Noortekeskuse rahvas
Flyura teeb koerust - laua peal ei kõnnita!!
Mohammad Bangladeshist teeb füüsikat
Kena koolitee jääb seljataha
James Duplass - minu mentor
Barbara ja tunnistus ja mina kah.
Mingi suva noored suvalisel hetkel linnakus tantsu löömas.
Proovipakkimine nr 2Pühapäeva õhtuks oli palavikust tõsiselt siiber - kraadiklaas näitas 39 ning otsutasin, et tuleb võtta kokku kogu oma veenmisoskus, ähvardamisoskus ja vast mõni muu oskus veel, mis hetkel meelde ei tule ja seada keha lihtsa fakti ette - kui ikka palavikuga ühele poole ei saa, pole lootustki Floridast minema pääseda - lennukisse mind ilmselt sellega ei lasta, neil ju siin udupeened imemasinad, mis vale kehatemperatuuriga inimesed kohe välja praagivad. Teab kas mõjus jutt või ähvardamine, kuid igatahes võttis keha mind kuulda ja otsustas palavikuga lõpparve teha - hommikuks olin kolm korda higist tilkuva särgi kuiva vastu välja vahetanud aga palavik oli läinud.
Kogu asja lõpp läheneb erakordse kiirusega - ilmslt on üleilmsete maavärinate tagajärjel maakera kiiremini pöörlema hakanud - eile said meie dominikaani sistad oma kodustelt teada, et ka Venetsueelas oli maavärin. Nii et kõike võib juhtuda.
Nädala esimese poole peategevus on olnud asjade pakkimise peaproovid ja siis viimased peaproovid ja siis veel uute ja suuremate kottide muretsemine ja siis uuesti peaproov, et asju pakkida. Tundub, et siinkandis on asjadel tekkinud omaette elu - nad on vist salamahti paljunema hakanud. Kevadine aeg, linnud laulavad, meie majataguses soos käib vilgas elutegevus - Tiiu sõnul pidavad konnad siinkandis öösiti väga vägevat ja kirjeldamatut häält tegema. Igatahes kui tundub, et pakkimise peaproov on täielikult õnnestunud st kohver on läinud ilma suurema veenmise, maadluse ja surumiseta kinni ega ole ülekaaluline - ilmuvad eitea kust veel mingid asjapojad välja - väga frustreeeeeeeeeriv tegevus.
Aga oleme tegelenud ka tavapärasemate tegevustega. Esmaspäeval päästsime ennast läbipõlemisest. Barbara loeng oli kogu programmile heaks lõpetuseks - esitasime üksteisele gruppides oma kaebelaulu ning kuulasime kaastundlikult ja pead noogutades teiste oma ning andsime igasugu kena nõu kuidas end ärapõlemisest säästa-päästa. Et asi ikka eriti meeldejääv oleks, käskis Barbara meil ka korralikult kirja panna, mida me kodus ette võtame kui mõni probleem hakkab pähe istuma, kuupäevastada ja allkiri alla kirjutada. Ning kenaks lõpetuseks oli ta tellinud kohale ka hunniku pitsasid ja valmistanud suure kausitäie salatit, mida siis tarbima hakati.
Mina selles orgias ei osalenud, sest mul oli kokkusaamine Jamesiga. Teadsin, et teda ootab koosolek, seega ei üllatanud mind tema küsimus "Võileib või hamburger?" mitte sugugi. Kuna olen siinsete võilebade hingeeluga liigagi tuttav (need on tegelikult täitsa libavõileivad- ei leiba ega võid, saiavaht mingi singiviilaka ja juustujupiga, kapsaleht kaunistuseks vahele susatud) ja mul neist on sügavalt siiber, otsustasin burksi kasuks. James rääkis, et neil on Barbaraga komme käia kord kuus burksi söömas ning otsustasime, et järgime nende traditsiooni, st tellisime burksi, friikad ja kokakoola. Kuna olin eelnevalt selles burksiputkas käinud, siis teadsin, millise anumaga nad kokakoolat müüvad, seega valisin kiiresti väikseima variandi ning olin isegi piisavalt kärme, et jääst pääseda. (Siinkandis tundub jää olevat iga joogi kohustulik osa, mõnes toidukohas on vaadatud meid nagu poolearuseid, kui oleme soovinud sooja teed - seda lihtsalt ei ole, tee on külm ja kas siis jääga või ilma. ) Sõime -jõime, ajasime veidi juttu - asi oli nagu Marcela ütleks "sweet and short" ja läksime kenasti lahku, James koosolekule ja mina Tiiut ootama, sest tema sai oma mentoriga veidi hiljem kokku. Tegime kiire tiiru Dollaripoodi ja toidupoodi, sest mul oli tarvis värvilist paberit ning siis kiirustasime koju, et mingit toitvat asja organiseerida.
Õhtupoolikul ootas meid veel ees külaskäik noortekeskusesse, kus me oleme juba vanad tegijad. Suutsime oma keskuses veedetavast ajast kulutada oma kena 20 min sellele pildile allkirjade andmisele, mille me kingime kõikidele meiega kokku puutunud organisatsioonidele. Nimelt oli meil kamba peale vaid 1 korralik kirjutusvahend ning oma nimi tuli ju ometi selge ja loetava käekirjaga tuleviku jaoks jäädvustada. Aga lõpuks said allkirjad otsa ning astusime noorte ette.
Seekord ootas meid ees eriti energiline noor inimene, kes siis asus meid koheselt energiseerima ja meiega jääd lõhkuma. Tegime mitmeid ringtantse ja gruppideks jagunemisi. Lõpuks jaotati meid kaheks grupiks, kes pidid 1) karjas ühe teki peal seistes tekile teise poole peale keerama nii, et mitte keegi grupi liikmetest põrandale ei ASTU (istuda oleks võinud). Meie grupp kaotas, sest kõik hakkasid kangesti õpetama, et kuidas ja mida ning teisi ei kuulatud - nii et palju kära, vähe villa. 2) pidi ühtse massina, nii et minu jalg on vastu minu mõlemal pool seisva inimese jalga liikuma edasi mingi jublaka poole ning selle endale kahmama. Taaskord enamus rääkis ja kuulas iseennast ning ..... :(. Pärast siis arutati, et mis värk ja miks asi ei toiminud jne - põhjus ju selge - kui koos on ainult staaridest band, siis see ei tähenda, et band ise staariks saab. Igaüks tahab ise silma paista unustades grupi olulisuse sootuks. Aga see selleks. Kuna see oli meie viimane ühistegevus, siis lõpetuseks peeti veidi kõnesid, kiideti üksteist, kallistati ja tehti pilte. Lahkusime sõpradena. Koju jõudnuna korraldasime veel hilisõhtuse söömisorgia (meie sistadel on varutud toitu veel terveks nädalaks ning nüüd käib kibekiire toidu manustamine) ning seejärel sooritasin pakkimise peaproovi nr 1. Kuidas ma ka ei püüdnud ega punnitanud, asjad ära ei mahtunud. Nii et oluline arenguülesanne - muretseda uus kott. Kiiresti!
Teisipäeva hommikul kõndisime kooli poole tavalisest veidi raskema kandamiga - nimelt otsutasime, et meie pärast pole küll tarvis veel rohkem metsi maha võtta ning tagastasime meile tehtud paberkandjatel olevad koopiad ülikoolile - saavad noorematele jagada. Pealegi on kõik need paljundatud materjalid ka õppeinfosüsteemis kenasti olemas - loe kodus palju tahad. Haridusteaduskonna uksel tuli meie vastu dr Bill Black, mingi paberimapp kaenla all ja kiirustas kuhugi. Kui me siis lifti juurde jõudsime ilmus temagi mingi x ringi kaudu sinnasamasse ja naeris, et me tunneme temast paremini teed. Juhatasime ta siis kenasti loenguruumi, mine tea kuhu muidu veel ära eksinud oleks. Kuigi loenguks oli meil ka mingi ülesanne mingi tekst läbi lugeda, on õppejõud ilmselt mõistnud meie tihedat graafikut nii koolis kui väljaspool seda ning nii ta siis lihtsalt küsis, et kas oleme saanud mahti lugeda. Paraku me ei olnud, kuid ta ei teinud sellest numbrit. Loengu teema oli seotud teacher leaderitega ehk siis õpetaja kui juht ning loengu ülesehitus geniaalselt lihtne - 3 astronoomilisest loenguks ettenähtud tunnist vaatsime umbes 1,5 tundi filmi ühest koolijuhist, sellest kuidas ta oma meeskonda tasapisi kompas ja laiendas ja oma õpetajaid nö enda poole üle kutsus - seda pika perioodi jooksul - kulus 10 aastat kuni meeskonda pooldas tema ideid ning oli ise valmis vastutust võtma. Seejärel arutasime nähtut gruppides umbes 30 min ning siis esitas iga rühm oma nägemuse ja avaldasime arvamust. Lõpetuseks rääkis härra Black meile sellest, mida kodus loetud tekstist oleksime teada saanud. Kuna see tekst on õppeinfos üleval, siis saame seda ka ise tagasi olles teha.
Seejärel järgnes kiirpaus kehakinnituseks ning päeva teise poole pühendasime uuemate võõrkeeleõpetamise trendidega tutvumisele. Loengu soojendusharjutuseks aga tegelesime füüsikaga. Nimelt on meie viimase nädala lemmiksõnaks saanud mikroõpetamine, mis tähendab seda, et me peame Lincolnis kambakesi suutma mahutada 45 - 50 min pikkuse tunni materjali 15 min sisse, mis siis veel kõigele lisaks üles filmitakse ning kõikidele vahtimiseks välja riputatakse. Kuna meie lüürikute-füüsikute suhe on tugevalt lüürikute kasuks (suhe on 1 füüsik 18 lüüriku kohta) andsime Mohammedile Bangladeshist võimaluse meie peal katsetada. Teda toetas ka Tarek, kes esindab siinmaal Egitptimaa ajaloolasi. Meile jagati laudadele topsike natukese veega, pipett ja 10sendine münt.Küsimus oli - mitu tilka vett mahub sellele mündile, eelnevalt pakkusime umbes 9-10, siis hakkasime katsetama ning parimad jõudsid tulemuseni ...... 70 tilka, see sõltus vist ka kui kindel oli pipetti hoidev käsi ning ega keegi lauda ei liigutanud. Keskmiselt saadi tulemuseks 36 tilka. Tegemist oli pindpinevusega. Seejärel sai esinemisjärjekorra lüürikute kolmas grupp, kes ei jõudnud sisemiste pingete ja pinevuste tõttu reedeks oma mikrotundi valmis - nende teema oli luuletuste analüüsimine ja vägivald. Pärast seda tuletasime Marcela van Olphenile meelde, et Let's keep it Sweet and short ja hakkaks asju kokku tõmbama. Ka tema sooritas siis microloengu - 3 tunnise materjali suutis kenasti pakkida 10 min sisse - kõigepealt tahtis ta, et kirjutaksime lühidalt, mida ootavad koolid lapsevanematelt erinevates riikides ja kuidas käib üldiselt suhtlemine teljel vanem-laps-kool. Siis jõudsime sujuvalt kaasaegsete trendideni, milleks osutus olevat content based learning ehk siis iga aine teatud võõrkeeles - nt ajalugu või bioloogia jne. See tehtud, saime asuda meie kõikide jaoks olulisemaks muutunud teemade kallale.
Kogu asja lõpp läheneb erakordse kiirusega - ilmslt on üleilmsete maavärinate tagajärjel maakera kiiremini pöörlema hakanud - eile said meie dominikaani sistad oma kodustelt teada, et ka Venetsueelas oli maavärin. Nii et kõike võib juhtuda.
Nädala esimese poole peategevus on olnud asjade pakkimise peaproovid ja siis viimased peaproovid ja siis veel uute ja suuremate kottide muretsemine ja siis uuesti peaproov, et asju pakkida. Tundub, et siinkandis on asjadel tekkinud omaette elu - nad on vist salamahti paljunema hakanud. Kevadine aeg, linnud laulavad, meie majataguses soos käib vilgas elutegevus - Tiiu sõnul pidavad konnad siinkandis öösiti väga vägevat ja kirjeldamatut häält tegema. Igatahes kui tundub, et pakkimise peaproov on täielikult õnnestunud st kohver on läinud ilma suurema veenmise, maadluse ja surumiseta kinni ega ole ülekaaluline - ilmuvad eitea kust veel mingid asjapojad välja - väga frustreeeeeeeeeriv tegevus.
Aga oleme tegelenud ka tavapärasemate tegevustega. Esmaspäeval päästsime ennast läbipõlemisest. Barbara loeng oli kogu programmile heaks lõpetuseks - esitasime üksteisele gruppides oma kaebelaulu ning kuulasime kaastundlikult ja pead noogutades teiste oma ning andsime igasugu kena nõu kuidas end ärapõlemisest säästa-päästa. Et asi ikka eriti meeldejääv oleks, käskis Barbara meil ka korralikult kirja panna, mida me kodus ette võtame kui mõni probleem hakkab pähe istuma, kuupäevastada ja allkiri alla kirjutada. Ning kenaks lõpetuseks oli ta tellinud kohale ka hunniku pitsasid ja valmistanud suure kausitäie salatit, mida siis tarbima hakati.
Mina selles orgias ei osalenud, sest mul oli kokkusaamine Jamesiga. Teadsin, et teda ootab koosolek, seega ei üllatanud mind tema küsimus "Võileib või hamburger?" mitte sugugi. Kuna olen siinsete võilebade hingeeluga liigagi tuttav (need on tegelikult täitsa libavõileivad- ei leiba ega võid, saiavaht mingi singiviilaka ja juustujupiga, kapsaleht kaunistuseks vahele susatud) ja mul neist on sügavalt siiber, otsustasin burksi kasuks. James rääkis, et neil on Barbaraga komme käia kord kuus burksi söömas ning otsustasime, et järgime nende traditsiooni, st tellisime burksi, friikad ja kokakoola. Kuna olin eelnevalt selles burksiputkas käinud, siis teadsin, millise anumaga nad kokakoolat müüvad, seega valisin kiiresti väikseima variandi ning olin isegi piisavalt kärme, et jääst pääseda. (Siinkandis tundub jää olevat iga joogi kohustulik osa, mõnes toidukohas on vaadatud meid nagu poolearuseid, kui oleme soovinud sooja teed - seda lihtsalt ei ole, tee on külm ja kas siis jääga või ilma. ) Sõime -jõime, ajasime veidi juttu - asi oli nagu Marcela ütleks "sweet and short" ja läksime kenasti lahku, James koosolekule ja mina Tiiut ootama, sest tema sai oma mentoriga veidi hiljem kokku. Tegime kiire tiiru Dollaripoodi ja toidupoodi, sest mul oli tarvis värvilist paberit ning siis kiirustasime koju, et mingit toitvat asja organiseerida.
Õhtupoolikul ootas meid veel ees külaskäik noortekeskusesse, kus me oleme juba vanad tegijad. Suutsime oma keskuses veedetavast ajast kulutada oma kena 20 min sellele pildile allkirjade andmisele, mille me kingime kõikidele meiega kokku puutunud organisatsioonidele. Nimelt oli meil kamba peale vaid 1 korralik kirjutusvahend ning oma nimi tuli ju ometi selge ja loetava käekirjaga tuleviku jaoks jäädvustada. Aga lõpuks said allkirjad otsa ning astusime noorte ette.
Seekord ootas meid ees eriti energiline noor inimene, kes siis asus meid koheselt energiseerima ja meiega jääd lõhkuma. Tegime mitmeid ringtantse ja gruppideks jagunemisi. Lõpuks jaotati meid kaheks grupiks, kes pidid 1) karjas ühe teki peal seistes tekile teise poole peale keerama nii, et mitte keegi grupi liikmetest põrandale ei ASTU (istuda oleks võinud). Meie grupp kaotas, sest kõik hakkasid kangesti õpetama, et kuidas ja mida ning teisi ei kuulatud - nii et palju kära, vähe villa. 2) pidi ühtse massina, nii et minu jalg on vastu minu mõlemal pool seisva inimese jalga liikuma edasi mingi jublaka poole ning selle endale kahmama. Taaskord enamus rääkis ja kuulas iseennast ning ..... :(. Pärast siis arutati, et mis värk ja miks asi ei toiminud jne - põhjus ju selge - kui koos on ainult staaridest band, siis see ei tähenda, et band ise staariks saab. Igaüks tahab ise silma paista unustades grupi olulisuse sootuks. Aga see selleks. Kuna see oli meie viimane ühistegevus, siis lõpetuseks peeti veidi kõnesid, kiideti üksteist, kallistati ja tehti pilte. Lahkusime sõpradena. Koju jõudnuna korraldasime veel hilisõhtuse söömisorgia (meie sistadel on varutud toitu veel terveks nädalaks ning nüüd käib kibekiire toidu manustamine) ning seejärel sooritasin pakkimise peaproovi nr 1. Kuidas ma ka ei püüdnud ega punnitanud, asjad ära ei mahtunud. Nii et oluline arenguülesanne - muretseda uus kott. Kiiresti!
Teisipäeva hommikul kõndisime kooli poole tavalisest veidi raskema kandamiga - nimelt otsutasime, et meie pärast pole küll tarvis veel rohkem metsi maha võtta ning tagastasime meile tehtud paberkandjatel olevad koopiad ülikoolile - saavad noorematele jagada. Pealegi on kõik need paljundatud materjalid ka õppeinfosüsteemis kenasti olemas - loe kodus palju tahad. Haridusteaduskonna uksel tuli meie vastu dr Bill Black, mingi paberimapp kaenla all ja kiirustas kuhugi. Kui me siis lifti juurde jõudsime ilmus temagi mingi x ringi kaudu sinnasamasse ja naeris, et me tunneme temast paremini teed. Juhatasime ta siis kenasti loenguruumi, mine tea kuhu muidu veel ära eksinud oleks. Kuigi loenguks oli meil ka mingi ülesanne mingi tekst läbi lugeda, on õppejõud ilmselt mõistnud meie tihedat graafikut nii koolis kui väljaspool seda ning nii ta siis lihtsalt küsis, et kas oleme saanud mahti lugeda. Paraku me ei olnud, kuid ta ei teinud sellest numbrit. Loengu teema oli seotud teacher leaderitega ehk siis õpetaja kui juht ning loengu ülesehitus geniaalselt lihtne - 3 astronoomilisest loenguks ettenähtud tunnist vaatsime umbes 1,5 tundi filmi ühest koolijuhist, sellest kuidas ta oma meeskonda tasapisi kompas ja laiendas ja oma õpetajaid nö enda poole üle kutsus - seda pika perioodi jooksul - kulus 10 aastat kuni meeskonda pooldas tema ideid ning oli ise valmis vastutust võtma. Seejärel arutasime nähtut gruppides umbes 30 min ning siis esitas iga rühm oma nägemuse ja avaldasime arvamust. Lõpetuseks rääkis härra Black meile sellest, mida kodus loetud tekstist oleksime teada saanud. Kuna see tekst on õppeinfos üleval, siis saame seda ka ise tagasi olles teha.
Seejärel järgnes kiirpaus kehakinnituseks ning päeva teise poole pühendasime uuemate võõrkeeleõpetamise trendidega tutvumisele. Loengu soojendusharjutuseks aga tegelesime füüsikaga. Nimelt on meie viimase nädala lemmiksõnaks saanud mikroõpetamine, mis tähendab seda, et me peame Lincolnis kambakesi suutma mahutada 45 - 50 min pikkuse tunni materjali 15 min sisse, mis siis veel kõigele lisaks üles filmitakse ning kõikidele vahtimiseks välja riputatakse. Kuna meie lüürikute-füüsikute suhe on tugevalt lüürikute kasuks (suhe on 1 füüsik 18 lüüriku kohta) andsime Mohammedile Bangladeshist võimaluse meie peal katsetada. Teda toetas ka Tarek, kes esindab siinmaal Egitptimaa ajaloolasi. Meile jagati laudadele topsike natukese veega, pipett ja 10sendine münt.Küsimus oli - mitu tilka vett mahub sellele mündile, eelnevalt pakkusime umbes 9-10, siis hakkasime katsetama ning parimad jõudsid tulemuseni ...... 70 tilka, see sõltus vist ka kui kindel oli pipetti hoidev käsi ning ega keegi lauda ei liigutanud. Keskmiselt saadi tulemuseks 36 tilka. Tegemist oli pindpinevusega. Seejärel sai esinemisjärjekorra lüürikute kolmas grupp, kes ei jõudnud sisemiste pingete ja pinevuste tõttu reedeks oma mikrotundi valmis - nende teema oli luuletuste analüüsimine ja vägivald. Pärast seda tuletasime Marcela van Olphenile meelde, et Let's keep it Sweet and short ja hakkaks asju kokku tõmbama. Ka tema sooritas siis microloengu - 3 tunnise materjali suutis kenasti pakkida 10 min sisse - kõigepealt tahtis ta, et kirjutaksime lühidalt, mida ootavad koolid lapsevanematelt erinevates riikides ja kuidas käib üldiselt suhtlemine teljel vanem-laps-kool. Siis jõudsime sujuvalt kaasaegsete trendideni, milleks osutus olevat content based learning ehk siis iga aine teatud võõrkeeles - nt ajalugu või bioloogia jne. See tehtud, saime asuda meie kõikide jaoks olulisemaks muutunud teemade kallale.
Bussipeatuse poole liikudes selgus, et mina pole ainus, kellel on kotimure, neid oli teisigi. Igatahes andsin enne poodidesse sisenemist lubaduse, et ei näe ega kuule midagi muud peale kottide, kuid paraku olin liiga nõrk. Heitsin vaid korraks pilgu kõrvale ning leidsin riidehilbu, mille lihtsalt pidin ostma - et isegi kui mulle endale ei sobi, küll leiab kellegi, kes sellesse suruda- alustuseks kasvõi Saskiagi nt. Tundub, et siinne kliima mõjub mõtlemisvõimele hukutvalt ja masendust tekitavalt. Aga ma kainenesin otsekohe ning kahetsesin sügavalt oma langemist, mispeale ma lihtsalt istusin ja ootasin kuni Tiiu endale sobivaid ja vajalikke oste sooritas. Vahepeal jõudsid samasse poodi ka minu sista Yilena koos Tarekiga ning neid ootas ees retk pesuosakonda, et Tareki naisele pesu leida - Tarek üksinda ei julgenud ja vist ei teadnud kah, et mis kuhu ja kuidas käib. Aga nagu Yilena ütles, ei leidnud nad midagi sobivat. Igatahes ostud sooritatud ning ennast hädatarvilike esemetega varustanud, kiirustasime bussi peale, millest me maha jäime, sest seekord ei olnud kohalikud valgusfoorid meie poolt. Aga järgmise bussi saabumist oodates nägime möödakihutavaid tuletõrjeautosid ja politseiautot. Õhtul oli uudistes, et mingi kutt oli panka röövinud ning siis põgenedes teelt kuhugi auku sõitnud ja siis keeldus august välja tulemast (neid läbirääkimisi peeti ligi 6 tundi ) ning teel kihutades olevat ta autoaknast raha välja pildunud. Me tegelikult küll ei tea kas need autod sõitsid selle pärast. Igatahes saabus lõpuks meile nii südamelähedane buss nr 6 ja viis meid koduvärava ette.
Tegime taas kiirsöömise, st sõime viimaseid perasid, mis on veel jäänud ja mina hakkasin tegelema peaproov nr 2ga. Seekord mahtusid kõik asjad ära ning midagi ei jäänud üle. Võisin rahuliku südamega magama minna, et kolmapäevaseks suurpäevaks ette valmistada.
Kolmapäev oli kuulutatud meie ametlikuks lõpetamise päevaks. Eriti kena oli see, et pidime alles kella 2 linnakusse minema, st inimesed pakkisid ja pakkisid ja pakkisid uuesti. Mõni käis veel hommikul ka poes. Minu ja Tiiu sistad orgunnisid endale kohale tohutud kastid - umb 130 kõrged, 50x50 cm laiad ja ladusid nendesse siis selle kraami, mida nad siin kokku on suutnud osta. Igatahes on neil siin mingi tuttava tuttava tuttav, kes need kastid siis neile kodukohta mingi nõksuga kätte toimetab. Nad poleks oma pagasihunnikutega eluilmas lennukisse saanud.
Lõime siis endal taas karva läikima, kõrvad kikki, kõpskingad jalga ning asusime pidupaika teele. Mitme suht jaheda ilma järel oli täna ebaõiglaselt kena ilm (kuigi ilmateade lubas muudkui vihma ning me varustasime ennast igasuguste kaitsevahenditega) aga see oli justkui ilusaks punktiks kogu asjale. Peeti kõnesid, vaadati slaidishõud meie tegemistest ja toimetamistest, jagati tunnistusi ja tänusõnu. Meie oma kamba poolt kinkisime nagu juba öeldud meiega kokkusattunud inimgruppide esindajatele foto meie kambast ning Barabarale tegime veel erilise elektroonilise albumi meie kõikide soovidega temale.
Oli südantsoojendav näha, et kohale oli tulnud tõeliselt palju neid, kes meiega mingilgi moel kohtunud olid - lektorid, mentorid, bussijuhid (kes on meil olnud tõelised kullatükid ning keda kohalikud vist sageli ei pea eriti tähelepanemist väärivaks inimgrupiks) ja koolidest partnerõpetajad. Paraku ei olnud kohal vist mitte ühtegi partnerõpetajat Wharton High Schoolist. Lisaks oli kohal ka palju seda rahvast, kes oli ka tervitusõhtusöögil st muidu rikkaid ja mõjukaid. Me oleme vist mõnele rikkale ja mõjukale nii hästi mõjunud, et ta maksis koguni selle vastuvõtu laua kinni ning kinkis meile kõikidele ülikoolipastaka - kenasti pakitud ja puha.
Ja siis oligi korraga nagu kõik - tunnistused käes, kõned peetud, kallistused kallistatud. Kõndisime siis läbi sooja pärastlõuna koju ning mõtlesime, et ongi viimane kord siin niimoodi kõndida - pärsi veider tunne oli.
Koju jõudes kiskus mingi jõud meid basseini juurde ja sealt, mullivannist leidsime Natalia, kes nautis sooja vett ja kena ilma. Vesi oli tõepoolest soe, nii 30 kraadi ringis. Otsustasime ka Tiiuga riskida ning ega siis alati ei saa öeda, et ma käisin märtsis vees. (Mina ujumisbasseini ei läinud, katsusin varbaga aga minu jaoks oli see külmavõitu, Natalia kes on pärit Baikali äärest , leidis, et ujumiseks just hea soe. Aga see vesi oli ilgelt kloorine, silmd hakkasid imelikuks, nii et kauaks sinna vette ei jäänud. Tulime tuppa, panime ühe pesu masinasse hakkama ning vaatsin siis oma kotikesi ja asjakesi, mida me olime taas juurde saanud ning asjakesi, mida olin pärastlõunase ürituse tarbeks kottidest välja võtnud ja need asjad ei mahu jälle ära. Igatahes täna ma enam sellega oma pead ei vaeva, homme on veel aega, et kotte veenda või ähvardada või jõuvõtteid rakendada. Kohtumiseni Nebraskast! (Kõik kohalikud avaldasid meile siirast kaastunnet, et me nii külma peame minema - ise on neil endal kah 50 aasta kõige külmem talv)
1 comment:
Tubli
Post a Comment