Viimase hetked veel koos - kurbtus on nii suur.
Uhked ja kuldsed tunnistused käes.
Margit nn hariduslaadal
Kohalik st Nebraska kapitooliumihoone , ekskursioon oli huvitav, liftiga tippu mina ei sõitnud - liiga kõrge.Neljapäeva hommik algas siis SUURE PAKKIMISEGA. Toppisin asju kohvritesse ikka ühel ja teisel moel ning lõpuks õnnestus kõik ära mahutada. Korjasime viimased toidujäänused kah kokku ja organiseerisime ühiselt hiiglasliku hilishommikueine - lõhe ja keedukartulite ja salatijäänukitega. Ja siis leidis Yilena kusagilt veel ka mingid jäätisepulgad, mis samuti nahka pistsime. Lõpuks maandusime oma kohvritega basseini äärde ja jäime bussi ootama. Ja vaatama kuidas rahvas oma kohvritega maadleb, sest nii mõnegi kohvri suurus oli aukartustäratavate mõõtmetega, rääkimata kohvrite kaalust.
Ilm oli nagu meie üle irvitamiseks otsustanud ilusaks minna - koguni 24 kraadi sooja - nii et võtsime siis veel viimast, mida võtta andis. Istusime ja võtsime veidi päikest ja valmistasime vaimu ette suureks teekonnaks.
Kohvrite bussipealelaadimine oli omaette vaatamisväärsus - kuna igaühel oli minimaalselt kaks suurt kohvrit, siis hoolimata meile eraldatud tavapärasest suuremast ja mahukamast bussist, ei mahtunud kogu meie pagas selleks ettenähtud pinnale ära, vaid mingi osa kohvritega kindlustati ka istmerea vaheline käik. Ikka selleks, et keegi bussi vahekäiku ei kukuks.
Tampa lennujaama jõusime kohale ebameeldiva kiirusega, see tähendas, et algas meie pikaksveniv lahkumine - esimesena jätsime siis hüvasti meile armsaks saanud bussijuhtidega. Pärast aega- ja jõudunõudvat kohvrite mahalaadimist ja nende kärudele ladumist suundusime ennast lennule registreerima. Kuna Barbara seisis leti ees ja hoidis meile nö järjekorda, läks asi üldiselt libedalt - kõik jõudsid enne tegelikku registreerimist oma kohvrid eelnevalt üle kaaluda ning liigkaalu puhul asjad veel kord ja veel kord ümber pakkida, veidi rohkem riided selga toppida ja käsipagasit mahukamaks seada. Lisaks meile oli Lincolni lennule veel mõned reisijaid, kes olid ilmselgelt hämmingus sellise inimmassi üle, kes kõik üritasid oma pagasit ära anda ja veidralt ringi sebisid.
Kuna pagasi registreerimine oli rahvarohkuse tõttu pikaleveninud protseduur, kiirustasime kohe turvaväravate juurde, et saaks koormate kaupa riideid seljast kiskuda ning kotte ja arvuteid läbivaatuseks valmis seada. (Pühapäeva õhtuks, esmaspäevaks olime selle protseduuri teostamiseks muutunud juba proffideks, asjade seljastheitmine ja kottide avamine toimus üha kiiremas tempos).
Lennuk, mis meid Omaha lennujaama pidi viima, osutus pisikeseks -vaid kaks istmerida kõrvuti- nagu mingi ülekasvanud buss, millele on tiivad külge kinnitatud. Kui meie gruppi poleks olnud, siis oleks see lend küll pooltühi olnud. Igatahes tervitas lendutõusul meid piloot ning tema tervituse võtsime kestvate kiiduvaldustega vastu. Ülejäänud reisijad noogutasid heakskiitvalt päid ja ilmselt mõistsid, miks selline kirju ja lärmakas seltskond nende igapäevast rahu ja vaikust segab. 3,5 tunnine lend möödus suhteliselt kiiresti, ajasime juttu, naersime Tareki üle, kes oli silmnähtavalt lendamise pärast ärevil - püüdsime teda siis igati lõbustada ja rahustada ning lõpuks jõudsime õhtu ja pimeduse saabudes Omahasse, kus meid ootas ees ebatavaliselt soe ilm - neil olevat päeval olnud koguni kevadiselt 17 kraadi sooja. Pärast pagasi edukat kättesaamist (mitte ükski kott ei läinud kaduma ega jäänud maha), toimetasime selle meid ootavale bussile ning sõit Lincolni poole võis alata.
Tee oli pikk ja igav ja monotoonne - pimeduses ei paistnud suurt midagi aga hiljem päevavalges sõites ei olnud samuti midagi suuremat vaadata - ühesugune ja igav vaade põldudele, mis polnud ei haljendavad ega kolletavad.
Lõpuks hotelli jõudes ootas meid registreerimine ja kingitusena kena punane kotike ja järjekordne pihutäis pabereid eelseisva paari päeva tegevuste kohta. Ning taas "packed meal" - pakk kartulikrõpse, õun, võileib ja kaeraküpsis, millest suutsin konsumeerida vaid õuna ja veidi kartulikrõpse, võileiva koha pealt keeldus mu neelamissüsteem sõna otseses mõttes töötamast ning kaeraküpsise peitsin mustade päevade tarbeks kotti. Lisaks einele oli kohalikul ülikoolil meile varuks ka ilmselt selle reisi suurim üllatus, nimelt saime kõik endale voodikaaslased. Olime eelnevalt arutanud erinevaid võimalusi, kuidas meid majutatakse - alates sellest, et saame samad toakaaslased, kes meil olid Washingtonis kuni selleni, et meid jagatakse rahvuste kaupa tubadesse, mille puhul tekitas suurt elevust ja rõõmu see, et sellisel puhul peaksid tuba jagama Nishanth (meesisik) ja Yogesh (naisisik) ning Konstantin ja Natalia. Lõpuks selgus, et suurem osa meist jagab tuba oma rahvuskaaslasega, kuid lisaks toa jagamisele pidime jagama ka voodit, sest meid majutati kaheinimesetubadesse. Mehed hakaksid selle peale kohe suure häälega protestima, kuid kuna hotell oli lisaks meile veel tulvil arvukalt jaapani õpilasi, siis ei tulnud mingi muu variant kõne allagi - ainsks võimaluseks jäi nõutada lisavoodipesu, mille leidmisega oli hotellil samuti raskusi. Hiljem kuulsime, et ameeriklaste agarus-ogarus oli läinud nii kaugele, et nad olid näinud ette, et üks Jordaania naine oleks pidanudki jagama tuba Jordaaniast pärit mehega!!! Jordaanlanna, kes peab ringi käima kaetud juustega , oleks pidanud järsku elama samas toas võõra mehega!!! Lõpuks oli ta kolinud lihtsalt kolmandaks veel kahe projektis olnud jordaanlanna juurde.
Asjad tuppa viinud, otsisime kohe üles Pireti ja Margiti, kes olid kogu selle perioodi veetnud selles samas hotellis tuba, kuid mitte voodit jagades. Kogemusi ja muljeid vahetades suutsime kella 2 üleval istuda, enne kui otsustasime, et peab veits ikka magama kah.
Reede hommik algas varase ärkamisega kohutava heli peale, mida tootis äratuskell, mille seadsime hommikuseks äratuseks, sest kartsime sisse magada. Pärast kiiret hommikusööki algas töö sektsioonides, st meile peeti mõned kõned kauni Nebraska kohta ning seejärel viisime läbi selle kaua ja kaunikesti ettevalmistatud grupiõpetamise. Kõik läks lusti ja rõõmuga - erinevate ülikoolide grupid olid ette valmistanud terve rea erinevaid ja meeleolukaid tunde - nt õppisime 15 min jooksul umbes 8 sõna kolmes erinevas keeles - gruusia, vene ja hispaania keeles - laulsime ja mängisime. Igale tunnitegevusele järgnes analüüs ja tagasiside - mis kõik toimus sõbralikus õhkkonnas. Lisaks selelle kõik need tegevused ka filmiti ning tõenäoliselt pannakse üles TEA koduleheküljele. Lisaks meile olid kohal ka need Ameerika õpetajad, kes on valitud 2011 aasta kevadel minema erinevatesse riikidesse - sattusin ühte gruppi inimestega, kes lähevad planeeritult Senegali, Ghanasse ja Lätti. Hiljem kohtusime ka kahe õpetajaga, kes tahavad tulla kaheks nädalaks Eestisse - peame nad siis nelja peale ära jagama ehk siis kirjutama taotluse ja siis neid mööda Eestit ringi kombinbeerima, et saaksime neile võimalikult palju näidata. Tundusid olevat Eestist huvitatud inimesed. Kuuldvasti pidavat ka sügiseses vahetuses olema paar inimest kes tahavad Eestisse tulla. Õhtul käisime oma eeldatavate külalisõpetajatega ühiselt söömas ja rääkisime neile Eestist ja eestlastest ja meie ajaloost.
Laupäeva hommikune tegevus oli suunatud meie informeerimisele igasuguste toetusprogrammide kohta, et kuidas ja kust ja mis tingimustel saab hiljem toetusrahasid taotleda. Kuigi toetusraha võib olla kuni 5000 dollarit, et saa seda kasutada nt teatud varustuse ostmiseks aga Ameerikast mingi kohviraha taotlemine või transpordikulude hüvitamine on kah jabur - see aruandlus ei ole ilmselt vaeva väärt. Aga rõõmusatv info oli see, et töötatakse selle nimel, et võetaks vastu muudatus, mis lubaks osta ka varustust ja muud ning see, et seda toetust võib taotleda piiramatu arv kordi, kui vaid projekt on igatpidi kohalikku kommuuni arendav.
Kogu programmile pani punkti pidulik söömaaeg, millele järgnes tunnistuste jagamine (kenad ja kuldsed) ning riikide kaupa kultuuride tutvustamine, milleks oli kõikidele eraldatud 3 min. Kuna aeg oli äärmiselt piiratud ja sisuliselt olid riigid end ju juba oma ülikooligruppides piisava põhjalikkusega tutvustanud, siis tähendas see taas, et sooritus pidi olema "Sweet and short". Otsustasime tantsu kasuks. Aga meie ei kavatsenud teha sellest mingit soolosooritust, vaid tegime ussitantsu - st haarasime aga möödaminnes järjest inimesi sabasse ja mähkisime ja roomasime mööda saali ringi ja niimoodi 4 minutit järjest. Pärast inimesed tänasid meid, selle kaasalöömise võimaluse eest. Hiljem kujuneski niimoodi, et niikui mõni kultuur sisaldas mingitki tantsu, tormas rahvas kohe agaralt kaasa lööma - olgu see siis salsa või mõni kõrgemat sorti india - kirgiisia jne tants. Me ise ilutegijad ja rõõmu kalli kandijad- lõbus oli. Ameerika õpetajate kultuuriesitlus koosnes twistist, millele siis kõik kohale tormasid ja tantsida vehkisid. Lõpetusek esitas Nebraska ülikooli õpetate segakoor mutatsiooni laulust "We are the world" sõnadega - "We are the teachers ... ", millesse me kõik siis ühiselt oma panuse andsime - käest kinnihoidmine, ühisõõtsumine ja kõik muu.
Meeleolukas õhtu lõppes meie grupile veelgi meeleolukamalt - kuna Barbara pidi minema juba hommikul kell 4 lahkuvale lennule, siis tahtsime tõesti kõik veel viimast korda koos olla ja vallutasime 12. 15 öösel mingi läheduses asuva baari ja vastutulelik pererahvas lubas meil seal aruliselt kell 1.00 olla . ... JA SIIS LÄKS ASI NUTUSEKS. Istusime ja nutsime ja hoidsime üksteisel käest kinni ja kurvastasime lahkumise üle. Sest täpselt selle seltskonnaga ei saa me enam mitte kunagi ühiselt kokku. Seda, et meie seltskond nii üksmeelne ja kokkuhoidev oli, märkasid tesiedki ning IREXi seltskond oli ka Barbarale öelnud, et nende 7-aastase tegutsemisperioodi jooksul ei ole nad nii ühtehoidvat gruppi näinud. Saatsime siis Barbara tema hotelli ja üritasime siis veel magada niipalju kui võimalik, sest hommikul toimus suure itku teine vaatus.
Pühapäeva hommikuks oli kogu seltskond jagatud väljalendudele vastavalt erinevatesse gruppidesse. Meie olime kõik nagu kokkulepitult 7.45 hommikusöögilauas, et ikka veel saaks koos olla ja jagasime veel viimaseid pilte jne. Esimesed meie seast lahkusid kell 9.30 - nuttu jätkus kauemaks, koguni muidu nii kanged Senegali mehepojad nutsid ning kuna see oli nende arvates sedavõrd häbiväärne, püüdisd nad säilitada viimseid väärkusriismeid ja läksid bussi peale kordagi tagasi vaatamata. See on neist ka arusaadav, sest kurvastus oli tõesti suur.
Meie väljasõit lennujaama toimus 13. 30 - lennujaama jõudes ootasid meie kohvrid meid seal juba ees. See Lincolni lennujaam oli selline pisemat sorti, tekkis selline tunne, et see on mingi postipeatusega lennujaam - et kui tahad lennukile saada, siis hääletada ja kui tahad maha, siis ütled piloodile, et "next stop, please" ja tehaksegi sulle peatus. Mingi kohalik lennujaama infoonu ütles, et selles lennujaamas pole kunagi nii palju kohvreid korrga olnud.
Toimus taas kohvrite kaalumine ja paaniline ümberpakkimine. Pireti toppis oma kohvri nii pilgeni täis, et kohvri lukk ei läinud niisama lihtsalt kinni. Lõpuks punnitasime kahekesi - tema istus kohvri otsas ja mina tirisin siis tasapisi lukku kinnipoole - õnnestus. Siis mainis meid saatev Nebraska ülikooli esindaja, et on olemas tõenäosus, et lennujaamas kohver veelkord lahti tehakse - mispeale Piret purskas naerma ning ütles, et seda tahaks ta kohe pealt vaadata, kuidas kohvri kinnipanemine neil pärast õnnestuks. Igatahes said kohvrid pakitud ja taaspakitud ning saime oma piletid kätte. Tagatipuks selgus, et siin ei kaalutudki pagasit üle, isegi kaalu ei küsitud - ju nad siis taipasid, et inimesed olid isegi mures ja olid näinud kuidas asju ümber pakiti. Maksime oma 50 dollarit lisakohvri eest ja olime valmis lahkumiseks. Kuna lennu väljumiseni jäi tunnike, otsutasime veidi keha kinnitada - menüüs oli järgmine valik: võileib erinevate sisudega, supp, pitsalõik, chilli, salatid, hot dog mingi itaalia vorstiga. Soovisime suppi - seda kahjuks ei olnud, soovisime pitsat - seda ka kahjuks ei olnud, soovisime siis chillit - seda saime kaks viimast portsjonit ja see oli nende väiteil "not very hot", kuid meie jaoks piisavalt "hot", et seda süüa oleks võimalik, mahendasime siis seda värki koorega ja saiatükikeste sissetoppimisega, kuid erilise eduta. Tiiu valis itaalia vorstkesega saia, mille soojendamsieks kulus ligi 15 minutit - kah saavutus.
Siis toimus taas turvakontrolli läbimine - st taas riided seljast, läpakas kotist välja, saapad jalast ja metallidetektorist läbi- riided selga, läpakas kotti jne. Margiti kott tuustiti lahti - ta oli unustanud, et üks kursusekaaslane ostis ta lastele kingituseks selle klaaskuuli, mille sees need helbed ringi hõljuvad ning selle käsipagasisse pannud ning see on lennunduseeskirjade kohaselt eriti ohtlik ese lennukisse kaasavõtmiseks, st kuulid konfiskeeriti. Kuid siis ilmutasid kohalikud erilist arusaamist - kohe turvakontrolli taga istusid kenad vanemaealised politseionud, kes nägid tema meeleheidet ja kurvastust (tegelikult ta tundis lihtsalt, kuidas väsimus ja kõik jooksutasid juhtmed kokku ja ta hakkas nutma) ning otsustasid sekkuda - st nende pealekäimisel viidi need klaaskuulid Margiti registreeritud pagasisse (hiljem oli pagasisse pandud lisaks kuulidele ka sildike ,et avatud kodumaa hüvanguks ja kaitseks - selline nagu minul oli Tampasse jõudes). Lennuk, mis meid Lincolmist Chicagosse viis oli veel pisem, kui see, mis meid Tampast Omahasse sõidutas - arvan, et sooritasime reisijate rekordi - igatahes olid lennuki pagasiriiulid nii väikesed, et minu ja veel mitme inimese käsipagas sinna ei mahtunud ning see pandi siis lennuki alla. Ja lennuk ise mahutas vast umbes 40 reisijat - ausõna, nagu tiibadega buss. Lend oli rahulik ja sündmustevaene - Chicagosse jõusime hilisõhtul - umbes kell 8 kohaliku aja järgi. Tulime lennukilt maha ja jäime lennuki kõrvale oma käsipagasit ootama. Nägime veel ka kuidas meie registreeritud pagas hakkas mööda linti käru poole liikuma ja rõõmustasime, et näe, pagas olemas. (Kuid see rõõm osutus enneaegseks)
Kuna meie lennud Chicagost lahkusid erinevatel aegadel, toimusid veel viimased kurvad hüvastijätud lätlaste ja ukrainlastega ning siirdusime turvasse. Kuna rahvast oli paljuvõitu, kulus selleks omajagu aega ja taas oli Margit see, kelle kott ette võeti. Sedapuhku selgitati talle kenasti, et kuna valgustusel paistis palju pisividinaid, mille olemust ei suudetud tuvastada, siis võeti asi põhjalikuma vaatluse alla, lisaks puhastati ta kohvri servad kenasti lapikesega ära, ja lapikest vaadeldi erilise hoolikusega erilise valgustuse all.
Igatahes midagi kahlast ja ohtlikku ei leitud ja saime suunduda edasi endale sobivat lennuväravat otsima. Lend oli taas täiesti väljamüüdud ning rahvast tulvil. Meelelahutuseks oli võimalus vaadata filme, mis polnud eriti huvitavad või siis magada - tegemist oli ikkagi öölennuga. Lisaks pakkus veidi meelelahutus üks juhtum uniste kaasreisijate vahel. Kõik reisijad varustati kehatemperatuuri hoidmiseks ja mugavuseks kattelinadega, mille siis mõni meie seast heitis endale üle pea - mille kaitseks, ei oska öelda. Need kattelinad olid paraku istmetega ühte värvi nii et hämaras lennukis oli veidi raske näha, kus algab lina ja kus on istekate - ühesõnaga (tegelikult mitmete sõnadega) üks unisevõitu vanemaealine reisija liikus tasa ja targu öösel kempsu poole, toetudes aeg-ajalt kaasreisijate istme seljatugedele. Paraku ei märganud ta, et üks meie kõrval istuv mees oli just nimelt kasutanud seda tekki oma pea ja näo katmiseks ning toetas oma käe siis magavale mehele näkku - järgnes karjatus, mis äratas mõnedki lähedusesistuvad kaasreisijad unest või unelähedasest seisundist. Ma aravan, et suikusin vist kah mingi aeg aga ma pole päris kindel, sest samal ajal üritasin ka filme vaadata. Igatahes hommikul ehmatati- äratati reisijaid neile kuuma ja aurava rätiku näkku heitmisega - et ennast värskenda või nii. Meid Tiiuga värskendati ka "meeldiva" uudisega - veidi enne Kopenhaagenisse jõudmist otsiti meid üles, et teatada "rõõmusõnumit" - nimelt olla meie pagas jäänud Chicagosse ja soovitati kohe Tallinnasse jõudes pagasiteenistusse minna. Noh, vähemalt ei pidanud me enam muretsema, et kas kohvruid autosse mahuvad või mitte.
Kopenhaagenis tundsime ennast juba peaaegu kodus - Eesti tundus käega katsuda. Taaskord ootas meid turva - ja seekord ei pidanud Margit isegi kohvrit lahti tegema, mis tundus lausa ennekuulamtu häbematusena - miks siis siin erand tehti?
Tallinnas maandudes jõudis lõpuks kohale, et tõepoolest ongi kõik - seitse nädalat oli möödunud nagu niuhti. Saatsime Margiti pagasi lindi juurde ning seal ootas vähemalt Tiiut meeldiv üllatus - vähemalt üks ühik tema registreeritud pagasist oli ikka lennukisse mahtunud/sattunud - parem pool kui ei midagi. Minu kohvrid seiklesid ikka veel kusagil avarustes. Nii et kui mul ei olnud reisi alguses probleeme, siis Eestisse tagasi jõudes oli mul koguni kaks probleemi - kohvrid. Kuid läksime pagasiteenistusse ja teatasime oma murest, seal võeti kenasti meie andmed ja kohvrite kirjeldused ja lubati, et asi saab selle nädala jooksul kindlasti korda. Uurisime, et kui suur on nn lootusetute juhtumite arv ning saime vastuseks, et see on väga väike - umbes 2% - seega jäi loota, et meie kohvrid ei moodusta seda protsenti.
Igatahes tuli täna rõõmusõnum,et kohvrid on teel Võru poole - seega on Missioon täidetud - ka kohvrid on ilmselt õhtuks kodus. Ilusat ja päikest:) ja tänan kõiki, kes on viitsinud mu heietusi lugeda. Kohtumiseni !!
Ilm oli nagu meie üle irvitamiseks otsustanud ilusaks minna - koguni 24 kraadi sooja - nii et võtsime siis veel viimast, mida võtta andis. Istusime ja võtsime veidi päikest ja valmistasime vaimu ette suureks teekonnaks.
Kohvrite bussipealelaadimine oli omaette vaatamisväärsus - kuna igaühel oli minimaalselt kaks suurt kohvrit, siis hoolimata meile eraldatud tavapärasest suuremast ja mahukamast bussist, ei mahtunud kogu meie pagas selleks ettenähtud pinnale ära, vaid mingi osa kohvritega kindlustati ka istmerea vaheline käik. Ikka selleks, et keegi bussi vahekäiku ei kukuks.
Tampa lennujaama jõusime kohale ebameeldiva kiirusega, see tähendas, et algas meie pikaksveniv lahkumine - esimesena jätsime siis hüvasti meile armsaks saanud bussijuhtidega. Pärast aega- ja jõudunõudvat kohvrite mahalaadimist ja nende kärudele ladumist suundusime ennast lennule registreerima. Kuna Barbara seisis leti ees ja hoidis meile nö järjekorda, läks asi üldiselt libedalt - kõik jõudsid enne tegelikku registreerimist oma kohvrid eelnevalt üle kaaluda ning liigkaalu puhul asjad veel kord ja veel kord ümber pakkida, veidi rohkem riided selga toppida ja käsipagasit mahukamaks seada. Lisaks meile oli Lincolni lennule veel mõned reisijaid, kes olid ilmselgelt hämmingus sellise inimmassi üle, kes kõik üritasid oma pagasit ära anda ja veidralt ringi sebisid.
Kuna pagasi registreerimine oli rahvarohkuse tõttu pikaleveninud protseduur, kiirustasime kohe turvaväravate juurde, et saaks koormate kaupa riideid seljast kiskuda ning kotte ja arvuteid läbivaatuseks valmis seada. (Pühapäeva õhtuks, esmaspäevaks olime selle protseduuri teostamiseks muutunud juba proffideks, asjade seljastheitmine ja kottide avamine toimus üha kiiremas tempos).
Lennuk, mis meid Omaha lennujaama pidi viima, osutus pisikeseks -vaid kaks istmerida kõrvuti- nagu mingi ülekasvanud buss, millele on tiivad külge kinnitatud. Kui meie gruppi poleks olnud, siis oleks see lend küll pooltühi olnud. Igatahes tervitas lendutõusul meid piloot ning tema tervituse võtsime kestvate kiiduvaldustega vastu. Ülejäänud reisijad noogutasid heakskiitvalt päid ja ilmselt mõistsid, miks selline kirju ja lärmakas seltskond nende igapäevast rahu ja vaikust segab. 3,5 tunnine lend möödus suhteliselt kiiresti, ajasime juttu, naersime Tareki üle, kes oli silmnähtavalt lendamise pärast ärevil - püüdsime teda siis igati lõbustada ja rahustada ning lõpuks jõudsime õhtu ja pimeduse saabudes Omahasse, kus meid ootas ees ebatavaliselt soe ilm - neil olevat päeval olnud koguni kevadiselt 17 kraadi sooja. Pärast pagasi edukat kättesaamist (mitte ükski kott ei läinud kaduma ega jäänud maha), toimetasime selle meid ootavale bussile ning sõit Lincolni poole võis alata.
Tee oli pikk ja igav ja monotoonne - pimeduses ei paistnud suurt midagi aga hiljem päevavalges sõites ei olnud samuti midagi suuremat vaadata - ühesugune ja igav vaade põldudele, mis polnud ei haljendavad ega kolletavad.
Lõpuks hotelli jõudes ootas meid registreerimine ja kingitusena kena punane kotike ja järjekordne pihutäis pabereid eelseisva paari päeva tegevuste kohta. Ning taas "packed meal" - pakk kartulikrõpse, õun, võileib ja kaeraküpsis, millest suutsin konsumeerida vaid õuna ja veidi kartulikrõpse, võileiva koha pealt keeldus mu neelamissüsteem sõna otseses mõttes töötamast ning kaeraküpsise peitsin mustade päevade tarbeks kotti. Lisaks einele oli kohalikul ülikoolil meile varuks ka ilmselt selle reisi suurim üllatus, nimelt saime kõik endale voodikaaslased. Olime eelnevalt arutanud erinevaid võimalusi, kuidas meid majutatakse - alates sellest, et saame samad toakaaslased, kes meil olid Washingtonis kuni selleni, et meid jagatakse rahvuste kaupa tubadesse, mille puhul tekitas suurt elevust ja rõõmu see, et sellisel puhul peaksid tuba jagama Nishanth (meesisik) ja Yogesh (naisisik) ning Konstantin ja Natalia. Lõpuks selgus, et suurem osa meist jagab tuba oma rahvuskaaslasega, kuid lisaks toa jagamisele pidime jagama ka voodit, sest meid majutati kaheinimesetubadesse. Mehed hakaksid selle peale kohe suure häälega protestima, kuid kuna hotell oli lisaks meile veel tulvil arvukalt jaapani õpilasi, siis ei tulnud mingi muu variant kõne allagi - ainsks võimaluseks jäi nõutada lisavoodipesu, mille leidmisega oli hotellil samuti raskusi. Hiljem kuulsime, et ameeriklaste agarus-ogarus oli läinud nii kaugele, et nad olid näinud ette, et üks Jordaania naine oleks pidanudki jagama tuba Jordaaniast pärit mehega!!! Jordaanlanna, kes peab ringi käima kaetud juustega , oleks pidanud järsku elama samas toas võõra mehega!!! Lõpuks oli ta kolinud lihtsalt kolmandaks veel kahe projektis olnud jordaanlanna juurde.
Asjad tuppa viinud, otsisime kohe üles Pireti ja Margiti, kes olid kogu selle perioodi veetnud selles samas hotellis tuba, kuid mitte voodit jagades. Kogemusi ja muljeid vahetades suutsime kella 2 üleval istuda, enne kui otsustasime, et peab veits ikka magama kah.
Reede hommik algas varase ärkamisega kohutava heli peale, mida tootis äratuskell, mille seadsime hommikuseks äratuseks, sest kartsime sisse magada. Pärast kiiret hommikusööki algas töö sektsioonides, st meile peeti mõned kõned kauni Nebraska kohta ning seejärel viisime läbi selle kaua ja kaunikesti ettevalmistatud grupiõpetamise. Kõik läks lusti ja rõõmuga - erinevate ülikoolide grupid olid ette valmistanud terve rea erinevaid ja meeleolukaid tunde - nt õppisime 15 min jooksul umbes 8 sõna kolmes erinevas keeles - gruusia, vene ja hispaania keeles - laulsime ja mängisime. Igale tunnitegevusele järgnes analüüs ja tagasiside - mis kõik toimus sõbralikus õhkkonnas. Lisaks selelle kõik need tegevused ka filmiti ning tõenäoliselt pannakse üles TEA koduleheküljele. Lisaks meile olid kohal ka need Ameerika õpetajad, kes on valitud 2011 aasta kevadel minema erinevatesse riikidesse - sattusin ühte gruppi inimestega, kes lähevad planeeritult Senegali, Ghanasse ja Lätti. Hiljem kohtusime ka kahe õpetajaga, kes tahavad tulla kaheks nädalaks Eestisse - peame nad siis nelja peale ära jagama ehk siis kirjutama taotluse ja siis neid mööda Eestit ringi kombinbeerima, et saaksime neile võimalikult palju näidata. Tundusid olevat Eestist huvitatud inimesed. Kuuldvasti pidavat ka sügiseses vahetuses olema paar inimest kes tahavad Eestisse tulla. Õhtul käisime oma eeldatavate külalisõpetajatega ühiselt söömas ja rääkisime neile Eestist ja eestlastest ja meie ajaloost.
Laupäeva hommikune tegevus oli suunatud meie informeerimisele igasuguste toetusprogrammide kohta, et kuidas ja kust ja mis tingimustel saab hiljem toetusrahasid taotleda. Kuigi toetusraha võib olla kuni 5000 dollarit, et saa seda kasutada nt teatud varustuse ostmiseks aga Ameerikast mingi kohviraha taotlemine või transpordikulude hüvitamine on kah jabur - see aruandlus ei ole ilmselt vaeva väärt. Aga rõõmusatv info oli see, et töötatakse selle nimel, et võetaks vastu muudatus, mis lubaks osta ka varustust ja muud ning see, et seda toetust võib taotleda piiramatu arv kordi, kui vaid projekt on igatpidi kohalikku kommuuni arendav.
Kogu programmile pani punkti pidulik söömaaeg, millele järgnes tunnistuste jagamine (kenad ja kuldsed) ning riikide kaupa kultuuride tutvustamine, milleks oli kõikidele eraldatud 3 min. Kuna aeg oli äärmiselt piiratud ja sisuliselt olid riigid end ju juba oma ülikooligruppides piisava põhjalikkusega tutvustanud, siis tähendas see taas, et sooritus pidi olema "Sweet and short". Otsustasime tantsu kasuks. Aga meie ei kavatsenud teha sellest mingit soolosooritust, vaid tegime ussitantsu - st haarasime aga möödaminnes järjest inimesi sabasse ja mähkisime ja roomasime mööda saali ringi ja niimoodi 4 minutit järjest. Pärast inimesed tänasid meid, selle kaasalöömise võimaluse eest. Hiljem kujuneski niimoodi, et niikui mõni kultuur sisaldas mingitki tantsu, tormas rahvas kohe agaralt kaasa lööma - olgu see siis salsa või mõni kõrgemat sorti india - kirgiisia jne tants. Me ise ilutegijad ja rõõmu kalli kandijad- lõbus oli. Ameerika õpetajate kultuuriesitlus koosnes twistist, millele siis kõik kohale tormasid ja tantsida vehkisid. Lõpetusek esitas Nebraska ülikooli õpetate segakoor mutatsiooni laulust "We are the world" sõnadega - "We are the teachers ... ", millesse me kõik siis ühiselt oma panuse andsime - käest kinnihoidmine, ühisõõtsumine ja kõik muu.
Meeleolukas õhtu lõppes meie grupile veelgi meeleolukamalt - kuna Barbara pidi minema juba hommikul kell 4 lahkuvale lennule, siis tahtsime tõesti kõik veel viimast korda koos olla ja vallutasime 12. 15 öösel mingi läheduses asuva baari ja vastutulelik pererahvas lubas meil seal aruliselt kell 1.00 olla . ... JA SIIS LÄKS ASI NUTUSEKS. Istusime ja nutsime ja hoidsime üksteisel käest kinni ja kurvastasime lahkumise üle. Sest täpselt selle seltskonnaga ei saa me enam mitte kunagi ühiselt kokku. Seda, et meie seltskond nii üksmeelne ja kokkuhoidev oli, märkasid tesiedki ning IREXi seltskond oli ka Barbarale öelnud, et nende 7-aastase tegutsemisperioodi jooksul ei ole nad nii ühtehoidvat gruppi näinud. Saatsime siis Barbara tema hotelli ja üritasime siis veel magada niipalju kui võimalik, sest hommikul toimus suure itku teine vaatus.
Pühapäeva hommikuks oli kogu seltskond jagatud väljalendudele vastavalt erinevatesse gruppidesse. Meie olime kõik nagu kokkulepitult 7.45 hommikusöögilauas, et ikka veel saaks koos olla ja jagasime veel viimaseid pilte jne. Esimesed meie seast lahkusid kell 9.30 - nuttu jätkus kauemaks, koguni muidu nii kanged Senegali mehepojad nutsid ning kuna see oli nende arvates sedavõrd häbiväärne, püüdisd nad säilitada viimseid väärkusriismeid ja läksid bussi peale kordagi tagasi vaatamata. See on neist ka arusaadav, sest kurvastus oli tõesti suur.
Meie väljasõit lennujaama toimus 13. 30 - lennujaama jõudes ootasid meie kohvrid meid seal juba ees. See Lincolni lennujaam oli selline pisemat sorti, tekkis selline tunne, et see on mingi postipeatusega lennujaam - et kui tahad lennukile saada, siis hääletada ja kui tahad maha, siis ütled piloodile, et "next stop, please" ja tehaksegi sulle peatus. Mingi kohalik lennujaama infoonu ütles, et selles lennujaamas pole kunagi nii palju kohvreid korrga olnud.
Toimus taas kohvrite kaalumine ja paaniline ümberpakkimine. Pireti toppis oma kohvri nii pilgeni täis, et kohvri lukk ei läinud niisama lihtsalt kinni. Lõpuks punnitasime kahekesi - tema istus kohvri otsas ja mina tirisin siis tasapisi lukku kinnipoole - õnnestus. Siis mainis meid saatev Nebraska ülikooli esindaja, et on olemas tõenäosus, et lennujaamas kohver veelkord lahti tehakse - mispeale Piret purskas naerma ning ütles, et seda tahaks ta kohe pealt vaadata, kuidas kohvri kinnipanemine neil pärast õnnestuks. Igatahes said kohvrid pakitud ja taaspakitud ning saime oma piletid kätte. Tagatipuks selgus, et siin ei kaalutudki pagasit üle, isegi kaalu ei küsitud - ju nad siis taipasid, et inimesed olid isegi mures ja olid näinud kuidas asju ümber pakiti. Maksime oma 50 dollarit lisakohvri eest ja olime valmis lahkumiseks. Kuna lennu väljumiseni jäi tunnike, otsutasime veidi keha kinnitada - menüüs oli järgmine valik: võileib erinevate sisudega, supp, pitsalõik, chilli, salatid, hot dog mingi itaalia vorstiga. Soovisime suppi - seda kahjuks ei olnud, soovisime pitsat - seda ka kahjuks ei olnud, soovisime siis chillit - seda saime kaks viimast portsjonit ja see oli nende väiteil "not very hot", kuid meie jaoks piisavalt "hot", et seda süüa oleks võimalik, mahendasime siis seda värki koorega ja saiatükikeste sissetoppimisega, kuid erilise eduta. Tiiu valis itaalia vorstkesega saia, mille soojendamsieks kulus ligi 15 minutit - kah saavutus.
Siis toimus taas turvakontrolli läbimine - st taas riided seljast, läpakas kotist välja, saapad jalast ja metallidetektorist läbi- riided selga, läpakas kotti jne. Margiti kott tuustiti lahti - ta oli unustanud, et üks kursusekaaslane ostis ta lastele kingituseks selle klaaskuuli, mille sees need helbed ringi hõljuvad ning selle käsipagasisse pannud ning see on lennunduseeskirjade kohaselt eriti ohtlik ese lennukisse kaasavõtmiseks, st kuulid konfiskeeriti. Kuid siis ilmutasid kohalikud erilist arusaamist - kohe turvakontrolli taga istusid kenad vanemaealised politseionud, kes nägid tema meeleheidet ja kurvastust (tegelikult ta tundis lihtsalt, kuidas väsimus ja kõik jooksutasid juhtmed kokku ja ta hakkas nutma) ning otsustasid sekkuda - st nende pealekäimisel viidi need klaaskuulid Margiti registreeritud pagasisse (hiljem oli pagasisse pandud lisaks kuulidele ka sildike ,et avatud kodumaa hüvanguks ja kaitseks - selline nagu minul oli Tampasse jõudes). Lennuk, mis meid Lincolmist Chicagosse viis oli veel pisem, kui see, mis meid Tampast Omahasse sõidutas - arvan, et sooritasime reisijate rekordi - igatahes olid lennuki pagasiriiulid nii väikesed, et minu ja veel mitme inimese käsipagas sinna ei mahtunud ning see pandi siis lennuki alla. Ja lennuk ise mahutas vast umbes 40 reisijat - ausõna, nagu tiibadega buss. Lend oli rahulik ja sündmustevaene - Chicagosse jõusime hilisõhtul - umbes kell 8 kohaliku aja järgi. Tulime lennukilt maha ja jäime lennuki kõrvale oma käsipagasit ootama. Nägime veel ka kuidas meie registreeritud pagas hakkas mööda linti käru poole liikuma ja rõõmustasime, et näe, pagas olemas. (Kuid see rõõm osutus enneaegseks)
Kuna meie lennud Chicagost lahkusid erinevatel aegadel, toimusid veel viimased kurvad hüvastijätud lätlaste ja ukrainlastega ning siirdusime turvasse. Kuna rahvast oli paljuvõitu, kulus selleks omajagu aega ja taas oli Margit see, kelle kott ette võeti. Sedapuhku selgitati talle kenasti, et kuna valgustusel paistis palju pisividinaid, mille olemust ei suudetud tuvastada, siis võeti asi põhjalikuma vaatluse alla, lisaks puhastati ta kohvri servad kenasti lapikesega ära, ja lapikest vaadeldi erilise hoolikusega erilise valgustuse all.
Igatahes midagi kahlast ja ohtlikku ei leitud ja saime suunduda edasi endale sobivat lennuväravat otsima. Lend oli taas täiesti väljamüüdud ning rahvast tulvil. Meelelahutuseks oli võimalus vaadata filme, mis polnud eriti huvitavad või siis magada - tegemist oli ikkagi öölennuga. Lisaks pakkus veidi meelelahutus üks juhtum uniste kaasreisijate vahel. Kõik reisijad varustati kehatemperatuuri hoidmiseks ja mugavuseks kattelinadega, mille siis mõni meie seast heitis endale üle pea - mille kaitseks, ei oska öelda. Need kattelinad olid paraku istmetega ühte värvi nii et hämaras lennukis oli veidi raske näha, kus algab lina ja kus on istekate - ühesõnaga (tegelikult mitmete sõnadega) üks unisevõitu vanemaealine reisija liikus tasa ja targu öösel kempsu poole, toetudes aeg-ajalt kaasreisijate istme seljatugedele. Paraku ei märganud ta, et üks meie kõrval istuv mees oli just nimelt kasutanud seda tekki oma pea ja näo katmiseks ning toetas oma käe siis magavale mehele näkku - järgnes karjatus, mis äratas mõnedki lähedusesistuvad kaasreisijad unest või unelähedasest seisundist. Ma aravan, et suikusin vist kah mingi aeg aga ma pole päris kindel, sest samal ajal üritasin ka filme vaadata. Igatahes hommikul ehmatati- äratati reisijaid neile kuuma ja aurava rätiku näkku heitmisega - et ennast värskenda või nii. Meid Tiiuga värskendati ka "meeldiva" uudisega - veidi enne Kopenhaagenisse jõudmist otsiti meid üles, et teatada "rõõmusõnumit" - nimelt olla meie pagas jäänud Chicagosse ja soovitati kohe Tallinnasse jõudes pagasiteenistusse minna. Noh, vähemalt ei pidanud me enam muretsema, et kas kohvruid autosse mahuvad või mitte.
Kopenhaagenis tundsime ennast juba peaaegu kodus - Eesti tundus käega katsuda. Taaskord ootas meid turva - ja seekord ei pidanud Margit isegi kohvrit lahti tegema, mis tundus lausa ennekuulamtu häbematusena - miks siis siin erand tehti?
Tallinnas maandudes jõudis lõpuks kohale, et tõepoolest ongi kõik - seitse nädalat oli möödunud nagu niuhti. Saatsime Margiti pagasi lindi juurde ning seal ootas vähemalt Tiiut meeldiv üllatus - vähemalt üks ühik tema registreeritud pagasist oli ikka lennukisse mahtunud/sattunud - parem pool kui ei midagi. Minu kohvrid seiklesid ikka veel kusagil avarustes. Nii et kui mul ei olnud reisi alguses probleeme, siis Eestisse tagasi jõudes oli mul koguni kaks probleemi - kohvrid. Kuid läksime pagasiteenistusse ja teatasime oma murest, seal võeti kenasti meie andmed ja kohvrite kirjeldused ja lubati, et asi saab selle nädala jooksul kindlasti korda. Uurisime, et kui suur on nn lootusetute juhtumite arv ning saime vastuseks, et see on väga väike - umbes 2% - seega jäi loota, et meie kohvrid ei moodusta seda protsenti.
Igatahes tuli täna rõõmusõnum,et kohvrid on teel Võru poole - seega on Missioon täidetud - ka kohvrid on ilmselt õhtuks kodus. Ilusat ja päikest:) ja tänan kõiki, kes on viitsinud mu heietusi lugeda. Kohtumiseni !!
No comments:
Post a Comment