Tegeleme ka muuga, kui ainult koolitumisega

PILDID:

1) Meie variant eesti toidust

2) Bangladeshi mitte-toit

3) Meie ootasime bussi, mitte kohtumist ....

4-5) - Bot. aias

Lisaks varahommikustele tõusmistele , et viksi ja virgena koolis toime tulla, tegelesime ka muude tegemistega, et ennast vormis hoida.

Pärast koolides veedetud hommikuid kogunesime ülikooli, et lisaks veel ka loengute teel targemaks saada ning leidsime hetki, et ka niisama elust mõnu tunda.

Esmaspäev oli suhteliste kerge, mingi ime läbi ei olnud keegi meiel pärastlõunaks ühtki loengut planeerinud. Kohtusime vaid oma mentoritega - Tiiu läks mingit savipotsikut maalima (hiljem selgus, et maalimiseni asi ei jõudnud, temal lubati vaid savi sisse mingine muster kriipida, õppejõud lubas selle järgmiseks kohtumiseks ära põletada - mustri potsiku peale, mitte postiku enda), meie Birutega läksime oma hoonesse mentoreid otsima. Mentorid leitud, veetsime mõnusa tunnikese kohvi juues ning taas ilmast ja inimestest rääkides, seekord tuli jututeemaks kinokülastus, mille olin just pühapäeval sooritanud ning siis mingil moel jõudis jutt ikkagi koolini. James rääkis, et ameeriklaste seas (või vähemalt lõunapool) on liikumas ringi idee teha kooliaasta aastaringseks ning vahepeal teha veidi pikemaid pause.

Pärast mentorlust, otsutasime midagi hamba alla võtta ning käia kohalikus st ülikooli botaanikaaias. Kuna sinna oli veidi pikem maa, meie hommikust koolikülastusest väsinud ning ilm oli tõeliselt palav ( ilmselt meie siinviibimise ainus soe päev - + 25 kraadi), läksime bussiga. Siinsete busispeatustega on veider värk, peatus on aga peatuse juurde ei vii ühtki teed, peaks justkui lendama. Nii oli ka botaanikaaia bussipeatusega - peatus oli aga mingit teed enam edasi ei viinud. Vantsisime siis mööda kohalikku kuivanud murulaadset pinda ja vältisime maapinnast väljaulatuvaid hunnikuid, sest me ei olnud kindlad, kelle elupaigad need võiksid olla. Kui küsisime ühelt meiega tegelevalt nooremapoolselt isikult, et mis hunnikud need on, et kas mutid, siis ta arvas, et need on vast tulisipelgad aga ta ei olnud kindel. Sipelgatega, eriti tulistega,me tuttavaks saada ei soovinud.

Botaanikakaed ise oli pisike, ei midagi nii uhket kui meil Tartus või Tallinnas, pigem selline suurema koduaia mõõtu. Ja tasumine käis kah veidralt. Otsisime korralike kodanikena kassat, et kust pilet lunastada aga ei leidnud. Küsisime siis ühelt ringiliikuvalt kutilt, et kust siis pileti saab aga ta näitas meile mingit posti, kuhu raha tuli lihtsalt sisse panna. Nüüd sooritasim ma kuriteo, kuna mul ei olnud vajaminevat väikest rahatähte, siis panin posti sisse nii palju münte kui mul oli aga vajalikku summat sealt küll välja ei tulnud, Aga loodan, et nende majanduslik kahju ei olnud väga suur. Kõndisime siis kolmekesi mööda aeda ringi ja vaatsime ilusaid õitsvaid puid. Jõudsime ka mingi tsitrusepuu juurde ning kuna üks vili oli maha kukkunud, siis võtsime selle looduse armuanni vastu ja üritasime ära süüa. Just nimelt üritasime, sest vili oli kole hapu - ju mingi pisemat mõõtu greip aga mahla oli rohkesti.

Pärast botaanikatundi tegelesime kokandustunniga st tegelesime toiduotsimisega poeriiulitelt ja sooritasime hinnavaatluse ülikooli kaubanduskeskuses.

Teisipäevane ilm oli otsustanud meid maa peale tagasi tuua (juhul kui olime nii naiivsed, et arvasime ilusa ilma võimalikkusesse) ning hommik oli pilvine ja masendav. Ega ka pärastlõuna ei olnud parem. Loengu teema oleks pidanud olema õpimappide kasutamisest keeleõppes (selline oli meile antud lugemistekst ning ka tunniplaanis antud tema), paraku me selleni ei jõudnud, sest Barbaral oli meile tore uudis - inimesed IREXist Washingtonist olid saatnud talle meili nende imetoredate ülesannetega, mida me peame tegema, kui Lincolnis, Nebraska ülikoolis kõik kokku saame - moodustama kogu rühma peale 5 gruppi, kes siis 15 min jooksul viivad läbi nn minitunni, kus õpetavad siis kaaslasi muudest ülikoolidest, lisaks sellele peab veel vastama mingitele küsimustikele jne. Nii et viimased päevad USAs saavad olema tegevusrohked. (Kui James kuulis, et läheme lõpukonverentsiks Nevraskasse, pidi ta naerust pikali kukkuma, sest ta ei saanud aru, miks üldse keegi peaks tahtma sinna minna, sest seal ei olevat midagi näha-teha - ainult põllud (mis nüüd on vist lume all) aga mina jätsin meele avatuks igasuguste võimaluste suhtes.)

Igatahes olime lõpuks ülikoolist tuult trotsides koju vantsides liiga väsinud, et midagi mõistlikku rääkida. Ühtäkki avastasime, et elektipostid olid ära vahetatud - tavaliste betoonist postide asemel olid ilusad, läikivad metallist postid. Ja märkasime ka, et kõik postid, ka lambipostid olid kenasti nummerdatud - nii et selline vaimline tegevus päeva lõpuks. Pärast kojujõudmist meie vaime tasakaal taastus ning õhtul läksime kuulama ka kontserti- see võimalus meil ju tasuta käes. Tegemist oli sümfooniaorketsriga, taaskord ikka kohaliku muusikaosakonna tudengid, kuid selgus, et see polnud sümfooniaorkester klassikalises tähenduses, vaid hoopis puhkpilliorkester. Nad mängisid kenasti ja hästi valjusti.

Kolmapäeval oli ilm ikka jama, lisaks pidime juba hommikul ka oma isikliku (või teistel siis siit laenutatud) läpaka kooli kaasa vedama, et seda arvutitunnis parandada ja kasutada. Tegelikult seda tarvis ei läinudki, sest ma ei saanud jälle tunni mõttest aru. Üritai teha mingit filmi-videot iseendast aga kuna minu läpakal kaamerat ei olnud, siis ei olnud selle kaasavedamisest muud kasu, kui et sai käsivarrelihaseid arendada. Aga ega ka kohalikest läpakatest polnud kasu, sest arvutitesse sisseehitatud kaamera suvatses salvestada vaid 3 sekundit ja sellega asi piirdus. Vaatasime siis niisama, et mida BJ - meie õppejõud teeb (ja tegelesime oma asjadega).

Neljapäev oli kolmapäeva kordus, arvutitunnis vaatasime erinevaid netilehekülgi, mida saaks tunnis kasutada ja arutasime eelseisavat lastefestivali, kus meil on tarvis organiseerida erinevaid tegevusi. Olime juba eelnevalt leppinud kokku, et teeme mälutesti - st näitame lastele asju ja siis katame kinni, et kui palju on meeles ning laseme värvida erinevate maade kõige tüüpilisemaid loomi (kaamel, karu , hobune, hunt ja matrjoska) ja kleepida lipukesi nende loomade juurde. Kuna enamus ettevalmistusest oli meie, naiste õlul, saatsime mehed (Egiptimaalt ja Senegalist) vajalikke koopiaid tegema - läksid nagu lambukesed, ju tundsid, et ei olnud piisavalt teinud.

Reedene koolpäev tehti meie rõõmuks lühemaks - mis siin enam pikalt venitada, parem kiire ja õudne lõpp kui lõputu õudus, ning et neid eriti rõõmustada, oli miele taas organiseeritud hingekosutuseks ja vaimu taastamiseks poeskäik - ikka uude ja uhkesse keskusesse, mis oli lausa poelinnak, oma tänavate ja kõige muuga. Meil on fantastiline bussijuht Mike, kes on meie eest lausa isalikku hoolt kandnud - ta oli kokku leppinud, et meile antakse mingi kogus mingite poodide sooduskuponge, kuid paraku ei suutnud tema partnerpool meid kupongidega varustada (mis tekitas mõnes nurinat), kuid nurisejad rahunesid maha, kui nende talongide puudumine kompenseeriti uhkete ostukottidega. Nii et kottidega varustatuna, suunduti meelelahutusega tegelema.

Meie suundusime raamatupoe poole aga teel jäi ette toidukoht ning leidime, et sedapuhku on ihutoit vaimutoidust olulisem - alustasime ihu harimisega. Loomulikult jõudsime käia ka erinevates poodides, kuid ei ilmutanud erilist valmisolekut rahast loobuda. Istusime siis lihtsalt kenadel pingikestel ja nautisime taaskord ilmunud päikesepaistet. Siin on selliste päikesepaistel olevate istumispaikade jaoks kena nimi - jumala ootesaal (god's waiting room), sest tavaliselt on need kaetud Floridasse paigale jäänud pensionäridega, kelle pole tõesti enam mingit põnevamat kohtumist oodata. No meie seda kohtumist ei oodanud, tegime niisama aega parajaks ning arutasime, mida õhtuseks ürituseks süüa teha, sest õhtul toimus pidu, kuhu igaüks tegi mingi rahvusroa ning tutvustas Powerpointiga oma maad ja rahvast.

Meie esindasime riiki, mis on kohati tuntud ju ka kui kartulivabariik ahjukartulite ja peekoniga. Et hea lihtne teha ja ei pea eriti tõmblema - kartulid ja peekoni olime juba eelneva ostutuuri ajal varunud. Kartulid ahju ja ise vaatsime need 2 tundi, mis kartulid üritasid küpseda , telekat. Just nimelt, kartulid olid KUUMAS ahus 2 tundi ja lõpuks ikka veidi krõmpsusid - aga me otsustasime,et kuulutame selle eesti toidu eripäraks.

Pidu oli tore, kuna enamus mehi kuulutasid ennast söögitegemise alal teovõimetuks , jäi nende ülesandeks jookide eest hoolitsemine st Musta mandri pojad tõid joogiks karastusjooke nagu Fanta, Pepsi ja veel sellist. Indiast pärit Nishant kuulutas, et tema on langenud poeg ning tuli kohale suure visikipudeliga. Aga üks mees, Bangladeshist pärit Mohammed, sooritas tõelise eneseületuse: nimelt enne Ameerikasse tulekut kirjutas ta naine talle sammhaaval välja,kuidas paari rooga valmistada, noh et mees siin nälga ei jääks ning ta tõi ka peole omatoodud toidu - kana Bangaldeshi füüsikaõpetaja moodi. See oli üks eriti tuline kana, sest pärast selle söömist oli väikestviisi draakoni tunne, et kohe hakkab tuld purskama. Mõnusad olid ukrainlannade tehtud sõrnikud hapukoorega ning kasahhide tehtud plohv; meie kartulid tõeline hitt, sest mitmed oli teinud ka mingeid tomat-juust-kurk-tikk-sees asju. Esialgu tundus, et esitlustest ei tule midagi välja, sest rahvas oli väsinud sellest kahest koolinädalast ja pingelangus oli tuntav - lihtsalt taheti niisama lobiseda ja olla. Aga lõpuks siiski saime ka osa esitlusi tehtud - huvitav oli - mõni oli kasutanud oma õpilaste tehtud esitlusi, teised esitasid kohaliku turismiteenuse reklaamfilmi, mõned olid teinud ise oma slaidiesitluse.

Nädalavahetusest lähemalt homme.