Nagu eespool mainitud, toimus laupäeval linnakus lastele ja neid kohale toonud vanematele Lastefestival, mille korraldas haridusteaduskond ning selle teaduskonna võrdväärsete liikmetena pidime ka meie oma panuse ürituse toimumisse andma. (matemaatikuid ja loodusteaduste ainete õpetajiad vist täisväärtuslikuks ei peetud, sest nemad ei pidanud midagi ette valmistama, nende eest tegid töö ära üliõpilased. Nemad siis olid meile ülejäänutele abitööjõuks). Kogu võõrkeeleõpetajate punt jagati 4 grupiks ning iga grupp valmistas siis mingi tegevuse, millega kohalikke noorameeriklasi lõbustada. Mingil hetkel läksid mõnes grupis ettevalmistustööd eriti pingeliseks, sest teatud inimesi haaras tohutu soov teistele nö "ära teha", justkui sõltuks lastele pakutava tegevuse hullumeelsuseni ja peendetailideni ettevalmistamisest mingi mõis ning unustati põhieesmärk, teha koostööd, kogeda, kuidas toimib kogukonna hüvanguks tegutsemine ja meile loengus antud soovitus, "keep it short and sweet" - siinsete laste püsivus ei ole võrreldav sõjakooli kasvandike omaga. Tegevused, mida siis meie omalt poolt laste arendamise hüvanguks pakkusime, olid järgmised: üks grupp valis teemaks "laste mängud erinevates riikides", siin siis pakuti selliseid mänge nagu keks ja pudelite pihta rõngaste viskamine. Keksu hüppas mõni emagi kaasa ning Yogishega leidsime, et ka meil on samasugune mäng, lisaks heldisime tuletades meelde kummikeksu ja muid lõbusaid lapsepõlvetegemisi.
Üks grupp oli otsustanud korraldada lastele "maagilise mõistatuse" - st kenasti kaunistatud kingakarpi topiti mingi aedvili või siis puuvili, laps katsus seda ja püüdis mõistatada, mis asjaga on tegemist. Nende viljade varumine oli omaette teema, grupi ülem tuletas terve nädal oma alluvatele hoolega meelde, millise vilja nad ikka peavad ostama - Tiiu osaks langes kohustus varustada võlukastike kurgiga, mille me siis ühel toiduvarumistuuril ka muretsesime. (Hiljem pistis ülemus enamuse nendest laste poolt ärakäperdatud puuviljadest nahka. Kutsus veel teisigi osalema, kuid Tiiu ja Yelena loobusid ning me otsustasime veidi tervislikuma variandi - BurgerKingi hamburgeri ning kokakoola kasuks). Vastuste leidmise kergendamiseks oli olemas ka spikker - pildid erinevate viljade kohta. Eriti armas oli see, kui üks väike poiss arvas kookospähklit katsudes, et tegemist on ahviga, karvane ju.
See grupp, milles mina osaline olin, ei suutnud pakkuda lastele midagi eriti originaalset ja ajuarendavat. Esialgu oli meil kavas teha kahte erinevat asja, 1) anda lastele kätte värvipliiatsid ning lasta neil siis loomi värvida (Siinkohal peab mainima, et tundmatu loom matrjoska osutus laste seas ülimenukaks - selle eluka pildid said kõige kiiremini otsa, teisel kohal oli populaarsuselt kaamel, kolmandal kohal hobune. Kahjuks ei soovinud ükski laps värvida ei karu ega hunti ning nüüd on meil terve hunnik valgeid ja värvituid karusid-hunte. Ameerikamaa laste tänavukevadised moevärvid, mida trenditeadlik noorus oma töö teostamisel kasutas, olid valdavalt erinevad lillad ja sinised toonid mõne juhusliku pruunika laiguga. Kui meie Egiptimaa mehed nägid, kuidas nende väärikaid kaameleid lilladeks võõbati, ahmisid nad õhku ning soovisid lapsi õigele teele suunata, kuid tuletasin neile meelde meile loengutes räägitut, et lapsele tuleb anda valikuvõimalus, st lapsel on õigus valida, millist värvi kasutada); 2) teha lastega mälutreeningut st paneme lauale teatud hulga esemeid, laseme lastel neid mõnda aega vaadata ning siis katame esemed kinni ja siis nad tuletavad meelde, mida nad nägid. Paraku me mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu (viiskas väljend selle kohta, et ma ei tea, miks me seda ei teinud) sellest tegevusest loobusime. Mälutesti asemel kasutasime sujuvalt meile juurde maandunud Tarekit ja korraldasime oma tegevuse sujuvalt niimoodi, et tema sai sel ajal kui lapsed tegelesid pildivärvimisega kirjutada laste nime araabia keeles -sellest sai meie leti hitt!
Neljas grupp kasutas samuti nn musta kasti taktikat. Nemad olid kasti kenasti värvilise paberiga kaunistanud ning toppisid kah sinna kõikvõimalikke asju sisse - ainult nende kavalus oli selles, et üks inimene perest - tavaliselt siis laps, pistis käe kasti, katsus, mis seal sees on ja siis kirjeldas seda kohalikule lapsevanemale, kes siis pidi kirjeldatut joonistama, pärast seda õpetasid Cecilia, Natalia ja Ewa neid sõnu hispaania, kasahstani ja poola keeles ütlema.
Kasutasime hoolega ka Barbara antud soovitust käia mööda festivaliterritooriumi ringi ning tutvuda erinevate lettidega. PAkutavaid tegevusi oli palju - oli mingi lett, kus segati mingit ainet jääkuubikutega ja pärast siis söödi seda sodi - see oli väga populaarne tegevus, nii et ei mahtunud lähemalt uurima, mis värk see on. Samuti oli võimalus katsuda erinevaid armasaid loomakesi oma käega, näiteks alligaatorit (täitsa elusat, nii umbes 25 cm pikkune, näitas hambaid ja puha), madu, tohutut kilpkonna. Tampa loomaaiast oli kohale veetud mingi suur sinine papagoi, kes siis kohutava häälega kriiskas ning väga armsa olekuga albiino opossum - istus nunnult laual ja nosis mingeid aedvilju ja jänesekrõbuskeid. Soovijad said veel proovida erinevate muusikariistade piinamist, sest muusikaks seda, mis seal kuuldavale toodi kahjuks nimetada ei saa ning oli veel palju-palju muid tegemisi.
Üks grupp oli otsustanud korraldada lastele "maagilise mõistatuse" - st kenasti kaunistatud kingakarpi topiti mingi aedvili või siis puuvili, laps katsus seda ja püüdis mõistatada, mis asjaga on tegemist. Nende viljade varumine oli omaette teema, grupi ülem tuletas terve nädal oma alluvatele hoolega meelde, millise vilja nad ikka peavad ostama - Tiiu osaks langes kohustus varustada võlukastike kurgiga, mille me siis ühel toiduvarumistuuril ka muretsesime. (Hiljem pistis ülemus enamuse nendest laste poolt ärakäperdatud puuviljadest nahka. Kutsus veel teisigi osalema, kuid Tiiu ja Yelena loobusid ning me otsustasime veidi tervislikuma variandi - BurgerKingi hamburgeri ning kokakoola kasuks). Vastuste leidmise kergendamiseks oli olemas ka spikker - pildid erinevate viljade kohta. Eriti armas oli see, kui üks väike poiss arvas kookospähklit katsudes, et tegemist on ahviga, karvane ju.
See grupp, milles mina osaline olin, ei suutnud pakkuda lastele midagi eriti originaalset ja ajuarendavat. Esialgu oli meil kavas teha kahte erinevat asja, 1) anda lastele kätte värvipliiatsid ning lasta neil siis loomi värvida (Siinkohal peab mainima, et tundmatu loom matrjoska osutus laste seas ülimenukaks - selle eluka pildid said kõige kiiremini otsa, teisel kohal oli populaarsuselt kaamel, kolmandal kohal hobune. Kahjuks ei soovinud ükski laps värvida ei karu ega hunti ning nüüd on meil terve hunnik valgeid ja värvituid karusid-hunte. Ameerikamaa laste tänavukevadised moevärvid, mida trenditeadlik noorus oma töö teostamisel kasutas, olid valdavalt erinevad lillad ja sinised toonid mõne juhusliku pruunika laiguga. Kui meie Egiptimaa mehed nägid, kuidas nende väärikaid kaameleid lilladeks võõbati, ahmisid nad õhku ning soovisid lapsi õigele teele suunata, kuid tuletasin neile meelde meile loengutes räägitut, et lapsele tuleb anda valikuvõimalus, st lapsel on õigus valida, millist värvi kasutada); 2) teha lastega mälutreeningut st paneme lauale teatud hulga esemeid, laseme lastel neid mõnda aega vaadata ning siis katame esemed kinni ja siis nad tuletavad meelde, mida nad nägid. Paraku me mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu (viiskas väljend selle kohta, et ma ei tea, miks me seda ei teinud) sellest tegevusest loobusime. Mälutesti asemel kasutasime sujuvalt meile juurde maandunud Tarekit ja korraldasime oma tegevuse sujuvalt niimoodi, et tema sai sel ajal kui lapsed tegelesid pildivärvimisega kirjutada laste nime araabia keeles -sellest sai meie leti hitt!
Neljas grupp kasutas samuti nn musta kasti taktikat. Nemad olid kasti kenasti värvilise paberiga kaunistanud ning toppisid kah sinna kõikvõimalikke asju sisse - ainult nende kavalus oli selles, et üks inimene perest - tavaliselt siis laps, pistis käe kasti, katsus, mis seal sees on ja siis kirjeldas seda kohalikule lapsevanemale, kes siis pidi kirjeldatut joonistama, pärast seda õpetasid Cecilia, Natalia ja Ewa neid sõnu hispaania, kasahstani ja poola keeles ütlema.
Kasutasime hoolega ka Barbara antud soovitust käia mööda festivaliterritooriumi ringi ning tutvuda erinevate lettidega. PAkutavaid tegevusi oli palju - oli mingi lett, kus segati mingit ainet jääkuubikutega ja pärast siis söödi seda sodi - see oli väga populaarne tegevus, nii et ei mahtunud lähemalt uurima, mis värk see on. Samuti oli võimalus katsuda erinevaid armasaid loomakesi oma käega, näiteks alligaatorit (täitsa elusat, nii umbes 25 cm pikkune, näitas hambaid ja puha), madu, tohutut kilpkonna. Tampa loomaaiast oli kohale veetud mingi suur sinine papagoi, kes siis kohutava häälega kriiskas ning väga armsa olekuga albiino opossum - istus nunnult laual ja nosis mingeid aedvilju ja jänesekrõbuskeid. Soovijad said veel proovida erinevate muusikariistade piinamist, sest muusikaks seda, mis seal kuuldavale toodi kahjuks nimetada ei saa ning oli veel palju-palju muid tegemisi.
Kuna pärastlõunaseks tegevuseks oli meile organiseeritud spordiüritus, siis ei pidanud me lastefestivalil eriti pikalt passima. Pakkisime asjad kokku, sõime kiireine BurgerKingis ja liikusime koos muu massiga spordihoone poole, kus toimus USF Bullsi ja Connecticuti Huskies'de vaheline korvapalli..... mingi asi. Mäng noh! Alguses oli pidulik laulmine vaatega lipule ja siis läks mäng lahti. Meil oli eelnevalt soovitatud varuda mingeid rohelisi või kollaseid asju selga, sest need on meie ülikooli värvid. Meie ümber istuvad inimesed enamuses paraku seda värvi küll ei olnud - Walkyria piiksatas mingil hetkel, et talle tundub, et meie kohad on sattunud vastaspoole pooldajate sekka. Ja nii oligi, meie ümber käis sini-valge tegevus oma meeskonna ergutamiseks. Hoolimata positsioonist vaenlase tagalas, elati meeskonnale häälekalt kaasa. (Mul peaks olema vist häbi tunnistada aga mind jättis see mäng täiesti külmaks, isegi viimastel minutitel, kui käis punkt-punkti mäng, ei löönud minu süda küll ühtki lööki kiiremini. Noma ei saa aru - kari higiseid mehi jookseb mööda platsi ja ajab mingit palli taga - that's not my cup of tea. ) Meie ülikool võitis - punktiseisu ei mäleta. Spordihoonest lahkudes ootas kõiki külastajaid kingitus - saime endale mingi termoskruusi, peal kenad värvilised kirjad - USF ja Dunkin Donuts.
Jalutasime rahulikult spordisaalist koju, teel nägime veel ka seda, kuidas mitmel väljakul mängiti jalgpalli -meie st euroopa oma, mitte ameeriklaste oma - selle hooaeg ei ole praegu käimas ning saime veidi hinge tõmmata, et valmistuda õhtuseks kohtumiseks Ameerika lihtinimestega - meid ootas ees "cookout"
Meil on siin fantastiline bussijuht Mike, kes on meie grupi kuidagi endale südameasjaks võtnud ja meid peaaegu et adopteerinud. Talle tuli suurepärane mõte korraldada meile enda juures kodus nn barbeque, et saaksime näha, kuidas siis elu väljaspool linnakut käib. Kui tema mingi ülemus sellest kuulis, pakkus see mees välja, et see "cookout" võiks toimuda tema kodus Lakelandis, sest maja on suurem ja pinda rohkem. Nii me siis sõitsimegi Lakelandi, kuid teel ootas meid veel üllatusi - nimelt kuulutati meid "au-floridalasteks" ning anti kõikidele kenasti kujundatud sildike, millel Floridale tüüpiline eesnimi, lisks sai igaüks veel ka nö uue kodukoha kohta käiva info. (Hiljem selgus, et nende siltide valmistamise ja kaunistamise viis läbi Mike isiklikult - nii et meis on midagi, mis temale sobib ja tema sobib igatahes meile!)
See cookout ei olnud eriti ei cook ega out - nimelt toimus tegevus pigem toas, sest väljas oli juba pime ja cookimist kah eriti ei olnud, kärsatati mingeid burgereid - lihast ja vorstikesi, pandi need siis saia vahele ja oligi kogu lugu. Tubase tegevuse juurde kuulus ka tordisöömine koos ühislaulu ja küünalde puhumisega meie siinsete sünnipäevalaste auks. Seejärel jätkus töö sekstioonides, ehk toimusid jutuajamised. Meie majaperenaine oli tegelikult rahvuselt inglanna, kes oli kunagi aastate eest tulnud Ameerikasse lapsehoidjaks, leidnud siin oma armastuse ja jäänudki USAsse. Vahepeal käisime väljas ka taevas tähti vaatama, sest meil on ju kambas füüsikaõpetaja kes oli valmis meile erinevaid tähtkujusid näitama - igatahes Suur Vanker on siinkandis küll täiesti teistpidi kui meil.
Pühapäevastest tegemistest homme.
No comments:
Post a Comment