Lõpp on juba tunda ehk peaaegu viimane nädal

Nädala lühikokkuvõte võiks kõlada: hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Kohalikel üliõpilastel toimus sellel nädalal kevadvaheaeg - lihtsalt niisama heast peast on neil alati märtsi keskel nädalake puhkust, et kosuda kurnavast õppetööst. (Koolilastel toimus sel nädalal aasta kõige hullem üritus - osariigiülene FCAT test, mille tulemuste alusel siis koolid ritta pannakse ja rahasid jaotatakse) Meie jaoks tähendas see seda, et enamus ei saanud kohtuda oma mentoritega, sest ka nemad puhkasid ning bussisõitjate jaoks oli esmaspäevahommikul ebameeldiv üllatus, kõik bussid ei käinud või lõpetasid liini häbematult vara - juba 5.30 PM.

Loenguhommikud möödusid tavapäratu uimasusega - me ei ole veel eelmise 2 nädala varahommikustest ärkamisehmatusest üle saanud.

Kooliväline aeg jagunes mitme erineva tegutsemisvariandi vahel. Esmaspäeval oli taas kohtumine noortekeskuse noortega, kuid seekord meid laste juurde ei lastud, ehk turvalisuse kaalutlustel, et oleme peast veidi segi ja teab, mis teha võime. Selle asemel lasti meie juurde kaks hüperenergilist ja valjuhäälset noor tulevast õpetajahakatist, kes siis hakaksid meid õpetama, et kuidas on ikka võimalik tunde põnevamalt läbi viia, nt kui on tarvis väljendada oma meelsust, võib klassi erinetele seintele panna sildid nagu nõus, ei ole nõus, täiesti nõus jne ja siis saab kõndida enese jaoks sobiliku sildi juurde.

Mingil hetkel viskas Anzhelika asi üle ja ta siis küsis, et kas nad on ikka saanud aru, et me oleme siin kõik pikaajalise kogemusega õpetajad ning ehk me juba teame neid asju. Noored ei osanud selle peale midagi eriti vastata, kuid ei lasknud end sellest ka pealtnäha eriti häirida, ajasid oma asja edasi. Noortekeskusesse viiakse meid veel 1 kord - eks näis, mis siis ette on valmistatud - aga kuna see on nö lõpetamine, siis ehk on midagi lõbusat.

Teisipäeval otsutasime pärast loenguid minna poodlema, kuna meile langes ootamatult sülle vaba pärastlõuna. Esialgse kava kohaselt pidime minema ühte kooli hoolekogu ja lastevanemate kohtumisele (eelnevalt hoiatati, et "professional clothing " ja pass kaasas ning puha), kuid siis selgus, et me sinna minna ei saa. Miks, see jäigi arusaamatuks - oleks olnud huvitav kogemus. Aga nagu öeldud, pikalt me ei kurvastanud. Poodlemise üllam eesmärk oli leida veel kingitusi sugulastele ja tuttavatele, madalam siht lihtsalt majas välja pääseda, eriti kuna ilm oli kena. Alustasime kell 14.00 ja astusime kaubanduskeskuse uksest välja kell 18.00 - arvutused tehke ise:), käisime kiirkorras veel läbi ka toidupoest ning tormasime siis bussi poole, mis esimesena peatusesse tuli, lihtsalt et kui juba buss on, siis kasutame ära. Jalgsi oleks olnud pimedas vastik mitu km koju vantsida, sest ka pärast bussi pealt maha tulekut kulus koju jõudmiseks 15 min korralikku kõndimist, sest enamus busse oli juba puhkama läinud.

Kolmapäev oli tõsine ja pikk koolipäev, mida elavdas meie arvutiõpetajate poolt organiseeritud ameerikalik pirukasöömine jäätisega.

Neljapäev ja reede olid pühendatud rohkem meie kultuurilisele harimisele. Käisime kohalikus ajaloomuuseumis ja vaatsime seal filmikesi ajaloosündmustest ehk siis sellest, kuidas eurooplased indiaanlasi minema ajasid ja maad endale võ(i)tsid. Pärast muuseumikülastust oli nn oma aeg, kes tahtis, sai bussiga koju, kellel olid muud plaanid, hakkasid neid teostama. Minul, Yilenal ja Walkyrial oli muu plaan, mis sisaldas kinokülastust. Läksime "Alice Imedemaal" vaatama - ma ei kommenteeri, vaadake ise.

Kinost väljudes ootas meid ees veeuputus - nimelt oli vahepeal otsustanud sadama hakata, õnneks olin taiplikult ja äärmiselt ettenägelikult keebi kaasa võtnud. Ootasime siis umbes 15 - 30 min bussi - meil ei olnud kella, nii et ajaarvamine käis tunde järgi. Walky tüdines seismisest ja seadis ennast just istuma mingi kohaloleva plangu peale kui bussike saabus - ja seal tervitas meid valjuhäälselt grupp meie omasid - Marina, Ewa ja Natalia olid käinud Ybor Citys ja selle vaatamisväärsusi vaadanud. Kui buss jõudis transpordikeskusesse, ootas meid ees uus meeldiv üllatus - buss vahetas numbrit nagu mõni loom värvi ja muutus meiekanti sõitvaks nr 6, transpordikeskuses ühinesid meie kireva ja rõõmsa seltskonnaga ka Biruta ja Tiiu - Biruta käis jälle jalanõusid ostmas - ta on neid vist juba 10 paari kokku ostnud (aga ta ostis ka suure uue kohvri, nii et ruumi veel jätkub).

Reede hommikul istusime tund aega õppejõudu oodates, kuna ilm oli vihmane ja kehvapoolne, kahtlustasime, et ju oli probleeme kodust välja pääsemisega, sest lähiümbruskonnale anti lausa tormihoiatus. Aga siis ilmus reibas õppejõud, kes teatas, et oli oodanud meid teises ruumis!! No igatahes tegime läbi mikrotunni, mille peame Nebraskas kamba peale õpetama ja sellega oligi kõik. Pärastlõunal läksime Florida Akvaariumisse - paraku ei olnud see midagi erilist, mujal on paremad.

Õhtul koju jõudes tabas mind vappekülm ning kraadiklaas näitas kenasti 38,7 C - see on keskmine palavik. Kuna mul ei ole vist viimased 10 aastat mingit palavikku olnud, oli see ka omamoodi kogemus. Terve nädalavahetuse vedelesingi vahelduva eduga voodis, kraadides ja tabletti võttes. See tähendab, et mul jäi nägemata nii pesapall kui ka pühapäevane sõit Sarasotasse- sellest viimasest on küll kahju.