hakaksid meid õpetama, et kuidas on ikka võimalik tunde põnevamalt läbi viia, nt kui on tarvis väljendada oma meelsust, võib klassi erinetele seintele panna sildid nagu nõus, ei ole nõus, täiesti nõus jne ja siis saab kõndida enese jaoks sobiliku sildi juurde.

Mingil hetkel viskas Anzhelika asi üle ja ta siis küsis, et kas nad on ikka saanud aru, et me oleme siin kõik pikaajalise kogemusega õpetajad ning ehk me juba teame neid asju. Noored ei osanud selle peale midagi eriti vastata, kuid ei lasknud end sellest ka pealtnäha eriti häirida, ajasid oma asja edasi. Noortekeskusesse viiakse meid veel 1 kord - eks näis, mis siis ette on valmistatud - aga kuna see on nö lõpetamine, siis ehk on midagi lõbusat.

Teisipäeval otsutasime pärast loenguid minna poodlema, kuna meile langes ootamatult sülle vaba pärastlõuna. Esialgse kava kohaselt pidime minema ühte kooli hoolekogu ja lastevanemate kohtumisele (eelnevalt hoiatati, et "professional clothing " ja pass kaasas ning puha), kuid siis selgus, et me sinna minna ei saa. Miks, see jäigi arusaamatuks - oleks olnud huvitav kogemus. Aga nagu öeldud, pikalt me ei kurvastanud. Poodlemise üllam eesmärk oli leida veel kingitusi sugulastele ja tuttavatele, madalam siht lihtsalt majas välja pääseda, eriti kuna ilm oli kena. Alustasime kell 14.00 ja astusime kaubanduskeskuse uksest välja kell 18.00 - arvutused tehke ise:), käisime kiirkorras veel läbi ka toidupoest ning tormasime siis bussi poole, mis esimesena peatusesse tuli, lihtsalt et kui juba buss on, siis kasutame ära. Jalgsi oleks olnud pimedas vastik mitu km koju vantsida, sest ka pärast bussi pealt maha tulekut kulus koju jõudmiseks 15 min korralikku kõndimist, sest enamus busse oli juba puhkama läinud.

Kolmapäev oli tõsine ja pikk koolipäev, mida elavdas meie arvutiõpetajate poolt organiseeritud ameerikalik pirukasöömine jäätisega.

Neljapäev ja reede olid pühendatud rohkem meie kultuurilisele harimisele. Käisime kohalikus ajaloomuuseumis ja vaatsime seal filmikesi ajaloosündmustest ehk siis sellest, kuidas eurooplased indiaanlasi minema ajasid ja maad endale võ(i)tsid. Pärast muuseumikülastust oli nn oma aeg, kes tahtis, sai bussiga koju, kellel olid muud plaanid, hakkasid neid teostama. Minul, Yilenal ja Walkyrial oli muu plaan, mis sisaldas kinokülastust. Läksime "Alice Imedemaal" vaatama - ma ei kommenteeri, vaadake ise.

Kinost väljudes ootas meid ees veeuputus - nimelt oli vahepeal otsustanud sadama hakata, õnneks olin taiplikult ja äärmiselt ettenägelikult keebi kaasa võtnud. Ootasime siis umbes 15 - 30 min bussi - meil ei olnud kella, nii et ajaarvamine käis tunde järgi. Walky tüdines seismisest ja seadis ennast just istuma mingi kohaloleva plangu peale kui bussike saabus - ja seal tervitas meid valjuhäälselt grupp meie omasid - Marina, Ewa ja Natalia olid käinud Ybor Citys ja selle vaatamisväärsusi vaadanud. Kui buss jõudis transpordikeskusesse, ootas meid ees uus meeldiv üllatus - buss vahetas numbrit nagu mõni loom värvi ja muutus meiekanti sõitvaks nr 6, transpordikeskuses ühinesid meie kireva ja rõõmsa seltskonnaga ka Biruta ja Tiiu - Biruta käis jälle jalanõusid ostmas - ta on neid vist juba 10 paari kokku ostnud (aga ta ostis ka suure uue kohvri, nii et ruumi veel jätkub).

Reede hommikul istusime tund aega õppejõudu oodates, kuna ilm oli vihmane ja kehvapoolne, kahtlustasime, et ju oli probleeme kodust välja pääsemisega, sest lähiümbruskonnale anti lausa tormihoiatus. Aga siis ilmus reibas õppejõud, kes teatas, et oli oodanud meid teises ruumis!! No igatahes tegime läbi mikrotunni, mille peame Nebraskas kamba peale õpetama ja sellega oligi kõik. Pärastlõunal läksime Florida Akvaariumisse - paraku ei olnud see midagi erilist, mujal on paremad.

Õhtul koju jõudes tabas mind vappekülm ning kraadiklaas näitas kenasti 38,7 C - see on keskmine palavik. Kuna mul ei ole vist viimased 10 aastat mingit palavikku olnud, oli see ka omamoodi kogemus. Terve nädalavahetuse vedelesingi vahelduva eduga voodis, kraadides ja tabletti võttes. See tähendab, et mul jäi nägemata nii pesapall kui ka pühapäevane sõit Sarasotasse- sellest viimasest on küll kahju.

Nüüd siis tõesti pühapäevast

Käruparkla väljast ...
... ja seest
Unistusteloss - tegelikult oli läbi lossi võimalik minna atraktsioonide juurde, aga rohkem lossi vist rahvast ei lasta.

Kummitustemaja tõld ootab sõitjaid

Aiakultuur
See oli see hull teepidu

See lause, et pühapäevast homme, kõlab nagu igavene loosung "Homme hakkan õppima". Lõpuks saan aega, et eelmine nädal kokku tõmmata. Niisiis pühapäev - see oli päev, mil meid viidi kõikide laste unistustemaale - Disneylandi. Tegelikult ei olnud see meie ametlikus programmis ette nähtud, aga otsustasime ühiselt, et kui oleme juba Orlandole nii lähedal, siis tuleb Mikihiire kodus ära käia.
Taaskord tuli meile appi meie imetore bussijuhionu, kes meile sõidu väga soodsa hinnaga organiseeris ning juhendas, et mida ikka kindlasti nägema peab. Olime nimelt eelnevalt veidi segaduses, et millist osa peab kindlasti külastama ning mis pole ehk nii eluliselt tähtsad - ükskõik kellelt küsisime - vastasid kui ühest suust - kindlasti Magic Kingdom, eriti sealse õhtuse ilutulestiku pärast. Nii me siis valisime päeva sihiks Magic Kingdomi.
Kohale jõudes märkasime rahvamasse ja lapsevankrite karavane kuningriigi poole suundumas. Lapsevankrite rohkuse järgi tundub, et see osa Disneylandist on tittede (või siis nene vanemate) seas eriti populaarne. No ma ei saa tõesti aru, et miks peab mingit pooleaastast maimukest siia vedama - aga kõik olid rõõmsad ja rahulolevad - mis seal's ikka. Ju selle maa komme selline - nagu juba varem öeldud - laste varajane sotsialiseerimine.

Piletid lunastatud ja väravas sõrmejäljega minu isikuga seotuks tunnistaud, asusime siis kuningriiki vallutama. Jagunesime keelkonniti gruppideks st venelased omaette, argentiinlased omaette, meie omaette, leppisime kokkusaamiskoha kokku ja läksime sõpradena laiali.
Meie Tiiuga otsustasime kõigepealt võtta ette ülevaatliku rongisõidu, et saada aimu, et kus miski asub ja kuhu tasub minna. Siin on ümber selle Kingdomi selline kena raudtee, mis teeb kogu värgile tiiru peale. Otsustasime alustada alast nimega Frontierland ja ikka keerulisimast asjast - st minu jaoks tõelise õudusega - ronisime mingisse puunoti moodi paadiasjandusse, mis siis hakkas mööda vett liikuma ja mis pidi siis hoiatavate siltide kohaselt "Tormama 50 jala kõrguselt alla sügavusse" . Kuigi lausa enne paatiistumist olid veel olemas viidad, et nõrganärvilsised saavad jalga lasta, hoidis Tiiu must kinni ega lubanud kusagile minna. Ronisime siis paati (õnneks saime ise valida, kas tahame istuda eespool või tagapool - meie valisime tagumise poole) ja sõit läks lahti. Alguses oli kõik kena ja rahulik, selle nn jõe ääred olid kenasti täis plastmassist tegelasi, kes sarnanesid Onu Remuse juttude tegelinskitega. Aeg-ajalt läbisime mingeid pimedamaid alasid, kus ei olnud kedagi ega midagi, kuid selle eest oli tunda, kuidas see paadike tasapisi ülespoole liikus. Siis vahelduseks lasti paadil ka veidi allapoole sõita - muidu hakkab ju igav. Viimane etapp enne seda suurt "Laskumist sügavikku" oli eriti paljutõotav, kui paat hakkas tasapisi kõrgusesse ronima, mingil hetkel oli tunne, et tegemist on peaaegu 90 kraadise nurgaga, sest minul oli raskusi paadis püsimisega - õnneks hoidsid mingid rihmad meid kinni. Ja siis saabus suur laskumine - see oli kiire ja KOHUTAv - mina surusin silmad kinni ja tegin ennast nii väikeseks kui võimalik - ja nagu tavaliselt kombeks, on sellise koha peal ka mingi fotokas, mis siis meeldejääva sündmuse jäädvustab - meie seda sündmust jäädvustatuna endale saada ei soovinud.
Sellessamas Frontierlandis käisime veel ka Tom Sawyeri saarel ja olime poolel teel mingi veel ühe meelierutava atrakstiooni poole aga siis tuli teade, et asi on korrast ära ja vantsisime tagasi.

Edasi liikusime Õuduste maja poole, mis meelitas rahvamasse oigavate ja kaeblike helidega. Majas endas kasutati inimeste ühest paigast teise liigutamiseks nn rongikest, mis siis liikus ühe "õuduse" juurest teise juurde. Vaatasime huviga, et kuidas need asjad on tehtud, palju oli kasutatud optilisi efekte ja pääsesime eluga.
Meie päev koosnes veel mitmete erinevate atraktstioonide külastamisest, mille lühidalt kokku võtta nii - 20 minutit järjekorda ja 2 minutit atraktsiooni. Päeva edenedes tundsime, kuidas kõhud tasapisi tühjenesid ning siis sooritasime ennekuulmatu ostu - kumbki hankis endale ühe kalkunikintsu, mis paistis siin olevat populaarne kohalik toit ning mida siis nälja kustutamiseks tarbisime aga kuna kints oli kordi suurem kui meie nälg, tegelesime ka erinevalt paljudest välismaal viibivatest eestlastest mitte kalkunite kitkumisega, vaid kintsu pakkimisega rohkesse paberisse. (Neid kintse saime veel kaks päeva süüa).

Kints konsumeeritud, leidime müügikoha lähedusest taas ühe järjekorra. Kuna see oli pikk, siis otsustasime, et tegemist peab olema põneva asjaga ning kiirustasime kah järjekorda. Pärast mõningast jalgade lihaste arendamist seismisharjutse näol, saime lõpuks liftini, et kauaoodatud sihtpunkti jõuda. Sihtpunktis selgus, et taganemisteed ei ole - muidu oleksin seda surmkindlalt kasutanud - nimelt oli see "oodatud sihtpunkt" mingi karussell, mis koosnest karjast lennukitest, kuhu siis rahvas kahekaupa istuma suruti ja ühise turvarihmaga, mis minu arvates küll midagi ega kedagi ei turvanud, kokku seoti. Ja siis läks lahti. Rõõmsalt tetatati, et see kena karusselll tõuseb kogu Disneylandis kõige kõrgemale ning et avaneb "Imekena vaade" - mina vaadet eriti ei vaadanud, sest kartsin nii kohutavalt - see värk oli lisaks kõrgel tiirutamisele veel ka maru kiire . JUBE!!
Pärast sellist üleelamist tundsin, et mulle atraktsioonidest aitab ning läksime keskväljakule ilutulestikku ootama - See oli midagi kena ja hingekosutavat, midagi sellist juba Eestis tõesti ei näe - 15 min igasugust tulevärki. Siis oli meil veel umbes tund, et viimased karusellid järele proovida, vahepeal olime saanud kokku ka Konstantini ja Nataliaga ning läksime millelegi, mille nimi oli "Mad Tea party" - ronisime tassikujulistesse asjandustesse ja need hakkasid siis ringi käima. Pärast üleelamisi lennukis ei kartnud ma enam sugugi ning lisasime niigi keerutavale tassile muudkui hoogu juurde.
Tagasitee Tampasse veetsime uinudes - mingil hetkel ärkasin üles ja nägin, kuidas tohutud kaubaautod meie bussist mööda kihutasid - panin siis silmad kiiresti kinni, et ei peaks seda rohkem nägema ning et säilitada oma meelerahu. Koju jõudes vajusime vist kõik nagu notid magama - väsinud, kuid rahulolevad.

Taas üks toimekas nädalavahetus

Nagu eespool mainitud, toimus laupäeval linnakus lastele ja neid kohale toonud vanematele Lastefestival, mille korraldas haridusteaduskond ning selle teaduskonna võrdväärsete liikmetena pidime ka meie oma panuse ürituse toimumisse andma. (matemaatikuid ja loodusteaduste ainete õpetajiad vist täisväärtuslikuks ei peetud, sest nemad ei pidanud midagi ette valmistama, nende eest tegid töö ära üliõpilased. Nemad siis olid meile ülejäänutele abitööjõuks). Kogu võõrkeeleõpetajate punt jagati 4 grupiks ning iga grupp valmistas siis mingi tegevuse, millega kohalikke noorameeriklasi lõbustada. Mingil hetkel läksid mõnes grupis ettevalmistustööd eriti pingeliseks, sest teatud inimesi haaras tohutu soov teistele nö "ära teha", justkui sõltuks lastele pakutava tegevuse hullumeelsuseni ja peendetailideni ettevalmistamisest mingi mõis ning unustati põhieesmärk, teha koostööd, kogeda, kuidas toimib kogukonna hüvanguks tegutsemine ja meile loengus antud soovitus, "keep it short and sweet" - siinsete laste püsivus ei ole võrreldav sõjakooli kasvandike omaga. Tegevused, mida siis meie omalt poolt laste arendamise hüvanguks pakkusime, olid järgmised: üks grupp valis teemaks "laste mängud erinevates riikides", siin siis pakuti selliseid mänge nagu keks ja pudelite pihta rõngaste viskamine. Keksu hüppas mõni emagi kaasa ning Yogishega leidsime, et ka meil on samasugune mäng, lisaks heldisime tuletades meelde kummikeksu ja muid lõbusaid lapsepõlvetegemisi.
Üks grupp oli otsustanud korraldada lastele "maagilise mõistatuse" - st kenasti kaunistatud kingakarpi topiti mingi aedvili või siis puuvili, laps katsus seda ja püüdis mõistatada, mis asjaga on tegemist. Nende viljade varumine oli omaette teema, grupi ülem tuletas terve nädal oma alluvatele hoolega meelde, millise vilja nad ikka peavad ostama - Tiiu osaks langes kohustus varustada võlukastike kurgiga, mille me siis ühel toiduvarumistuuril ka muretsesime. (Hiljem pistis ülemus enamuse nendest laste poolt ärakäperdatud puuviljadest nahka. Kutsus veel teisigi osalema, kuid Tiiu ja Yelena loobusid ning me otsustasime veidi tervislikuma variandi - BurgerKingi hamburgeri ning kokakoola kasuks). Vastuste leidmise kergendamiseks oli olemas ka spikker - pildid erinevate viljade kohta. Eriti armas oli see, kui üks väike poiss arvas kookospähklit katsudes, et tegemist on ahviga, karvane ju.
See grupp, milles mina osaline olin, ei suutnud pakkuda lastele midagi eriti originaalset ja ajuarendavat. Esialgu oli meil kavas teha kahte erinevat asja, 1) anda lastele kätte värvipliiatsid ning lasta neil siis loomi värvida (Siinkohal peab mainima, et tundmatu loom matrjoska osutus laste seas ülimenukaks - selle eluka pildid said kõige kiiremini otsa, teisel kohal oli populaarsuselt kaamel, kolmandal kohal hobune. Kahjuks ei soovinud ükski laps värvida ei karu ega hunti ning nüüd on meil terve hunnik valgeid ja värvituid karusid-hunte. Ameerikamaa laste tänavukevadised moevärvid, mida trenditeadlik noorus oma töö teostamisel kasutas, olid valdavalt erinevad lillad ja sinised toonid mõne juhusliku pruunika laiguga. Kui meie Egiptimaa mehed nägid, kuidas nende väärikaid kaameleid lilladeks võõbati, ahmisid nad õhku ning soovisid lapsi õigele teele suunata, kuid tuletasin neile meelde meile loengutes räägitut, et lapsele tuleb anda valikuvõimalus, st lapsel on õigus valida, millist värvi kasutada); 2) teha lastega mälutreeningut st paneme lauale teatud hulga esemeid, laseme lastel neid mõnda aega vaadata ning siis katame esemed kinni ja siis nad tuletavad meelde, mida nad nägid. Paraku me mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu (viiskas väljend selle kohta, et ma ei tea, miks me seda ei teinud) sellest tegevusest loobusime. Mälutesti asemel kasutasime sujuvalt meile juurde maandunud Tarekit ja korraldasime oma tegevuse sujuvalt niimoodi, et tema sai sel ajal kui lapsed tegelesid pildivärvimisega kirjutada laste nime araabia keeles -sellest sai meie leti hitt!
Neljas grupp kasutas samuti nn musta kasti taktikat. Nemad olid kasti kenasti värvilise paberiga kaunistanud ning toppisid kah sinna kõikvõimalikke asju sisse - ainult nende kavalus oli selles, et üks inimene perest - tavaliselt siis laps, pistis käe kasti, katsus, mis seal sees on ja siis kirjeldas seda kohalikule lapsevanemale, kes siis pidi kirjeldatut joonistama, pärast seda õpetasid Cecilia, Natalia ja Ewa neid sõnu hispaania, kasahstani ja poola keeles ütlema.
Kasutasime hoolega ka Barbara antud soovitust käia mööda festivaliterritooriumi ringi ning tutvuda erinevate lettidega. PAkutavaid tegevusi oli palju - oli mingi lett, kus segati mingit ainet jääkuubikutega ja pärast siis söödi seda sodi - see oli väga populaarne tegevus, nii et ei mahtunud lähemalt uurima, mis värk see on. Samuti oli võimalus katsuda erinevaid armasaid loomakesi oma käega, näiteks alligaatorit (täitsa elusat, nii umbes 25 cm pikkune, näitas hambaid ja puha), madu, tohutut kilpkonna. Tampa loomaaiast oli kohale veetud mingi suur sinine papagoi, kes siis kohutava häälega kriiskas ning väga armsa olekuga albiino opossum - istus nunnult laual ja nosis mingeid aedvilju ja jänesekrõbuskeid. Soovijad said veel proovida erinevate muusikariistade piinamist, sest muusikaks seda, mis seal kuuldavale toodi kahjuks nimetada ei saa ning oli veel palju-palju muid tegemisi.

Kuna pärastlõunaseks tegevuseks oli meile organiseeritud spordiüritus, siis ei pidanud me lastefestivalil eriti pikalt passima. Pakkisime asjad kokku, sõime kiireine BurgerKingis ja liikusime koos muu massiga spordihoone poole, kus toimus USF Bullsi ja Connecticuti Huskies'de vaheline korvapalli..... mingi asi. Mäng noh! Alguses oli pidulik laulmine vaatega lipule ja siis läks mäng lahti. Meil oli eelnevalt soovitatud varuda mingeid rohelisi või kollaseid asju selga, sest need on meie ülikooli värvid. Meie ümber istuvad inimesed enamuses paraku seda värvi küll ei olnud - Walkyria piiksatas mingil hetkel, et talle tundub, et meie kohad on sattunud vastaspoole pooldajate sekka. Ja nii oligi, meie ümber käis sini-valge tegevus oma meeskonna ergutamiseks. Hoolimata positsioonist vaenlase tagalas, elati meeskonnale häälekalt kaasa. (Mul peaks olema vist häbi tunnistada aga mind jättis see mäng täiesti külmaks, isegi viimastel minutitel, kui käis punkt-punkti mäng, ei löönud minu süda küll ühtki lööki kiiremini. Noma ei saa aru - kari higiseid mehi jookseb mööda platsi ja ajab mingit palli taga - that's not my cup of tea. ) Meie ülikool võitis - punktiseisu ei mäleta. Spordihoonest lahkudes ootas kõiki külastajaid kingitus - saime endale mingi termoskruusi, peal kenad värvilised kirjad - USF ja Dunkin Donuts.

Jalutasime rahulikult spordisaalist koju, teel nägime veel ka seda, kuidas mitmel väljakul mängiti jalgpalli -meie st euroopa oma, mitte ameeriklaste oma - selle hooaeg ei ole praegu käimas ning saime veidi hinge tõmmata, et valmistuda õhtuseks kohtumiseks Ameerika lihtinimestega - meid ootas ees "cookout"

Meil on siin fantastiline bussijuht Mike, kes on meie grupi kuidagi endale südameasjaks võtnud ja meid peaaegu et adopteerinud. Talle tuli suurepärane mõte korraldada meile enda juures kodus nn barbeque, et saaksime näha, kuidas siis elu väljaspool linnakut käib. Kui tema mingi ülemus sellest kuulis, pakkus see mees välja, et see "cookout" võiks toimuda tema kodus Lakelandis, sest maja on suurem ja pinda rohkem. Nii me siis sõitsimegi Lakelandi, kuid teel ootas meid veel üllatusi - nimelt kuulutati meid "au-floridalasteks" ning anti kõikidele kenasti kujundatud sildike, millel Floridale tüüpiline eesnimi, lisks sai igaüks veel ka nö uue kodukoha kohta käiva info. (Hiljem selgus, et nende siltide valmistamise ja kaunistamise viis läbi Mike isiklikult - nii et meis on midagi, mis temale sobib ja tema sobib igatahes meile!)

See cookout ei olnud eriti ei cook ega out - nimelt toimus tegevus pigem toas, sest väljas oli juba pime ja cookimist kah eriti ei olnud, kärsatati mingeid burgereid - lihast ja vorstikesi, pandi need siis saia vahele ja oligi kogu lugu. Tubase tegevuse juurde kuulus ka tordisöömine koos ühislaulu ja küünalde puhumisega meie siinsete sünnipäevalaste auks. Seejärel jätkus töö sekstioonides, ehk toimusid jutuajamised. Meie majaperenaine oli tegelikult rahvuselt inglanna, kes oli kunagi aastate eest tulnud Ameerikasse lapsehoidjaks, leidnud siin oma armastuse ja jäänudki USAsse. Vahepeal käisime väljas ka taevas tähti vaatama, sest meil on ju kambas füüsikaõpetaja kes oli valmis meile erinevaid tähtkujusid näitama - igatahes Suur Vanker on siinkandis küll täiesti teistpidi kui meil.

Pühapäevastest tegemistest homme.

Tegeleme ka muuga, kui ainult koolitumisega

PILDID:

1) Meie variant eesti toidust

2) Bangladeshi mitte-toit

3) Meie ootasime bussi, mitte kohtumist ....

4-5) - Bot. aias

Lisaks varahommikustele tõusmistele , et viksi ja virgena koolis toime tulla, tegelesime ka muude tegemistega, et ennast vormis hoida.

Pärast koolides veedetud hommikuid kogunesime ülikooli, et lisaks veel ka loengute teel targemaks saada ning leidsime hetki, et ka niisama elust mõnu tunda.

Esmaspäev oli suhteliste kerge, mingi ime läbi ei olnud keegi meiel pärastlõunaks ühtki loengut planeerinud. Kohtusime vaid oma mentoritega - Tiiu läks mingit savipotsikut maalima (hiljem selgus, et maalimiseni asi ei jõudnud, temal lubati vaid savi sisse mingine muster kriipida, õppejõud lubas selle järgmiseks kohtumiseks ära põletada - mustri potsiku peale, mitte postiku enda), meie Birutega läksime oma hoonesse mentoreid otsima. Mentorid leitud, veetsime mõnusa tunnikese kohvi juues ning taas ilmast ja inimestest rääkides, seekord tuli jututeemaks kinokülastus, mille olin just pühapäeval sooritanud ning siis mingil moel jõudis jutt ikkagi koolini. James rääkis, et ameeriklaste seas (või vähemalt lõunapool) on liikumas ringi idee teha kooliaasta aastaringseks ning vahepeal teha veidi pikemaid pause.

Pärast mentorlust, otsutasime midagi hamba alla võtta ning käia kohalikus st ülikooli botaanikaaias. Kuna sinna oli veidi pikem maa, meie hommikust koolikülastusest väsinud ning ilm oli tõeliselt palav ( ilmselt meie siinviibimise ainus soe päev - + 25 kraadi), läksime bussiga. Siinsete busispeatustega on veider värk, peatus on aga peatuse juurde ei vii ühtki teed, peaks justkui lendama. Nii oli ka botaanikaaia bussipeatusega - peatus oli aga mingit teed enam edasi ei viinud. Vantsisime siis mööda kohalikku kuivanud murulaadset pinda ja vältisime maapinnast väljaulatuvaid hunnikuid, sest me ei olnud kindlad, kelle elupaigad need võiksid olla. Kui küsisime ühelt meiega tegelevalt nooremapoolselt isikult, et mis hunnikud need on, et kas mutid, siis ta arvas, et need on vast tulisipelgad aga ta ei olnud kindel. Sipelgatega, eriti tulistega,me tuttavaks saada ei soovinud.

Botaanikakaed ise oli pisike, ei midagi nii uhket kui meil Tartus või Tallinnas, pigem selline suurema koduaia mõõtu. Ja tasumine käis kah veidralt. Otsisime korralike kodanikena kassat, et kust pilet lunastada aga ei leidnud. Küsisime siis ühelt ringiliikuvalt kutilt, et kust siis pileti saab aga ta näitas meile mingit posti, kuhu raha tuli lihtsalt sisse panna. Nüüd sooritasim ma kuriteo, kuna mul ei olnud vajaminevat väikest rahatähte, siis panin posti sisse nii palju münte kui mul oli aga vajalikku summat sealt küll välja ei tulnud, Aga loodan, et nende majanduslik kahju ei olnud väga suur. Kõndisime siis kolmekesi mööda aeda ringi ja vaatsime ilusaid õitsvaid puid. Jõudsime ka mingi tsitrusepuu juurde ning kuna üks vili oli maha kukkunud, siis võtsime selle looduse armuanni vastu ja üritasime ära süüa. Just nimelt üritasime, sest vili oli kole hapu - ju mingi pisemat mõõtu greip aga mahla oli rohkesti.

Pärast botaanikatundi tegelesime kokandustunniga st tegelesime toiduotsimisega poeriiulitelt ja sooritasime hinnavaatluse ülikooli kaubanduskeskuses.

Teisipäevane ilm oli otsustanud meid maa peale tagasi tuua (juhul kui olime nii naiivsed, et arvasime ilusa ilma võimalikkusesse) ning hommik oli pilvine ja masendav. Ega ka pärastlõuna ei olnud parem. Loengu teema oleks pidanud olema õpimappide kasutamisest keeleõppes (selline oli meile antud lugemistekst ning ka tunniplaanis antud tema), paraku me selleni ei jõudnud, sest Barbaral oli meile tore uudis - inimesed IREXist Washingtonist olid saatnud talle meili nende imetoredate ülesannetega, mida me peame tegema, kui Lincolnis, Nebraska ülikoolis kõik kokku saame - moodustama kogu rühma peale 5 gruppi, kes siis 15 min jooksul viivad läbi nn minitunni, kus õpetavad siis kaaslasi muudest ülikoolidest, lisaks sellele peab veel vastama mingitele küsimustikele jne. Nii et viimased päevad USAs saavad olema tegevusrohked. (Kui James kuulis, et läheme lõpukonverentsiks Nevraskasse, pidi ta naerust pikali kukkuma, sest ta ei saanud aru, miks üldse keegi peaks tahtma sinna minna, sest seal ei olevat midagi näha-teha - ainult põllud (mis nüüd on vist lume all) aga mina jätsin meele avatuks igasuguste võimaluste suhtes.)

Igatahes olime lõpuks ülikoolist tuult trotsides koju vantsides liiga väsinud, et midagi mõistlikku rääkida. Ühtäkki avastasime, et elektipostid olid ära vahetatud - tavaliste betoonist postide asemel olid ilusad, läikivad metallist postid. Ja märkasime ka, et kõik postid, ka lambipostid olid kenasti nummerdatud - nii et selline vaimline tegevus päeva lõpuks. Pärast kojujõudmist meie vaime tasakaal taastus ning õhtul läksime kuulama ka kontserti- see võimalus meil ju tasuta käes. Tegemist oli sümfooniaorketsriga, taaskord ikka kohaliku muusikaosakonna tudengid, kuid selgus, et see polnud sümfooniaorkester klassikalises tähenduses, vaid hoopis puhkpilliorkester. Nad mängisid kenasti ja hästi valjusti.

Kolmapäeval oli ilm ikka jama, lisaks pidime juba hommikul ka oma isikliku (või teistel siis siit laenutatud) läpaka kooli kaasa vedama, et seda arvutitunnis parandada ja kasutada. Tegelikult seda tarvis ei läinudki, sest ma ei saanud jälle tunni mõttest aru. Üritai teha mingit filmi-videot iseendast aga kuna minu läpakal kaamerat ei olnud, siis ei olnud selle kaasavedamisest muud kasu, kui et sai käsivarrelihaseid arendada. Aga ega ka kohalikest läpakatest polnud kasu, sest arvutitesse sisseehitatud kaamera suvatses salvestada vaid 3 sekundit ja sellega asi piirdus. Vaatasime siis niisama, et mida BJ - meie õppejõud teeb (ja tegelesime oma asjadega).

Neljapäev oli kolmapäeva kordus, arvutitunnis vaatasime erinevaid netilehekülgi, mida saaks tunnis kasutada ja arutasime eelseisavat lastefestivali, kus meil on tarvis organiseerida erinevaid tegevusi. Olime juba eelnevalt leppinud kokku, et teeme mälutesti - st näitame lastele asju ja siis katame kinni, et kui palju on meeles ning laseme värvida erinevate maade kõige tüüpilisemaid loomi (kaamel, karu , hobune, hunt ja matrjoska) ja kleepida lipukesi nende loomade juurde. Kuna enamus ettevalmistusest oli meie, naiste õlul, saatsime mehed (Egiptimaalt ja Senegalist) vajalikke koopiaid tegema - läksid nagu lambukesed, ju tundsid, et ei olnud piisavalt teinud.

Reedene koolpäev tehti meie rõõmuks lühemaks - mis siin enam pikalt venitada, parem kiire ja õudne lõpp kui lõputu õudus, ning et neid eriti rõõmustada, oli miele taas organiseeritud hingekosutuseks ja vaimu taastamiseks poeskäik - ikka uude ja uhkesse keskusesse, mis oli lausa poelinnak, oma tänavate ja kõige muuga. Meil on fantastiline bussijuht Mike, kes on meie eest lausa isalikku hoolt kandnud - ta oli kokku leppinud, et meile antakse mingi kogus mingite poodide sooduskuponge, kuid paraku ei suutnud tema partnerpool meid kupongidega varustada (mis tekitas mõnes nurinat), kuid nurisejad rahunesid maha, kui nende talongide puudumine kompenseeriti uhkete ostukottidega. Nii et kottidega varustatuna, suunduti meelelahutusega tegelema.

Meie suundusime raamatupoe poole aga teel jäi ette toidukoht ning leidime, et sedapuhku on ihutoit vaimutoidust olulisem - alustasime ihu harimisega. Loomulikult jõudsime käia ka erinevates poodides, kuid ei ilmutanud erilist valmisolekut rahast loobuda. Istusime siis lihtsalt kenadel pingikestel ja nautisime taaskord ilmunud päikesepaistet. Siin on selliste päikesepaistel olevate istumispaikade jaoks kena nimi - jumala ootesaal (god's waiting room), sest tavaliselt on need kaetud Floridasse paigale jäänud pensionäridega, kelle pole tõesti enam mingit põnevamat kohtumist oodata. No meie seda kohtumist ei oodanud, tegime niisama aega parajaks ning arutasime, mida õhtuseks ürituseks süüa teha, sest õhtul toimus pidu, kuhu igaüks tegi mingi rahvusroa ning tutvustas Powerpointiga oma maad ja rahvast.

Meie esindasime riiki, mis on kohati tuntud ju ka kui kartulivabariik ahjukartulite ja peekoniga. Et hea lihtne teha ja ei pea eriti tõmblema - kartulid ja peekoni olime juba eelneva ostutuuri ajal varunud. Kartulid ahju ja ise vaatsime need 2 tundi, mis kartulid üritasid küpseda , telekat. Just nimelt, kartulid olid KUUMAS ahus 2 tundi ja lõpuks ikka veidi krõmpsusid - aga me otsustasime,et kuulutame selle eesti toidu eripäraks.

Pidu oli tore, kuna enamus mehi kuulutasid ennast söögitegemise alal teovõimetuks , jäi nende ülesandeks jookide eest hoolitsemine st Musta mandri pojad tõid joogiks karastusjooke nagu Fanta, Pepsi ja veel sellist. Indiast pärit Nishant kuulutas, et tema on langenud poeg ning tuli kohale suure visikipudeliga. Aga üks mees, Bangladeshist pärit Mohammed, sooritas tõelise eneseületuse: nimelt enne Ameerikasse tulekut kirjutas ta naine talle sammhaaval välja,kuidas paari rooga valmistada, noh et mees siin nälga ei jääks ning ta tõi ka peole omatoodud toidu - kana Bangaldeshi füüsikaõpetaja moodi. See oli üks eriti tuline kana, sest pärast selle söömist oli väikestviisi draakoni tunne, et kohe hakkab tuld purskama. Mõnusad olid ukrainlannade tehtud sõrnikud hapukoorega ning kasahhide tehtud plohv; meie kartulid tõeline hitt, sest mitmed oli teinud ka mingeid tomat-juust-kurk-tikk-sees asju. Esialgu tundus, et esitlustest ei tule midagi välja, sest rahvas oli väsinud sellest kahest koolinädalast ja pingelangus oli tuntav - lihtsalt taheti niisama lobiseda ja olla. Aga lõpuks siiski saime ka osa esitlusi tehtud - huvitav oli - mõni oli kasutanud oma õpilaste tehtud esitlusi, teised esitasid kohaliku turismiteenuse reklaamfilmi, mõned olid teinud ise oma slaidiesitluse.

Nädalavahetusest lähemalt homme.

Teine koolinädal

Pildikesi koolist ja klassidest

Teine päriskoolinädal algas ilusa ja sooja ilmaga - sellisega mida kõik Florida kohta ette kujutavad - päikeseline, soe ja pilvitu. Pilvitu oli ka taevas koolimaja kohal kui me kohale jõudsime ning erinevate majade vahel laiali jagunesime. Kohe hommikul saabus rõõmusõnum, et see on see nädal, mil ka meid lubatakse üheks õppetunniks Ameerikamaa laste ette. Seni olime põhiliselt laste taga, st istusime klassi tagumises servas ja vaatasime, kuidas see tunniandmine välja näeb. Kuna õpetajate tunniplaan on nagu ma juba kirjeldasin äärmiselt vaimuvaene ning need, tunnid, kus mina olen seni käinud valmistuvad uuel nädalala toimuvaks suureks koolikatsumiseks, ehk FCATiks, siis tundides muud ei toimugi kui ainult testiülesannete drillimine. Nii et ülesanne ei tundunud eriti hirmutav ja arvan, et ma lastele pöördumatuid kahjustusi ei tekitanud. Tegemist oli lastega, kes õpivad inglise keelt teise keelena, kuid peavad nn naturaalsete keeleoskajatega sama testi tegema hoolimata keeleoskusest. Paraku oli klassis ka selliseid, kes oskasid inglise keelt ainult mõne sõna - pigem käib tunnis kõnearendus mõnes hispaania keele variandis. Aga neid õpetav õpetaja on väga optimistlik ja viib tunde suure innuga läbi.

Kuna käisid viimased ettevalmisused testiks, siis kool õpilastele mingeid vahepealseid meelelahutisi ei organiseerinud, küll aga tegis seda mõned õpilasedise, täitsa omaalgatuslikult. Nii olevat esmaspäeva pärastlõunal olnud koolis tuletõrjehäire, sest keeli pani signaali tööle - lastel lõbu laialt. (Meie seda ei kuulnud, sest selleks ajak oli meid juba koolimajast minema toimetatud.) Teisipäev möödus rahulikult, kuid kolmapäeva hommikul evakueeriti õpilased keeltemaja teiselt korruselt esimese tunni ajaks koolisööklasse, sest koolimaja haises - keegi oli toitu valest otsast väljutanud ning see oli siis üleöö kempsus lehanud. Kuna meie alustasime päeva esimeselt korruselt, siis meile evakueerumine ei laienenud. Esialgse info kohaselt pidi kolmapäev olema neil mingil arusaamatul põhjusel nn lühendatud päevaga, kuid testiootuses jäeti ka see meelelahutus ära. See-eest korraldati neljapäeval tõeline meelelahutus, milles mõned meist said osaleda lähemalt mõned kaugemalt. Nimelt istusime pärast meile ettenähtud tunde raamatukogus, kui järsku hakkas kommutaatori kaudu tulema tungiv nõue, et kõik õpetajad ja õpilased läheksid sellesse klassi, kus peaks toimuma nende neljas tund. (Üks õpetajatest, kelle tundides ma käin, kutsub seda laest tulevat heli "jumala hääleks" )Raamatukogu tühjenes siis seal olevates õpilastest (kelle oli tegelikult tunniplaani kohaselt söögivahetund) kibekiiresti, meie ei saanud midagi aru, et mis värk on. Veidi aja päast teatas hääl, et " Palun kõikidel rahuneda, need paugud, mis kostsid, ei olnud koolitulistamine, vaid keegi õpilastest oli ilutulestiku pauguti kooli kaasa võtnud ning selle siis kooli territooriumil lahti tõmmanud". Me istusime suud lahti, sest meie mingeid pauke ei kuulnud. Birute rääkis hiljem, et tema istus oma matemaatikaõpetajaga klassis ning kuulis pauke ja ütles, et need kõlasid tõesti nagu oleks tulistatud. Ta olevat veel mõelnud, et noh, nüüd on Ameerikas kõik nähtud, alates alligaatorist lõpetades koolitulistamsiega - täisprogramm on ikka organiseeritud.

Reedel olid lapsed taas erutatud seisundis ning õpetajate sõnul pidavat levitatama mingit sõnumit suuremast oodatavast kaklusest -igatahes oli kooli turva vägagi valvelolekus ning paljud vanemad ei olnud lapsi kooli saatnudki. Kusjuures neljapäeval toimus ka selles koolis, kus Tiiu käib mingi kaklus, sinna kutsusid siis turvad kiiresti politsei kohale, poistel löödi käed raudu ja viidi minema. (Miskit on siin õhus). Aga muidu oli reede natuke kurb ja natuke rõõmus - rõõmus, sest enam ei pea ennast kell 5 hommikul üles ajama, et koolis kena ja krapasakas välja näha, kurb, sest see oli ikkagi nagu kogu selle asja lõpu algus - kaks nädalat veel ning kuna meil Mansouriga õnnestus endale saada koguni kaks partnerõpetajat, siis oli natuke kahju nendest lahkuda.

Eriline nädalavahetus

PILDID

1) Reidikas. :) Mina linna taustal.

2) Siin me käisime söömas

3) Kohalik "Streetcar" - mille nimi ei olnud "Iha"

4) Konstantin tantsuhoos - kusagilt kostis muusikat ning tants käks lahti

5) Üks "ärihoonetest" - pöörake tähelepanu väljapanekule. Mohammed Bangladeshist ütles, et naine lööb ta maha kui ta sellise poe juures endast pilti laseb teha või ise pildistab ja kodus näitab.

REEDE
Alustasime nädalavahetusega juba varakult. Terve nädala jooksul kogusime tasapisi infot nädalalõpu kultuuriliseks sisustamiseks, et olla korralikult ja põhjalikult ette valmistunud. Reede õhtul otsustasime olla eriti kultuurilised, läkisme Tiiuga kohaliku, st meie ülikooli lavakunsti osakonna poolt etendatavale vaatemängule. See oli mingi iiri autori külajandi taoline värk aga nalja oli palju ning lavastusest sai õppida, kuidas ühte lehma kuju umbes 7 moel erinevalt kasutada on võimalik. See sobis nii kirikutorniks, kaljupealseks, surivoodiks kui vanglaks - väga loominguline lähenemine. Teine hingekosutav üllatus oli üks peategelane, kes oli oma tegelaskuju valmisnikerdamisel saanud innustust tuntud näomoondajalt - Jim Carry'lt- esimestest lavale astutud hetkest jäigi ta minu jaoks Carrey'ks. Aga kohati oli päris vaimukaid asju. Ikka tagaajamist ja püssipaugutamist ja armastust ja reetmist ja natuke Riverdance kohalikus soustis.
Pärast etendust üritasime organiseerida end siin õhtuti ringitiirutavate väikeste kurgikärude peale (need on mingid golfiautode moodi asjandused), kuid paraku olid nad kõik sõitmas väljakutse peale (neid saab telefoni teel tellida kui ei julge õhtul pimedas üksinda koju minna) ning kuna me ei olnud üksinda, vaid kahekesi, ei jäänud meil Tiiuga midagi muud üle kui kogu julgus kokku võtta, jalad selga ning kodu poole minna. Bussi ootama jäädes oleksime jõudnud koju umbes tund aega hiljem aga meid aitasid taas hädast meie pikad ja väga väledad jalad.
LAUPÄEV
Laupäevaks olime organiseerinud endale koguni kaks kultuuriüritust - jalutuskäigu Tampa kesklinna vanasse ladina kvartalisse Ybor Citysse koos kohaliku eine maitsmisega ning kinoühiskülastuse.
Paraku hommikul aknast välja vaadates tabas meid must masendus, sest vihma valas. Tegime siis kiirkoosoleku, et mida nendes äärmuslikes klimaatilistes tingimustes ette võtta, kuid tasapisi hakaks ilm soojenema ning selginema ja kui me lõpuks bussi peale jõudsime, oli ilm otsutanud lahkemat nägu näidata. Mõned meist olid Ybor Citys juba mitmendat korda, korra käisime nn ühisreisil, kuid see juhtus olema eriti vihmarohke päev ning bussiaknast ei olnud võimalik midagi näha. Siis tõotasin, et tulen siia normaalse ilmaga tagasi. (Mõned käsid siin ühel öisel, kuulu järgi väga kahtase mainega kord aastas toimuval üritusel- Gasparillol ning tulid pärlitega ehitutena tagasi - väidetavalt pidavat nende pärlite saamiseks mõne kehaosa paljastama, kuid meie omad väitsid kõik ühest suust, et said need täiest heast südamest antuna - enesepaljastusi ei esinenud). Tegemist on vana sigarivabrikute rajooniga, mis praeguseks on oma sigaritootmise mineviku üle uhke, kuigi praeguseks sigareid seal enam ei toodeta, vanad hooned on lihtsalt väikeärideks muudetud.

Jalutasime mööda tänavaid, vaatasime inimesi ja näitasime ennast, tegime pilte pilkupüüdvamatest hoonetest ja inimsoo esindajatest ning lõime lõbusa tänavamuusika saatel tantsu. Kõhud tühjaks tantsitud, otsisime endale meelepärase süügikoha ning lasime einel heamaitsta.
Seejärel leisime tee kohaliku trammipeatuse juurde ning järgmine etapp meie kultuurilise eneseharimise teel võis alata. Suundusime IMAXi kino poole ja kuigima olin kodus tõotanud, et hakka kunagi Avatari vaatama, siis murdin oma sõna. Tegime sellest tõelise ameerikaliku kinokülastuse, et kui juba, siis juba. Lisaks imekaunitele prillidele, millega meid varustati, et filmielamus oleks tõeline, varustasime ennast ka kohalikke kombeid arvestadas kotitäie popkorniga (When in Rome ...) ning elamuse läbielamine võis alata. Noh, filmi teavad vist kõik, need kes ei tea, siis hea ja kurja võitus ning hea võidab aga efektid olid tegelikult mõnusad. Nüüd peab leidma sobiva hetke, et minna Alicit Imedemaal vaatama, 4. on kohalik esilinastus.
Pärast kino leidis aset jaht taksole, st Konstantin jooksis mingil taksol taga, et see meid peale võtaks, kuid takso loobus sellest võimalusest. Selgus, et neil oli oma peatusenurgake kino kõrval, mitte selle ees. Aga lõpuks olime kogu seltskonnaga taksodesse pakitud.
PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommiku pühendasin osaliselt vedelemisele ja magamisele, sest tegelikult oli nädal ikka täiesti ära väsitanud. Ajasin ennast siis lõpuks mingi kell 11 voodist välja, organiseerisin söögi ja hakaksin ootama, millal kell saab 2, sest ees ootas kanuuretk. Siinsed kenad õppejõud olid organiseerinud meie transpordi ülikooli puhkekeskusesse (nädalavahetusel kohalik ühistransport peaaegu puudub või liigub haruharva) ning pakkusid oma valmisolekut meiega vee peale tulla. nagu meid eelnevalt oli informeeritud, olevat võimalus kohata ka alligaatoreid. Ükskord veele saanutena hoisim esiis silmad-kõrvad lahti, et millal siis näeme seda olevust. Hoolimata meie hoolikatest ja pingsatest püüdlustest meil midagi märgata ei õnnestunud. Aga ilm oli imeilus, rohelus, mis oli puude otsas meenutas meie kevadist rohelist, selline värske veel teine ning puude otsast alla rippuv hispaania sammal, mis näeb välja nagu habe, lisas asjale veel oma võlu.
Ühes kohas jõe kaldal oli kolm puud, mis olid tihedalt mingeid linde täis tipitud, sellised mingite röövlindude moodi, igatahes kahtlase väljanägemisega. Istusid seal liikumatudlt ja mornilt. Mõned oksad allpool istusid paar veidra välimusega lindu - nokk pikk ja lapik, ise heleroosad tumeroosade triipudega. Jõepeal oli mingi kapsataoline värk, noh nagu mingi vesihein või kasv. või selline. Sõitsime siis tasakesi lähemale, peaaegu ei hinganudki, et linde mitte häirida, ning siis järsku Tiiu karjatas ...... KROKODILL. Olime sellest elukast, kes vedeles selle kapsaasjanduse sees umbes viie meetri kaugusel!!! Käis suur plätsakas ning elukas kadus. Meiega oli samas kanuus veel Birute, kes kükitas paadi põhjas, nii et tema silmad olid elukaga umbes samalkõrgusel ning Birute siis piiksatas, et "Please, take me away from here!"
Istusime seal nagu halvatud, ei julgenud isegi aeru/mõla - ma ei tea õiget terminit - vette panna. Istusime veidi aega niisama ja värisesime. Kui proovisime siis aerutama hakata, et liikunud kanuu lihtsalt paigast. Aga lõpuks kogusime ennast ja saime liikuma. Asja teeb eriti põnevaks see, et teisel pool seda kapsalaiku oli meie grupist Nareshanth oma venna ja vennanaisega seal juba enne meid ning nad olid sellele elukale veel lähemal. Ilmselt ei pidanud alligaatori närv nii suurele paadide arvule vastu. Kusjuures enne selle puu alla jõudmist istsitasime, et nagunii on neil lindudel mõne krokisga/alligaatoriga diil, et istuvad seal ja näevad huvitavad välja ja meelitavad niimoodi lolle inimesi kohale.

Aga teised olid meie peale kadedad, sest olime ainsad, kes seda elukat nägid. Elamus missugune.
Ärge pilte küsige, sest 1) ma ei võtnud fotokat ettevaatuse mõttes vee peale kaasa, et kui upun või Alligaatori saagiks langen jäävad vähemalt pildid alles; 2) Asi käis nii kähku, et poleks olnud aega mingeid pilte teha.