PILDID
1) Reidikas. :) Mina linna taustal.
2) Siin me käisime söömas
3) Kohalik "Streetcar" - mille nimi ei olnud "Iha"
4) Konstantin tantsuhoos - kusagilt kostis muusikat ning tants käks lahti
5) Üks "ärihoonetest" - pöörake tähelepanu väljapanekule. Mohammed Bangladeshist ütles, et naine lööb ta maha kui ta sellise poe juures endast pilti laseb teha või ise pildistab ja kodus näitab.
REEDE
Alustasime nädalavahetusega juba varakult. Terve nädala jooksul kogusime tasapisi infot nädalalõpu kultuuriliseks sisustamiseks, et olla korralikult ja põhjalikult ette valmistunud. Reede õhtul otsustasime olla eriti kultuurilised, läkisme Tiiuga kohaliku, st meie ülikooli lavakunsti osakonna poolt etendatavale vaatemängule. See oli mingi iiri autori külajandi taoline värk aga nalja oli palju ning lavastusest sai õppida, kuidas ühte lehma kuju umbes 7 moel erinevalt kasutada on võimalik. See sobis nii kirikutorniks, kaljupealseks, surivoodiks kui vanglaks - väga loominguline lähenemine. Teine hingekosutav üllatus oli üks peategelane, kes oli oma tegelaskuju valmisnikerdamisel saanud innustust tuntud näomoondajalt - Jim Carry'lt- esimestest lavale astutud hetkest jäigi ta minu jaoks Carrey'ks. Aga kohati oli päris vaimukaid asju. Ikka tagaajamist ja püssipaugutamist ja armastust ja reetmist ja natuke Riverdance kohalikus soustis.
Pärast etendust üritasime organiseerida end siin õhtuti ringitiirutavate väikeste kurgikärude peale (need on mingid golfiautode moodi asjandused), kuid paraku olid nad kõik sõitmas väljakutse peale (neid saab telefoni teel tellida kui ei julge õhtul pimedas üksinda koju minna) ning kuna me ei olnud üksinda, vaid kahekesi, ei jäänud meil Tiiuga midagi muud üle kui kogu julgus kokku võtta, jalad selga ning kodu poole minna. Bussi ootama jäädes oleksime jõudnud koju umbes tund aega hiljem aga meid aitasid taas hädast meie pikad ja väga väledad jalad.
LAUPÄEV
Laupäevaks olime organiseerinud endale koguni kaks kultuuriüritust - jalutuskäigu Tampa kesklinna vanasse ladina kvartalisse Ybor Citysse koos kohaliku eine maitsmisega ning kinoühiskülastuse.
Paraku hommikul aknast välja vaadates tabas meid must masendus, sest vihma valas. Tegime siis kiirkoosoleku, et mida nendes äärmuslikes klimaatilistes tingimustes ette võtta, kuid tasapisi hakaks ilm soojenema ning selginema ja kui me lõpuks bussi peale jõudsime, oli ilm otsutanud lahkemat nägu näidata. Mõned meist olid Ybor Citys juba mitmendat korda, korra käisime nn ühisreisil, kuid see juhtus olema eriti vihmarohke päev ning bussiaknast ei olnud võimalik midagi näha. Siis tõotasin, et tulen siia normaalse ilmaga tagasi. (Mõned käsid siin ühel öisel, kuulu järgi väga kahtase mainega kord aastas toimuval üritusel- Gasparillol ning tulid pärlitega ehitutena tagasi - väidetavalt pidavat nende pärlite saamiseks mõne kehaosa paljastama, kuid meie omad väitsid kõik ühest suust, et said need täiest heast südamest antuna - enesepaljastusi ei esinenud). Tegemist on vana sigarivabrikute rajooniga, mis praeguseks on oma sigaritootmise mineviku üle uhke, kuigi praeguseks sigareid seal enam ei toodeta, vanad hooned on lihtsalt väikeärideks muudetud.
Jalutasime mööda tänavaid, vaatasime inimesi ja näitasime ennast, tegime pilte pilkupüüdvamatest hoonetest ja inimsoo esindajatest ning lõime lõbusa tänavamuusika saatel tantsu. Kõhud tühjaks tantsitud, otsisime endale meelepärase süügikoha ning lasime einel heamaitsta.
Seejärel leisime tee kohaliku trammipeatuse juurde ning järgmine etapp meie kultuurilise eneseharimise teel võis alata. Suundusime IMAXi kino poole ja kuigima olin kodus tõotanud, et hakka kunagi Avatari vaatama, siis murdin oma sõna. Tegime sellest tõelise ameerikaliku kinokülastuse, et kui juba, siis juba. Lisaks imekaunitele prillidele, millega meid varustati, et filmielamus oleks tõeline, varustasime ennast ka kohalikke kombeid arvestadas kotitäie popkorniga (When in Rome ...) ning elamuse läbielamine võis alata. Noh, filmi teavad vist kõik, need kes ei tea, siis hea ja kurja võitus ning hea võidab aga efektid olid tegelikult mõnusad. Nüüd peab leidma sobiva hetke, et minna Alicit Imedemaal vaatama, 4. on kohalik esilinastus.
Pärast kino leidis aset jaht taksole, st Konstantin jooksis mingil taksol taga, et see meid peale võtaks, kuid takso loobus sellest võimalusest. Selgus, et neil oli oma peatusenurgake kino kõrval, mitte selle ees. Aga lõpuks olime kogu seltskonnaga taksodesse pakitud.
PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommiku pühendasin osaliselt vedelemisele ja magamisele, sest tegelikult oli nädal ikka täiesti ära väsitanud. Ajasin ennast siis lõpuks mingi kell 11 voodist välja, organiseerisin söögi ja hakaksin ootama, millal kell saab 2, sest ees ootas kanuuretk. Siinsed kenad õppejõud olid organiseerinud meie transpordi ülikooli puhkekeskusesse (nädalavahetusel kohalik ühistransport peaaegu puudub või liigub haruharva) ning pakkusid oma valmisolekut meiega vee peale tulla. nagu meid eelnevalt oli informeeritud, olevat võimalus kohata ka alligaatoreid. Ükskord veele saanutena hoisim esiis silmad-kõrvad lahti, et millal siis näeme seda olevust. Hoolimata meie hoolikatest ja pingsatest püüdlustest meil midagi märgata ei õnnestunud. Aga ilm oli imeilus, rohelus, mis oli puude otsas meenutas meie kevadist rohelist, selline värske veel teine ning puude otsast alla rippuv hispaania sammal, mis näeb välja nagu habe, lisas asjale veel oma võlu.
Ühes kohas jõe kaldal oli kolm puud, mis olid tihedalt mingeid linde täis tipitud, sellised mingite röövlindude moodi, igatahes kahtlase väljanägemisega. Istusid seal liikumatudlt ja mornilt. Mõned oksad allpool istusid paar veidra välimusega lindu - nokk pikk ja lapik, ise heleroosad tumeroosade triipudega. Jõepeal oli mingi kapsataoline värk, noh nagu mingi vesihein või kasv. või selline. Sõitsime siis tasakesi lähemale, peaaegu ei hinganudki, et linde mitte häirida, ning siis järsku Tiiu karjatas ...... KROKODILL. Olime sellest elukast, kes vedeles selle kapsaasjanduse sees umbes viie meetri kaugusel!!! Käis suur plätsakas ning elukas kadus. Meiega oli samas kanuus veel Birute, kes kükitas paadi põhjas, nii et tema silmad olid elukaga umbes samalkõrgusel ning Birute siis piiksatas, et "Please, take me away from here!"
Istusime seal nagu halvatud, ei julgenud isegi aeru/mõla - ma ei tea õiget terminit - vette panna. Istusime veidi aega niisama ja värisesime. Kui proovisime siis aerutama hakata, et liikunud kanuu lihtsalt paigast. Aga lõpuks kogusime ennast ja saime liikuma. Asja teeb eriti põnevaks see, et teisel pool seda kapsalaiku oli meie grupist Nareshanth oma venna ja vennanaisega seal juba enne meid ning nad olid sellele elukale veel lähemal. Ilmselt ei pidanud alligaatori närv nii suurele paadide arvule vastu. Kusjuures enne selle puu alla jõudmist istsitasime, et nagunii on neil lindudel mõne krokisga/alligaatoriga diil, et istuvad seal ja näevad huvitavad välja ja meelitavad niimoodi lolle inimesi kohale.
Aga teised olid meie peale kadedad, sest olime ainsad, kes seda elukat nägid. Elamus missugune.
Ärge pilte küsige, sest 1) ma ei võtnud fotokat ettevaatuse mõttes vee peale kaasa, et kui upun või Alligaatori saagiks langen jäävad vähemalt pildid alles; 2) Asi käis nii kähku, et poleks olnud aega mingeid pilte teha.
Alustasime nädalavahetusega juba varakult. Terve nädala jooksul kogusime tasapisi infot nädalalõpu kultuuriliseks sisustamiseks, et olla korralikult ja põhjalikult ette valmistunud. Reede õhtul otsustasime olla eriti kultuurilised, läkisme Tiiuga kohaliku, st meie ülikooli lavakunsti osakonna poolt etendatavale vaatemängule. See oli mingi iiri autori külajandi taoline värk aga nalja oli palju ning lavastusest sai õppida, kuidas ühte lehma kuju umbes 7 moel erinevalt kasutada on võimalik. See sobis nii kirikutorniks, kaljupealseks, surivoodiks kui vanglaks - väga loominguline lähenemine. Teine hingekosutav üllatus oli üks peategelane, kes oli oma tegelaskuju valmisnikerdamisel saanud innustust tuntud näomoondajalt - Jim Carry'lt- esimestest lavale astutud hetkest jäigi ta minu jaoks Carrey'ks. Aga kohati oli päris vaimukaid asju. Ikka tagaajamist ja püssipaugutamist ja armastust ja reetmist ja natuke Riverdance kohalikus soustis.
Pärast etendust üritasime organiseerida end siin õhtuti ringitiirutavate väikeste kurgikärude peale (need on mingid golfiautode moodi asjandused), kuid paraku olid nad kõik sõitmas väljakutse peale (neid saab telefoni teel tellida kui ei julge õhtul pimedas üksinda koju minna) ning kuna me ei olnud üksinda, vaid kahekesi, ei jäänud meil Tiiuga midagi muud üle kui kogu julgus kokku võtta, jalad selga ning kodu poole minna. Bussi ootama jäädes oleksime jõudnud koju umbes tund aega hiljem aga meid aitasid taas hädast meie pikad ja väga väledad jalad.
LAUPÄEV
Laupäevaks olime organiseerinud endale koguni kaks kultuuriüritust - jalutuskäigu Tampa kesklinna vanasse ladina kvartalisse Ybor Citysse koos kohaliku eine maitsmisega ning kinoühiskülastuse.
Paraku hommikul aknast välja vaadates tabas meid must masendus, sest vihma valas. Tegime siis kiirkoosoleku, et mida nendes äärmuslikes klimaatilistes tingimustes ette võtta, kuid tasapisi hakaks ilm soojenema ning selginema ja kui me lõpuks bussi peale jõudsime, oli ilm otsutanud lahkemat nägu näidata. Mõned meist olid Ybor Citys juba mitmendat korda, korra käisime nn ühisreisil, kuid see juhtus olema eriti vihmarohke päev ning bussiaknast ei olnud võimalik midagi näha. Siis tõotasin, et tulen siia normaalse ilmaga tagasi. (Mõned käsid siin ühel öisel, kuulu järgi väga kahtase mainega kord aastas toimuval üritusel- Gasparillol ning tulid pärlitega ehitutena tagasi - väidetavalt pidavat nende pärlite saamiseks mõne kehaosa paljastama, kuid meie omad väitsid kõik ühest suust, et said need täiest heast südamest antuna - enesepaljastusi ei esinenud). Tegemist on vana sigarivabrikute rajooniga, mis praeguseks on oma sigaritootmise mineviku üle uhke, kuigi praeguseks sigareid seal enam ei toodeta, vanad hooned on lihtsalt väikeärideks muudetud.
Jalutasime mööda tänavaid, vaatasime inimesi ja näitasime ennast, tegime pilte pilkupüüdvamatest hoonetest ja inimsoo esindajatest ning lõime lõbusa tänavamuusika saatel tantsu. Kõhud tühjaks tantsitud, otsisime endale meelepärase süügikoha ning lasime einel heamaitsta.
Seejärel leisime tee kohaliku trammipeatuse juurde ning järgmine etapp meie kultuurilise eneseharimise teel võis alata. Suundusime IMAXi kino poole ja kuigima olin kodus tõotanud, et hakka kunagi Avatari vaatama, siis murdin oma sõna. Tegime sellest tõelise ameerikaliku kinokülastuse, et kui juba, siis juba. Lisaks imekaunitele prillidele, millega meid varustati, et filmielamus oleks tõeline, varustasime ennast ka kohalikke kombeid arvestadas kotitäie popkorniga (When in Rome ...) ning elamuse läbielamine võis alata. Noh, filmi teavad vist kõik, need kes ei tea, siis hea ja kurja võitus ning hea võidab aga efektid olid tegelikult mõnusad. Nüüd peab leidma sobiva hetke, et minna Alicit Imedemaal vaatama, 4. on kohalik esilinastus.
Pärast kino leidis aset jaht taksole, st Konstantin jooksis mingil taksol taga, et see meid peale võtaks, kuid takso loobus sellest võimalusest. Selgus, et neil oli oma peatusenurgake kino kõrval, mitte selle ees. Aga lõpuks olime kogu seltskonnaga taksodesse pakitud.
PÜHAPÄEV
Pühapäeva hommiku pühendasin osaliselt vedelemisele ja magamisele, sest tegelikult oli nädal ikka täiesti ära väsitanud. Ajasin ennast siis lõpuks mingi kell 11 voodist välja, organiseerisin söögi ja hakaksin ootama, millal kell saab 2, sest ees ootas kanuuretk. Siinsed kenad õppejõud olid organiseerinud meie transpordi ülikooli puhkekeskusesse (nädalavahetusel kohalik ühistransport peaaegu puudub või liigub haruharva) ning pakkusid oma valmisolekut meiega vee peale tulla. nagu meid eelnevalt oli informeeritud, olevat võimalus kohata ka alligaatoreid. Ükskord veele saanutena hoisim esiis silmad-kõrvad lahti, et millal siis näeme seda olevust. Hoolimata meie hoolikatest ja pingsatest püüdlustest meil midagi märgata ei õnnestunud. Aga ilm oli imeilus, rohelus, mis oli puude otsas meenutas meie kevadist rohelist, selline värske veel teine ning puude otsast alla rippuv hispaania sammal, mis näeb välja nagu habe, lisas asjale veel oma võlu.
Ühes kohas jõe kaldal oli kolm puud, mis olid tihedalt mingeid linde täis tipitud, sellised mingite röövlindude moodi, igatahes kahtlase väljanägemisega. Istusid seal liikumatudlt ja mornilt. Mõned oksad allpool istusid paar veidra välimusega lindu - nokk pikk ja lapik, ise heleroosad tumeroosade triipudega. Jõepeal oli mingi kapsataoline värk, noh nagu mingi vesihein või kasv. või selline. Sõitsime siis tasakesi lähemale, peaaegu ei hinganudki, et linde mitte häirida, ning siis järsku Tiiu karjatas ...... KROKODILL. Olime sellest elukast, kes vedeles selle kapsaasjanduse sees umbes viie meetri kaugusel!!! Käis suur plätsakas ning elukas kadus. Meiega oli samas kanuus veel Birute, kes kükitas paadi põhjas, nii et tema silmad olid elukaga umbes samalkõrgusel ning Birute siis piiksatas, et "Please, take me away from here!"
Istusime seal nagu halvatud, ei julgenud isegi aeru/mõla - ma ei tea õiget terminit - vette panna. Istusime veidi aega niisama ja värisesime. Kui proovisime siis aerutama hakata, et liikunud kanuu lihtsalt paigast. Aga lõpuks kogusime ennast ja saime liikuma. Asja teeb eriti põnevaks see, et teisel pool seda kapsalaiku oli meie grupist Nareshanth oma venna ja vennanaisega seal juba enne meid ning nad olid sellele elukale veel lähemal. Ilmselt ei pidanud alligaatori närv nii suurele paadide arvule vastu. Kusjuures enne selle puu alla jõudmist istsitasime, et nagunii on neil lindudel mõne krokisga/alligaatoriga diil, et istuvad seal ja näevad huvitavad välja ja meelitavad niimoodi lolle inimesi kohale.
Aga teised olid meie peale kadedad, sest olime ainsad, kes seda elukat nägid. Elamus missugune.
Ärge pilte küsige, sest 1) ma ei võtnud fotokat ettevaatuse mõttes vee peale kaasa, et kui upun või Alligaatori saagiks langen jäävad vähemalt pildid alles; 2) Asi käis nii kähku, et poleks olnud aega mingeid pilte teha.
3 comments:
Väga põnev nädalavahetus sul!
Hakka või kadestama:)
Oli jah, põnevust jätkus kauemaks.
ma arvan et see oli ikka Jim Carrey, oleks võind autogrammi küsida
Post a Comment