Kokkuvõte möödunud nädalast

Uuel nädalal algasid meie koolielu. Vastavalt eelnevatele instruktsioonidele olime ennast siis kenamalt riidesse pannud -ostsisime nädalavahetusel oma kobedamad riided välja - tuulutasime neid ja peletasime koid minema. Mõni oli lausa lipsu välja võlunud.

Esmaspäeva hommikul seisime kell 6.35 ootuselevil parklas ja ootasime bussikest, mis pidi meid siis koolimajadesse viima. Kui bussike kohale jõudis, selgus et meie meeskond ei ole paraku täies hiilguses valmis tegutsema asuma. Pärast mõningast ärevust ja närveldamist saabusid ka viimased mehed ning sõit kooli algas.

Jõudnud kooli juurde, liikusime ühise summana keelemaja poole, mis asub territooriumi tagumises servas. Teel möödusime õpilastest, kes meid tasahiljukesi piilusid. Kui jõudsime ukseni, nägime selle taga kurvalt seisvaid lapsukesi, kes ei tohtinud reeglite kohaselt majja siseneda enne kui tunni alguseni on jäänud 10 min. Meie, suured ja ilusad, sisenesime hoonesse ja otsisime üles oma partnerõpetajad. Jagunesime klassidesse laiali ning hakkasime vaatlema. Alguses klasse niisama, siis saabuvaid õpilasi ning lõpuks tunde. Saime Washingtonis endale ka toredad rullköites raamatud kuhu igasugu märkmeid teha, et hiljem ilus vaadata oleks.

Siinsete õpetajate tunniplaan on ääretult vaimuvaene ja ilma mingi vahelduseta kogu õppeperioodi (nt veerand) jooksul. Neil ei ole kunagi sellist põnevust, et nädala tunniplaanis oleks mingit erinevust päevade lõikes või siis klassiruumi otsimise rõõmu. Kõik päevad on täpselt ühesugused. Minu õpetaja päev algab inglise keele lugemistunniga, milles osalevad 11. klassi õpilased ehk nn honour students. Tund ise nägi välja selline -õpetaja luges jutu ette ning siis lugemise vahele ning pärast teatud lõigu ettelugemist arutati loetut. Teine tund oli kirjutamise tund inglise keelt teise keelena õppijatele. Selles tunnis oli eesmärgiks kirjutada 2-lõiguline essee, millega siiski kuigi kaugele ei jõutud ning mida teisipäeval jätkati. Paraku ma ei oska öelda, kas asjaga jõuti lõpuni kolmapäeval, sest sinna tundi ma kolmapäeval ei jõudnud. Kolmas tund kordas täpselt seda, mis toimus esimeses tunnis ning seejärel oli minu õpetajale nähtud ette aeg söömiseks. Päeva teine pool koosnes 4, 5 ja 7 tunnist, kus kirjutati ka ilmselt seda esseed (need olid küll juba teised õpiased ning eriti elavad, kuna nad olid just saabunud söögivahetunnist, kus nad tarbisid rohkesti värvilisi ja ergutavaid toiduaineid). Tunniplaani 6. tund oli ette nähtud õpetajale iseseisvaks tööks, st oli aeg käia kempsus, valmistada ette järgmise päeva tunnid, parandada töid jne.

Söömine on siin omaette teema. Kuna koolil tuleb 2x40 min jooksul toita 2000 õpilast, siis on igale õpilasele (nagu ka õpetajale) nähtud ette kindel söögivahetund. Need, kes ei söö, nendel on tunnid - nii et pärast 3. tundi hakkab jooksma paralleelselt 2 tunnikella süsteemi. Õpilaste söökla on selline koht, mille eest hoiatati ning kuhu ükski õpetaja vabatahtlikult ei lähe vaid ainult tungival vajadusel ehk siis kui nad on korrapidajad.

Õpetajatel on enda toitmiseks järgmised võimalused: 1) käia söömas kooli õpetajate kohvikus. Käisime seal sees aga see nägi kuidagi kole ja kõle välja ning söök oli kah veider, kas salat või siis mingi soojem värk, mis oli peale vaadates veidra konsistentsi ja värviga. 2) võtta ise söök kodust kaasa ning ühineda õpetajate salaühinguga, kes kogunevad selle tunni ajal ühte klassi ning soojendavad oma kaasatoodud toidu õpilaste pilkude eest hästivarajatud mikrolaineahjus (see kaeti tunni lõppedes roosa tekiga) ja peavad mokalaata.

Vaatamata fantaaasiavaesele tunniplaanile, on leitud mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas koolipäeva põnevamaks muuta. Nii toimus esmaspäeval tulekahjuõppus. Teada oli vaid see, et asi toimub kolmanda tunni ajal, seega istusid õpilased tunnis valmisolekus nr 1, et oma asjad krahmata ning uksest välja kiirustada. Paraku toimus häire alles tunni lõpus. Õpilased loivasid koolimajast välja ja suundusid staadionile, kus jäädi siis häire lõppu ootama. Erinevalt meie õppustest ei olnud õpetajad koos temaga tunnis olnud õpilastega, vaid õpetajad kogunesid omaette sektsiooniks staadioni serva. Pärast häire lõppu suunduti kas sööma või järgmisesse tundi.

Esmaspäevale pani kena punkti kohtumine minu mentoriga, kes kutsus meid Tiiuga ühte kreeka restorani õhtust sööma ning vestlema. Rääkisime maast ja ilmast, inimestest ja kommetest. Igatahes tore lõpetus esimesele koolipäevale.

Teisipäeva hommikule lisas rõõmu kena ilmake. Kuigi hommik tundus jahedavõitu, lubas ilmateade päevaks koguni 23 kraadi, nii et see ju lausa suvesoojus. Jagasime oma kaaslastele kutsed meie iseseisvuspäeva tähistasime peole.

Koolis ootas meid ees väike üllatus. Nimelt oli meie partnerõpetaja organiseerinud meile võimaluse külastada ka mõne muu õpetaja tunde, et oleks veidi vaheldust. Esimese tunni veetsime tavalises inglise keele tunnis, milles tegeldi kriitilise lugemise oskuse arendamisega. kuna tegemist oli taas inglise keelt emakeelna mittekõnelejatega, siis veeriti ühiselt tekst ette, arutati läbi keerulisemad sõnad ning tehti selgeks mõned mõisted. Seejärel siirdusime oma põhiõpetaja tundi, milles üritati esmaspäeval alustatud 2 lõiku edasi kirjutada.

Ka teisipäeva tunniplaani oli tehtud kena vaheldus, nimelt lahkusid teise tunni lõpust teatud kogus õpilasi nn ringi või klubitundi. Selleks pidid nad näitama ette teatud klubi kaardi ning võisid lahkuda, teised jäid lihtsalt klassi istuma ja molutama. ei teinud nad midagi mõistlikku.

Pärast koolipäeva ootas meid ees seminar tunniplaneerimisest ja õppekavadest. Vestlesime ja võrdlesime omavahel erinevate riikide kogemusi ja traditsioone. Seejärel saime võimaluse koju suunduda ja selgus, et suurem osa meist oli koolipäevast nii kurnatud, et keeras magama.

Kolmapäeva hommikul õnnitleti meid meie pidupäeva puhul ning lubati kindlasti kohal olla.

Koolipäev möödus tavapäraselt, st tunniplaanis seekord muudatusi ei olnud, kuid organiseerisime endale ise mõningaid muudatusi. Kuna olime juba kordustunde piisavalt näinud, otsustasime kooli territooriumil niisama kah ringi vaadata. Leidsime hoone, millel peakiri Meedia keskus - tegelikult selgus, et tegemist on raamatukoguga, mis oli kena, suur ja avar ning milles õpilased said viibida vaid siis, kui neil oli söögivahetund või kui mõni õpetaja oli kirjutanud neile loa oma tunnist raamatukogus olla. Raamatukogus olid olemas arvutid õpilastele ning eraldi tööarvutid õpetajatele koos skännimisvõimaluste ja printimisvõimalustega.

Sellele koolipäevale järgnes seminar arvutikasutamise teemadel. Ka seekord käsitleti midagi, mis oli seotud Powerpointiga. Kuna asi jäi segaseks, üritasime meid õpetama seatud isikult üht-teist tunni eesmärkide kohta teada saada, kuid paraku tulutult. Lõpuks Birute vihastas ning hakkas tegelema tema jaoks oluliste eesmärkidega - luges meile ja läti ajalehti ning ringi piiludes oli näha, et ka paljud teised olid seadnud endale samad eesmärgid. Seminari lõpuks tutvustati Smartboardi imelisi võimalusi - õppejõud joonistas ja kirjutas tahvlile ja need kes ei olnud Smartboardiga tuttavad, jälgisid tema tegevust suure huviga, need kes olid sellega tuttavad tegelesid enda jaoks seotud eesmärkide täitmisega.

Pärast seminari kiirustasime koju, et ennast külaliste tulekuks korralikult ette valmistada ja asjakohased riided selga panna: mina kandsin kollaseid muhumustrilisi sokke ja T-särki, millele oli tikitud Pöide põlle muster, Tiiu rüütas end meie rahvusvärvidega pluusiga. Kaunistasime korteri sobivas toonis õhupallidega (musti ei kasutanud, sest tundusid liiga sünged) ning olime valinud ka kaunid musta värvi ühekordselt kasutatavad lauaanumad. Pidulik vastuvõtt kutsutud külalistele algas Tõnis Mäe poolt öölaulupeol lauldud "Koidu" kuulmisega. Rääkisime rahvale Laulvast revolutsioonist, Balti ketist, iseseisvumisest ja taasiseseisvumisest ja muudest asjadest. Kuna olime ka varem juba igal võimalikul-võimatumal moel Eestist rääkinud, siis viisime läbi viktoriini. Kasutasime siinomandatud meetodit think-pair-share ehk kõigepealt tuletas igaüks omaette meelde, mida ta Eestist teadis, seejärel leidis endale sobiliku paarilise, kellega asjad veelkord läbi arutati ning sejärel räägiti teistele, mida teati. Lõpuks otsustati ühiselt, kelle teadmine oli auhinda väärt.

Auhinnalise kohale tuli Walkyria, kes mäletas meie mingist jutuajamisest kohutavat tõde eestlaste enesenuhtlemise kohta ning veidraid spordialasid, mida siinkandis harrastatakse. Kuna kellegi teisel ei olnud midagi sellist vastu panna oli võitja selgunud ning Walkyria sai auhinnaks kuldmedali (shokolaadist) ning meile väga olulise kultuseseme - helkuri. Teised nõudsid siis meilt aru, et mis värk täpsemalt selle sauna ja muuga on.

Rääkisin siis, et eestlased armastavad sauna, et see on üldjuhul selline väike majake, kus pole eriti aknaid ega mööblit, ainult pliit nurgas ning selle peal on kivid, mida siis kuumaks aetakse ja millele vett peale visatakse ning et temperatuur on ikka oma 100 kraadi Celsiust. Ning et rahvas läheb sinna täiesti paljalt, mõnikord lausa koos võhivõõrastega ning siis hakatakse ennast nüpeldama oksakimbuga, mis on tehtud suvehakul korjatud kaseokstest. Et asi mõjusam oleks, lisasin, et mõned kasutavad tervistumise huvides ka kadakaoksi. Kuna mõned ei teadnud milline kadakas välja näeb, ütlesin, et see on midagi kuuse sarnast, ainult et väiksem ja teravamate okastega. Sel ajal kui mina selgitasin elavalt ja võimalikult detailselt, kuidas asjad käivad, noh, et asi ikka selge oleks, jälgis Tiiu meie külaliste nägusid. Kui ma jõudsin selle kirjelduseni, kuidas mõned meist talvisel ajal saunast lumehange hüppavad või koguni jäässe raiutud auku ujuma on valmis minema, olid Senegali ja Egiptimaa mehed näost tooni võrra heledamaks läinud ning suud lahti unustanud. (Me olime naerust kõveras).

Meile olulise spordialana tutvustasime naisekandmise MMi, kus eestlased on alati olnud edukate seas ja esirinnas. Teatavasti on mete meestel lausa spetsiaalne naisekandmsie asend välja töötatud. Kui olin selle ettekande lõpetanud, küsis Tarek Egiptusest, et kas ma kah oma mehega sellel võistlusel osalen. Vastasin siis, et me ei ole maailmatasemel, vaid harrastame seda rohkem koduses ringis. Kiikingu ja sääsetapuvõistluseni, mida Soomes käiakse harrastamas, ei jõudnud.

Lisaks erakordsetele rahvuslikele harrastustele rääkisime ikka normaalsematest asjadest kah, millest ka muu mõistusega inimene aru saab. Rääkisime spordist ja muusikast ja sõime kooki ja jõime kohalikku rüübet - kokat ja spraiti, sest lõunamaa meeste pärast ei ole viisakas alkoholi tarbida.

Õhtu lõpetuseks mängisime veel metoodilisi seltskondlikke mänge, nimelt otsutasime hakata vahetama õpetamiskogemusi ning Tiiu tutvustas siis võimalust, kuidas kasutada joonistusi idioomide õppimiseks. Pidu ei kestnud kaua, sest rahvas oli väsinud ning uus koolipäev ootas ees.

Neljapäeva hommik tõi ebameeldiva üllatuse ilma näol. Nimelt ostustas ilm üleöö jahedaks minna ning hommikul tervitas meid vaid 9 soojakraadi. Kuid karastunud põhjamaalastena olime igaks ootamatuseks valmis, otsisime lihtsalt taas oma kõrvaleheidetud vammused välja ning elu oli ilus. Kooli juurde jõudes nägime värisevaid lapsukesi ukse taga seismas. No see peab olema ikka eriline ajuehitus küll, kui sellise külmaga tulla välja peaaegu paljajalu - jalas vaid plätud ning mingi õhuke pluus seljas.

Üks kohalik poiss küsiski minu käest tunni alguses, et kas meil on selline ilm tavaline ja kuidas me lumega hakkame saame ning kas meil suvel soojaks kah ikka läheb. Vastasin siis, et oluline on õige riietus - see peab olema kihiline ning lumi sulab üldjuhul jaanipäevaks ära, kuigi tänavuse talvega ei oska öelda.

Kuna koolipäevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased, olime kutsunud bussi endale veidi varem järele, et siis saaks kasutada vaba aega veidi mõistlikumalt. Mõned meist pidid juba hakkama ka klassi ees seisma ning tunde andma. Mina olen selles suhtes veidi kõhkleval seisukohal, sest minu õpetaja tunnid on valdavalt õpilastega, kelle esimene keel on miski muu, üldjuhul hispaania keel ning kahjuks ei oska ma seda keelt, et tundi anda. Aga elame-näeme.

Reede tegi veel hullema üllatuse. Kui me Eestis räägime, et väljas on +3 kraadi sooja, siis siinkandis räägitakse +3 kraadist külmast. Igatahes oli hommikul hall maas ja muru valge. Kooli juures seisis mingi nukker kuretaoline lind ja ilmselgelt külmetas nagu ka kohalikud lapsed. Mõni oli ikka endale mingi pusa peale seadnud.

Whartoni kooli omad teatasid, et nende koolis on reeded nn T-särgi päevad, mil kõik, nii õpetajad kui õpilased kannavad kooli logoga särke, et edendada ja suurendada ühtekuuluvustunnet. Freedom High's sellist traditsiooni ei ole, kuid õpetajad olid reedel küll vabamas riietuses tööl. Valdavalt kanti teksaseid ja pusasid, kuid ega nad ka muudel päevadel eriti teistmoodi välja ei näe.

Koolipäeva elavdamsieks oli reedeks organiseeritud rahvakogunemine ehk ergutuskoosolek, mille siht oli teadvustada õpilastele FCAT testi olulisust. Nimelt peavad kõik 9. klassi õpilased tegema kahe nädal pärst Florida osariigi inglise keele ja matemaatika tasemetöö. Viimased nädalad ongi olnud pühendatud testiks õppimisele, sest testi tulemused mõjutavad otseselt kooli igapäevast elu st kui test sooritatakse halvasti, siis võib asi minna niikaugele, et kool pannakse lausa kinni. (New Yorgis pandi üks kool just sellel põhjusel kinni) . Lisaks sõltub ka õpetajate palk sellest, kui hästi-halvasti õpilased testi sooritavad.

Ergutuskoosolekul peeti siis testi olulisust rühutavaid kõnesid ja kohale oli organiseeritud ka paar sportlast, kes siis pidid noori moosima, et miks see test ikka oluline on. Reede oli veel tore ka selle poolest, et kõik keeltemajas pesitsevad õpetajad, kellega olime kohtunud ning kelle söögiaeg langes esimesele söögitunnile, olid organiseerinud ühise söömaaja, nii et igaüks valmistas midagi ning ka meid kõiki paluti osalema. Väga armas.

Raske koolinädala lõpuks otsutati meie südameid ja meeli rõõmustada taas olulise kultuurisündmusega, meid viidi järjekordselt kohaliku kaubandusasutustega tutvuma. Õnneks ei antud meile liiga palju vaba aega.

Selline oli siis esimene koolinädal, kuid nädalavahetusel toimus üks vapustav kohtumine.

Kultuuriline nädalalõpp

PILDID:

1) See pole koer ega alligaator, vaid draakon, ainult et veel väike. Küll kosub.

2) Näiteid kaunitest näitsikutest festivalil

3) Meres oli juba võimalik jalgupidi olla. Kui olid kas veidi hull, karastunud või põhjamaalt. Pärismaalased seda ei tee.

4) Pöörake tähelepanu peakattele - meie giid Dali muuseumis.

5) Sotsialiseeruvad koerad

Pilt on vildak, sest pildistasin salaja.

6) Niipalju siis Botero skulptuuridest

7) Prügi mahapaneku koht

8) MOSI ehk kohalik AHHAA keskus.

Nädala kolm viimast päeva olid pühendatud meie kultuurilisele harimisele. Lasime ennast harida ning harisime ennast ka iseseisvalt ilma kõrvalise abita.

Reede hommik rõõmustas meie südant kena pilvitu hommikuga ning seadsime Tiiuga end kohaliku muuseumi/teaduskeskuse poole teele. Teised põlgasid jalutusmaa kaugeks ning otsustasid bussisõidu kasuks. Kui olime poolel teel sihtpunkti, möödus meist tuttavaid nägusid täis bussike ning aeglustas sõitu, et meile küüti pakkuda. Ägeda pearaputamise ning kätega lehvitamisega andsime märku, et loobume nende lahkest pakkumisest ning buss vuras edasi.

Ühel pool teel avanes meil võimalus imetleda erinevaid palvelaid, mis aitavad hoolitseda üliõpilaste hingeõnnistuse eest ning teisel pool teed oli korralik ja organiseeritud jäätmete äraviskamise koht - suured konteinerid, kuhu sai tuua oma liigse vanapaberi, pudelid, riided, jalatsid jne. Ühe palvela juures oli kena silt, mis lubas teatud nädalapäevadel tasuta lõunaid ning üks orav oli kah ennast valmis seadnud, et ehk avaneb võimalus.

See teaduskeskus on midagi meie AHHAA keskuse sarnast ning ilmselt suurepärane täiendus õpetajatele tundide läbiviimiseks, eriti loodusõpetuse teemadeks aga neil oli ehitamisel ka väljapanek inimse arengust sünnist surmani ning ruum selle kohta, kuidas ilmateadete tegemine televisioonis käib. Samuti olid erilised kambrikesed, kus sai tunda, kuidas on kui maa värsieb või tornaado puhub. Lisaks oli neil suurepärane tegutsemiskeskus lastele, mis asus eraldi majas ning kus lapsed said ise oma käega kõike katsuda ja läbi proovida.

Lisaks selle väljapanekuga tutvumisele võimaldas meie pilet külastada ka Da Vinci saladusi (ehk pigem küll leiutisi, töid ja ideid) tutvustavat maailmas ringi liikuvat näitust, kus oli näiteks detailselt kirjeldatud, millele Mona Lisa portreel tähelepanu pöörata või siis kuidas on kujutatud Viimset söömaaega või kes siis ikka on Vetrusviuse mees ja kuidas on ideaalmõõdud siin maailmas.

Meie söömaaeg möödus muuseumi kohvikus ning koosnes, üllatus-üllatus - võileivast, kartuli/või mingi jahuhelbekrõpsu pakist, shokolaadiküpsisest ning õunast. Lugesime ajaviiteks siis sellelt krõpsupakilt, et mida see sisaldab. Igatahes selgus, et 10 g krõpudest sai 15% päevasest rasvakogusest. Mina loobusin krõpsudest, hea et võileibki alla läks.

Pärast hommikust teadmisteavardamist teaduskeskuses suundusime edasi kooli, seminari HEV lastest ja sellest kuidas neid õpetada, mida peavad õpetajad teadma, et neid tõesti aidata. Seminar oli huvitav ning kuigi õppejõud ilmutas valmisolekut meie päeva veidi lühendada, olime asjasse nii sisse elanud ja vaidlused läksid nii tuliseks, et seminar venis koguni üle ettenähtud aja.


Laupäev paitas meie hinge ilusa päikeselise hommikuga ning ilmateate kohaselt oli temperatuur 22 kraadi ringis. No mis sa hing veel ihkad!? Ülikooli bussike ootas meid juba ukse ees ning algas sõit St Peterburgi. Päevakava kohaselt pidime minema kohalikku kaunite kunstide muuseumisse, kus olevat väljapanek Boter skulptuuridest ning mingit bukletti vaadates tundus, et neil on ka Frieda Kahlo maale. Ülikoolist kaasa antud naisterahavas tundus olevat veidi ebalev ning paistis, et tal ei olnud erilisi kogemusi suuremate inimgruppidega vabas õhus manipuleerimises. Igatahes seadis ta meid bussist maha tulles praktiliselt kahekaupa-käest kinni seisma ning ootas iga 10 m järel, et ka viimased ikka järele jõuaksid. Aeg-ajalt tegi ta pause, et saaksime kõik kenasti ilusaid vaateid oma fotokatega salvestada. Jõudnud kunstimuuseumisse, suunas ta meid kiiresti muuseumikauplusesse ostlema. Sellega paraku meie esimene selle päeva muuseumikülastus piirneski. Lubatud Botero kujudest nägime vaid kahte, mis asusid muuseumi sissekäigu juures. Miks me muuseumisse ei saanud, jäi selgusetuks, kuid legendina on liikvel kaks versiooni: 1) muuseum oli selleks päevaks reserveeritud mingile eriüritusele aga seda ei olnud keegi vaevunud järele kontrollima; 2) Nad kahtlesid, kas rahvas ikka tahab minna näitust vaatama,sest pilet on kallis (umb 16 dollarit). Naljakas, poodi suunavad rõõmuga, seal ei ole kallis aga pilet oleks ootamatult liiga kallis. Arvan, et suurem osa meist kulutas poes oluliselt rohkem, kui pilet maksis. Igatahes jäid lubatud kujud nägemata, millest oli muidugi äärmsielt kahju.

Meie järgmine sihtpunkt oli ST Peterburgi kohalik taluturg. See oli kesklinnas asuv väike armas turuke, kus müüdi nii värsket toitu kui ka igasugust kribu-karbu. Noh, selline nagu meie turg ikka. LIsaks sellele oli rohkesti igasuguseid sööki-jooki pakkuvaid putkasid. Lisaks sellele üliettevaatlikule naisterahvale oli meiega kaasas ka programmiga seotud Rebecca oma abikaaasaga ning see abikaasa oli tõeliselt abistav kaasa, nimelt tegi ta meile kõikidele lõuna välja. See ei olnud küll midagi uhket ega nooblit, lihtsalt ühele teatud rahvagrupile omane toit - khish - Mingi kartulipudru-hakkliha segu, mis on pakitud-mässitud taignasse, aga see oli väga maisev ning esimest korda elus sõin ma midagi, mis oli esialgsel pilgul vaadates palju väiksem kui tegelikult sisu poolest.
See turuplats oli veel omapärane selle poolest, et see kihas igas suuruses lastest ning igast suuruses koertest - ni et laste ja koerte sotsialiseerimise koht.Kusjuures kõik koerad olid ilma suukorvita, kenasti rihma otsas kas jalutamas või siis äärmise väsimuse korral peremehe kätel kantud. Ühel juhul nägime ka koera, keda sõidutati lapsevankri moodi kärus. Ju olid käpad siis kõndimisest nii väsinud. Aga need koerad tundusid olevat kõik sellised naeratavad ja rõõmsapoolsed. Mingit haukumist ei kuulnud küll kordagi. Tegin salaja mõned pildid kah, sest avalikult ei julgenud rahvarikkas kohas väga pildistada, äkki pahanevad ära.

Seejärel saabus minu jaoks päeva vapustus. See oli tõesti päeva tipp - nimelt läksime Salvador Dali muuseumisse. See, mida me seal nägime, oli suurepärane. St Peterburgis asuva muuseumi asutas abielupaar, kes olid Daliga isiklikult tuttavad ning kes ostsid teadlikult kunstniku eluajal tema töid ja ehteid. Nende kogus on koguni 8 Dali suuremõõtmelist tööd, pisematest asjadest rääkimata. Lisaks sattus meile suurepärane giid, kes rääkis nendest töödest superhuvitavalt ning näitas millistele detailidele tähelepanu pöörata, et kõiki ühel pildil olevaid pilte näha. Proua giid nägi ka ise väga atraktiivne välja.

Pärast Dalid ootas meid uus meeldiv üllatus. Kuna meie Konstantin avaldas hommikust saadik valjuhäälset soovi mere äärde pääseda ning võimaluse korral end lainetesse heita (mille peale kohalikud vaatasid teda kui kohtlast, siis härdus meie bussijuhi süda ning ta viis meid Mehhiko lahe äärde. Hoolimata julgest lubadusest merre tormata, Konstantin seda siiski ei teinud, sest 1) vesi oli tegelikult ikka jahedavõitu, kuigi põhjamaa tütarde ja poegadena võtsime siiski jalad paljaks ning läksime jahedasse vette sulistama; 2) ta väitis, et oli sügavaks kurvastuseks ujukad koju unustanud. Vette mittepääsemist kompenseeris ta meie märjaks pritsimisega, nii et me justkui saime miskitmoodi veemõnusid maitsta. Lisaks käisime ka mõnisada meetrit merre ulatuval sillal ja vaatasime kohalikke kalapüügihuvilisi tegutsemas.

Pühapäeva hommikul ärkasime vastuoluliste tunnetega, ilmateade lubas imeilusat ilma, päikest ja sooja ja puha aga pärastlõunal ootas meid ähvardavalt loeng põgenike ning varjupaika otsivate probleemidest ja nende õpetamisest. ET päev raisku ei läheks, otsustasime ennast kõigepealt kultuuriliselt harida. Selle meiel juba tuttava teaduskeskuse territooriumil toimuvad veebruaris märtsis nn renessansifestival ning siinse üliõpilaslinnaku ülembussijuht organiseeris meile kõikidele vabapääsme nendele päevadele. Selle pühapäeva teema oli Itaalia karneval.

Nagu ikka, sättisime end jalgsi teele, tegelikult ei olnudki muud võimalust, sest nädalavahetusel hakkab siin transport tegutsema alates 2.30, meie aga pidime selleks ajaks juba tagasi olema. Nii me siis astusime tasa ja targu viiekesi teele. Mida lähemale festivaliplatsile, seda tihedamaks läks autode voor ning seda kirjumaks läksid inimeste riided. Rahvas oli ikka näinud vaeva, et keskkonda sulanduda. Kohe väravas küsiti meil, et kas oleme sellest õpetajate grupist. Meie vastasime rõõmsalt jaatavalt ning siis tuli alles lause "Te olete kõige rõõmsamad ja naeratavamad inimesed siin!" Ja tõepoolest, inimesed ei naeratagi siin nagu võiks arvata aga meil oli lusti ja nalja palju. Ewa kohtas ühes müügiputkas, millele oli uhke silt "Balti merevaikk" oma kaasmaalast Poolast ning süvenes temaga vestlusesse. Meie ei saanud poola keelest mõhkugu aru ja jätsime ta sinna lobisema. Kõndisime ringi, külastsime erinevaid esinemispaiku ja vaatasime-kuulasime mis siin-seal toimus. Nagu ühele korralikule laadale ja palaganile kohane. Ning taas kord saab öelda, et tegemist oli laste ja koerte sotsialiseerimise kohaga. Koeri oli igat nägu ja tegu, nii kostüümis kui ilma, samuti lapsi. Lusti laialt ja nalja nabani.

Pärast kolmetunnist ringkäiku ja oludega tutvumistotsisime Ewa üles ning pöördusime tagsi koju, et valmistuda pärastlõunaseks seminariks. Kui meie kohale jõudsime, oli õppejõud juba olemas ning üritas oma läpakat ühendada projektori külge, et siis seinale slaide näidata aga mingi juhe ei toiminud ning siis otsiti pool tundi sobivamat juhet aga seda ei leitud ja siis pusiti veel mõnda aega ning siis lõpuks tuli pilt seinale. Aga need slaidid olid nii väikesed ja peenikest kirja täis, et nagunii ei saanud aru, mis seal oli. Õppejõud uuris siis, et milline on erinevates riikides immigrantide ja sõjapõgenike olukord, kas neid üldse on ja kuidas nendega tegeletakse, kuid tuli välja, et ega kellelgi ei olnud eriti kogemusi. Õppejõud oli kah inimene, ei piinanud meid pikalt ning lasi päris ruttu minema.

SEST UUEL NÄDALAL ALGAS KOOL!

Neljapäev ehk suur koolikülastus

Hommikul seisime kõik kenasti bussi oodates maja ees, kõikidel kõrvad kikkis, karvad siledaks kammitud ja saba kohevile aetud. Kogu meie grupp on jagatud kahe erineva keskkooli vahel.
See kool, kuhu mina lähen on Freedom High school, kus õpib umbes 2000 last. Koolimaja ei ole meie mõistes traditsiooniline maja, vaid see koosneb tervest hulgast väiksematest kahekorruselistest majadest, kust siis õpilased vastavalt tunniplaanile liiguvad.Kogu koolimaja on ümbritsetud aiaga, nii et võõrad territooriumile ei pääse ning värava aset täidab administratiivhoone, kus asuvad siis ilmselt direktsiooni ruumid ja vist ka õpetajate tuba. (Selles koolis meid sinna ei viidud, vaid meid organiseeriti kiiresti aulasse, kus direktor lühidalt kooli tutvustas ning siis meid kiiresti klassidesse saatis, sest vahetund oli kohe algamas). Koolipäev algab kell 7.20 ning õpilased peavad olema koolis kuni 15.00. õpetajad kuni 15.15. Tunnid on 50 minutid pikad ning 2 tunni vahel on 5 min pikkune vahetud, ehk siis pigem aeg, mille jooksul peab suutma kiiresti ühest hoonest teise või siis samas hoones ühest klassiruumist teise jõuda. Igal ainesekstioonil on oma maja ning igal õpetajal on oma klassiruum, mida ta siis oma äranägemist mööda kaunistab.

Ka söömine toimub eraldi majas ning Freedom High jagab söögimaja kohe kõrval asuva Liberty Middle Schooliga ( meie mõistes progümnaasiumiga või ehk siis põhikooli viimaste klassidega).

Ning siis jõudis kätte suurhetk, kui meid näidati Ameerikamaa lastele. Mõni õpetaja olevat teinud ikka eeltööd, et tulevad külalised ning palunud lastel uurida üht-teist nende riikide koht, kust külaised pärit on. Münda meist ootas uksel kohe suur ilus silt, et tere tulemast. Meie õpetaja pidi aga paraku tunni alguses minema kiirustama, sest tal oli kohtumine mingi lapsevanemaga ning tema asemel alustas tundi nö naaberklassi õpetaja, kellel juhtus parasjagu olema päeva vaba tund. (Kõikidel õpetajatel on ette nähtud päevas 1 vaba tund,selle aja jooksul käivad nad siis söömas, kempsus, valmistavad ette järgmise päeva tunde, parandavad töid jne).

Tund, kuhu me sattusime kandis pealkirja Reading, see peaks olema midagi meie kirjanduse tunni sarnast aga see,mida tehti tundus küll igavavõitu. Nimelt olid nad vist lugenud läbi mingi raamatu mõned peatükid ning pidid kirjutama selle kohta lühikokkuvõtte. Tundus, et see raamat oli kasutusel kõikides klassides,sest mõned rääkisid hiljem, et sattusid tundi, kus seda raamatut lihtsalt tuimalt klassis valju häälega ette loeti. Kuna jõudsime kooli kolmandaks tunniks, siis võis juhtuda, et mõnes varsemas tunnis oli tehtud samasugust ühislugemist.

Aga see asendusõpetaja andis meile Monsouriga siiski võimaluse ennast lühidalt tutvustada. Tegime siis kärmelt, et kust tuleme ja kes oleme ja mida õpetame. Lapsed tundusid toredad, mõni oskas isegi öelda, kus Eesti umbkaudu asub (kuskil Euroops, Venemaa lähedal) ning kui rääkisin, et meil hakataakse võõrkeeli õppima üldjuhul 3 klassis ning hiljem lisanduvad veel mõned võõrkeeled, siis arvasid mõned lapsed, et tegelikult on ameerika kool ikka jama. Mingil hetkel saabus ka meie partnerõpetaja tagasi ning siis toimus midagi veel veidramat. Osad olid ettenähtud kirjutamise lõpetanud, mõned veel kirjutasid, mõni hakkas tegelema matemaatikaga. Õpetaja seisis siis klassi ees ja hakkas niisama küsimusi esitama, et mida lapsed mäletasid selelst raamatust. Aga tunni viimased viis minutit toimus lihtsalt molutamine, vaadati kella ning oodati,millal tund läbi saab. Ah jaa, koduseid töid ei anta teha!


Ega igalpool need tunnid nii mõttetud kah ei olnud. Meile on sattunud lihtsalt veel väikese kogemusega õpetaja (ta õpetab alles neljandat aastat). Aga selgus, et keegi ei tea, mis siis meie funktsioon ja missioon tegelikult on, eriti kuna hetkel käib tohutu tuupimine-drillimine eksamiks, siis pole õpetajad huvitatud, et me hakkaksime mingeid eksperimente tundides läbi viima ja oma õpetamismeetodeid-viise tutvustama.

Tiiule sattus näiteks partneriks väga omapärase ja huvitava taustaga õpetaja. Mees on teinud oma elus nii mõndagi, saanud kunagi spordistipendiumiga ülikooli, muutunud laisaks ning lasknud ennast välja visata, olnud vangivalvur jne. Nii et ikkagi isiksus.

Igatahes, tulvil elevust ja õhinat, suundusime taskord kohaliku vaatamisväärsuse juurde - hästi ameerikalikku restorani, kus siis igaüks tellis endale meelepärase eine ning pärast külluslikku einet suundusime tagasi ülikooli arvutitundi, mis tutvustas meile arvutikasutamsie imelisi võimalusi,täpsemalt kuidas arvutiga saab teha Powerpointi esitlusi ning muuta tavalist Wordi dokumenti kauniks ja värviliseks. Oli äärmiselt hariv, sain paljudele meilidele vastatud ning veel mõned asjad korda aetud.

Kolmapäev ehk suur kohtumine.

PILDIL: kõrgemalt määratud paar - Mohammed ja tema partnerõpetaja, mõlemad on füüsikud

Kolmapäeva hommikul olime kõik kenasti ennast valmis seadnud ning asusime teele ülikooli poole. Meie meeli hoidis elevil teadmine, et kohtume oma Ameerika partnerõpetajatega. Selleks kohtumiseks oli meie ette nähtud lausa 6 tundi, et noh asi ikka põhjalik oleks. Hommik algas kerge hommikusöögiga, mis koosnes mingitest puuviljadest, saiakestest ning kas jääveest või siis kohvist, vastavalt maitsele. Kuigi hilisõhtul oli Barbara saatnud meile nimekirja, et kes kellega käima hakkab, ei öelnud need nimed meile midagi. Nii me siis piidlesime üksteist vastakuti üle tassiservade, et kes on kes. Kui lõpuks anti stardipauk oma kaaslase ülesotsimiseks, läks sebinaks. Paraku ei saa meist igaüks endale ameeriklast isiklikuks ainukasutamiseks ning nii peavad nii mõnedki meist oma õpetajat teisega jagama. Nii jagan ka mina oma õpetajat Monsouriga. Pidime lahendama ühiselt ülesande saada üksteisega veidi tuttavamaks ning leidma midagi, mis meil oleks ühist (välja arvatud see, et me oleme õpetajad). Meie suutsime ettenähtud aja jooksul ainult kuulata ameeriklanna juttu klassidest, keda ta õpetab, sellest, et tegelikult on praegu kohutavalt kiire aeg, sest nad sõna osteses mõttes drillivad eksamiks ning et lapsed ei ole just kõige .... Kui avastasime, et meile antud aeg hakkab otsa saama, leppisime kähku kokku, et ühine on see, et meil on lapsed ning meile meeldib telekat vaadata :). Siis hakkas üksteisele üksteise tutvustamine. Ning selgus, et mingil moel olid mõned paarid justkui kõrgema väe poolt kokku pandud (vt nt pilti meie füüsikust Mohammadist ja kohalikust füüsikust - need on need habemega mehed, üks veidi hallim kui teine). Lõbu oli laialt.

Seejärel aeti meid saalist minema (pidime ONU SAMI jaoks minema täitma mingeid maksuameti dokumente, mida me ei saanud varem Washingtonis valitsenud karmide talvetingimuste tõttu täita)ja Lisa hakaks siis vist ka meie partnerõpetajatele rääkima, et mis siis meiega peale hakata kui me lõpuks koolis oleme. Igatahes oli ka partnerõpetajate ette lauale tekkinud see raamat, mis meile jagati pealinnas ja kuhu tuleb mingeid märkmeid ja mõtteid kirja panna, juhul kui neid peaks tekkima.

Nagu pidulikumale sündmusele kohane, pakuti ka lõunasööki, seekord oli karbis võileib -mina valisin kalkunisingiga, see tundus kõige vähem ohtlik, pakk kartulikrõpse ja õun. Loobusin oma kartulikrõpsupakist viimaseid kuid lapseootel oleva partnerõpetaja heaks.

Pärast pidulikku koosviibimist lubati partnerõpetajatel lahkuda ning meid ootas ees loeng sellest, kuidas muutuda lihtsalt õpetajtest õpetajateks-liidriteks. Paraku mõjutas tarbitud toidu kogus meie mõtlemisvõimet ning vaene lektor pidi vaatama küll äärmislet mõttelagedaid, seedimisele pühendunud nägusid. Mõned suutsid isegi uinaku korda saata. Igatahes lõoetas ta suhtelist ruttu oma jutu ja lasi meid vabaks.

Kuna ilm tundus olevat mõistuspäraselt soe ning kapp kahtlaselt tühi, tuli ette võtta retk korilaste maailma. Varustanud ennast vajalike vahenditega, suundusime bussipeatusesse ning asusime bussi ootama. Seisime ja seisime, vaatasime kella aga mida ei tulnud, see oli buss. Küll aga tuli venelane Konstantin, tema tuli ujumast ning avaldas sügavat imestust, et me bussi ootame. Palusime tal siis meie kohutavat saladust (seda, et me mõnikord ka bussi kasutame) mitte reeta, mida ta ka lubas teha. Kui oime juba meeleheitel, sest ilm kiskus hämaraks ja tuuliseks ning otustasime tagasi koju pöörduda, jõudis kohale buss. Tormasime siis suure jooksuga bussi peale. Kuna me ei mäletanud täpselt, kus meie sihtmärgiks asuv pood asus ning väljas oli juba kottpime, sõitsime ühe peatuse liiga kaugele aga õnneks ei olnud see maa kahe peatuse vahel liiga pikk. Ostud tehtud, suundusime tagasi koju ning taas olime murega silmitsi- me ei teadnud, kus asub teisel pool kiirteed meile sobivaim bussipeatus. Otsustasime siis minna lähima foori juures üle tee ning hakata tasapisi kodu suunas kõndima, kuni jõuame bussipeatuseni. Teiselpool teed ootas meid aga suur üllatus - bussipeatus oli täpselt meile sobivalt otse ristmikul. Jõudsime rõõmsalt ja rahulolevalt koju, toitusime veidi ebatervislikult kartulipudrust ja kalapulkadest ning läksime tegema ettevalmistusi neljapäevaseks koolikülastuseks.

Teisipäev, 16. veebruar - Kontrollid Washingtonist

PILDIL: Meie, kes me peame leidma Ameerikamaa lastele meelepäraseid tegevusi. Taga seisab meie õppejõud Marcela Van Olphen. Esiplaani vasakul Modou Senegalist, siis Flyura Kasahstanist ja teisel pool mind Olena Ukrainast.

Jalutajate kommuun sai uue liikme. Selleks on Mohammad Egiptusest. Kuigi tema jaoks oli kõndimine ennekuulmatu tegevus,otsustas ta riskida, sest avastas enda sõnul, et on siin oldud aja jooksul 8!kilo juurde võtnud.Nii me siis sammusime reipalt taas läbi jahedavõitu hommiku (väljas oli ilmateate kohaselt 9 kraadi sooja)kooli poole. Meie hommik algas grupimõtisklusega elu üle ehk siis tegelikult oli Floridasse saabunud Lisa, kes on kogu selle pogrammi koordinaator ning kes on nüüd viimase nädala jooksul käinud läbi kõik neli ülikooli, et näha kuidas meie harimine toimub. Istus viiskalt nurgas ning tegi suure hoolega märkmeid.
Lisaks Lisale oli veel terve hulk külalisi. Need olid õpetajad, kes osalevad mingis siintoimuvas Global School Projectis. Tegemist oli kuue õpetajaga erinevatest koolidest ning nad anti siis meie käsutusse, et saaksime nendelt igasugust meid huvitavat infot välja pumbata.

Loeng, millesse nad olid kutsutud oli intrigeeriv: Kooliseadused: õpetaja eetiline ja professionaalne käitumine, ehk see, mida õpetaja tohib ja ei tohi teha, alates riietumisest (sinised teksad on näiteks kindlasti koolisituatsioonis lubamatud), lõpetadades sellega, kuhu õpetaja tohib omal vabal ajal minna ja kuhu mitte (st millistel rahvaüritustel osaleb ja kus mitte, nt meie õllesummer oleks kindalsti õpetaja jaoks tabu, sest see ei ole piisavalt viisakas.) Aga oli muudki huvitavat, mida tohib/ei tohi. Näiteks on Florida osariigis lubatud füüsiline karistamine. Seda viib läbi koolijuht, karistuse täideviimise juures peab viibima veel üks asjast informeeritud täiskasvanu ning karistuse täideviimiseks on olemas vastav instrument. See näeb välja nagu leivalabida ja sõela ristsugutis. Tegemist on luhikese käepidemega aukudega puust labidataolise esemega, millega siis tagumikust löömise teel tarkust pähe aetakse. Kusjuures vanemaid võib ka sellest tegevusest eelnevalt informeerida.
Aga näiteks pärast tunde ei tohi jätta õpilast samal päeval, vaid alles järgmisel päeval, sest vanemat peab enne kirjalikult teavitama. Niisama, et ette teatamata ei saa last kooli jätta.

Päraslõunane aeg oli pühendatud erinevatele õppimisstiilidele ja nendega arvestamisele õppetöös. Lisaks tegime ise testi, et saada teada, mis tüüpi õppijad me ise oleme, sest eks me kipu ka õpetama nii,kuidas meile endale õppida meeldib. Ning seejärel tehti meile teatavaks veel midagi põnevat (tundub, et see põnevus ei lõpe eales. Selgus, et märtsi alguses toimub ülikoolilinnakus mingi laste festival ning meie peame kõik gruppideks jaotatuna valmistama ette mingi lastele huvipakkuva tegevuse. Laste vanus võib kõikuda 1-10 eluaastani ning kohaletulevate laste arv on sõltuvuses ilmast - mida vihmasem, seda vähem lapsi. Olime tõelise probleemi ees, et mida teha. Ideid oli palju, küsimus oli selles, mida oskab, tahab teha Ameerika 3-aastane või 5-aastane. See ei tohi olla midagi liiga keerulist ja keskendumist nõudvat, kui teooria kohaselt ei suuda koolilapski üle 10 min rahulikult keskenduda. Nii et peamurdmist jätkub.

Lisaks kohustuslikele loengutele, valisime endale veel kolmeks järgmiseks teisipäevaks 3-tunnise lisaloengu. Teema peaks olema seotud õppekava ja õppematerjali hindamisega, kuid seekord olime me hoopis intervjueeritavate rollis ning õppejõud palus meil rääkida oma riikide haridussüsteemist. Kuulates oma kaaslasi, siis pean küll ütlema, et meil, Eestis on õpetaja ikka veel inimene. Nii Argentiina kui Dominikaani õpetajd, kellega olin ühes grupis, rääkisid, et nad peavad kindlaslti töötama 2 kohal, et omadega välja tulla, lisaks see, et õpilasi ei huvita keele õppimine, et koolis on probleemseid lapsi ning üldse kasvatusraskustega lapsi.

Aga ega see jutuajamine polnud ainus kena asi. Kuna oli ikkagi vastlapäev - teie lasite muidugi liugu, sõite oasuppi ja vastlakukleid, siis meie tähistasime vastlapäeva lõppu loengus pitsa ja kaneelisaiaga, mis oli kaunistatud mingi rohelise-kollase-lillakirju magusa suhkrumöginaga.

Kuigi väljas oli juba kottpime kui loeng lõppes, julgesime siiski jalgsi koju minna minna, sest meid oli palju ning me teeme ringi liikudes valjut ja koledat häält ning see on teinud kõik kohalikud tudengid ning vist ka bussijuhid valvsaks. Igatahes meie ühisliikumise teelt tõmbutakse varakult kõrvale. Ning bussijuhid aeglustavad kõndivaid inimhorde kohates sõidukiirust ning pakuvad võimaust bussi peale istuda ning ennast täisväärtusliku kogukonna liikmena tunda.

Poolöösel koju jõudes otsisime üles mingid toiduperad, soojendasime need üles ja hakkasime järgimseks päevaks ette valmistama. Kahjuks pean kurvastama neid, kes on minu usinuses veendunud. Ma jätsin meile kolmapäevaks antud teksti lugemise pooleli, sest jäin lihtsalt magama. Aga sellest polnud väga hullu midagi, sest hommikul oli meil kavas kohtumine partnerõpetajatega.

Uus nadal algab uue hooga, kohtumine elukaga

Esmaspäev, aga mitte sinine.

Esmaspäeval alustasime taas teemaga, kuidas Ameerikamaa koolis ellu jääda ja õpilasi kohelda. Igatahes on terve rida asju, mida peab meeles pidama ning ideaalis käib elu pedagoogikateaduse parimate juhtnööride kohaselt - igaühelt tema võimete kohalselt, igaühele tema vajaduse jargi. Eks uus nädal näitab kuidas asi tegelikkuses on.

Lõuna möödus meeldivas õhkonnas. Minu õnneks jagab minu mentor seda ilmavaadet, et üliõpilased on vaesed ja neid peab toitma. Loomulikult ei öelnud ma kostitusest ära, ehk nagu Piret Kärner kunagi meile südamele pani "Õigel üliõpilasel on alati lusikas kaasas ja matrikkel põues, sest iial ei tea, millal süüa pakutakse või missuguses olukorras mõne eksami sooritatud saab". James näitas mulle linnakus uht kena kohta, mis lähtub põhimõttest maksa, aga siis söö palju tahad jõuad ja mahutad. Igatahes möödus lõuna mõnusa vestluse saatel kiiresti. James Duplass tundub olevat inimene, kes ei ole lihtsalt niisama, pinnapealselt viisaks, vaid teda paistis tõesti huvitavat kuidas elu mujal maailmas on ning kuidas käib õppimine/õpetamine meie koolis. Teda hämmastas see, et meie koolides nii palju võõrkeeli õpitakse, siinkandis hakatakse võõrkeelt õppima alles meie mõistes keskkooli osas ning sellest on silmnähtavalt vähe. Vene keelt saavad nad õppida alles kolledzhis, enne on see liiga raske.

Igatahes leppisime kokku kohtumise uuel nädalal, siis ta lubas mind mingisse teise kohta sooma viia.

Parastlõunane loeng oli pühendatud jälle action researchile. Esiti ei toimunud loengus mingit researchi ehk uurimistegevust,vaid ainult action, sest rahvas oli väga elevil kohtumistest oma mentoritega ning ei rahunenud kuidagi maha aga siis vÕttis õppejõud kotist "prääniku" (ehk siis tegelikult suure kotitäie kommi - midagi iirise tüüpi, kleepus hästi hammaste külge) ja pärast seda oli kõikidel tegmist kommide oma hamamste küljest lahti kangutamisega. meie õppejõud kasutas koheselt juhust ning hakkas loenguga pihta. Kuna me suud olid salakavalalt lukustatud ning omavaheline rääkimine võimatu, jälgisime omavahel, kuidas inimesed üksteise jarel tasapisi ara vajusid. Keegi ei hakanud küll avalikult norskama, kuid peanõksatusi ja ootamatuid seljasirutusi oli võimalik märgata nii mõnegi juures. Rahvas ärkas, kui tuli hakata grupitööd tegema: pidima mõtlema välja mingi probleemi, mida siis tahaksime hakata uusi teadmisi kasutades parandama ning milline oleks selle tegevuse ajaline graafik. Juhtusin olema uhes grupis Konstantini, Birute, Tiiu, Yilena ja Marinaga. Tegelikult ega sel tööl erilist mõtet ei olnud, sest koolid on erinevad ning kui ikka on probleem, siis lahendatakse seda niigi, ilma mingi suurema teadustööta. Aga vahemalt oli meil lõbus. Lõpuks istus ka õppejõud meie juurde ning me veetsime lõbusa pooltunni erinevaid lahendusvariante ja tegeusgraafikut kujutades. Kui tuli hetk, mil pidime oma loomingut ka teistele tuvustama, haarasime kohe initsiatiivi ning sirutasime pugejatena käed nii kõrgele välja kui vähegi võimalik. Et saaks tehtud ja rahulikult istuda.

Ka ülikooli poolt pakutakse meile kultuuriprogrammi. Esmaspaeva ohtupoolik lõppes kahe olulise tegevusega. Kohe parast viimast loengut, mis oli suursündmuse puhul lausa 30 min lühem, viidi meid kohaliku vaatamisväärsuse juurde - Tampas on nimelt avatud suur IKEA keskus. Meile anti umbes tund selle valikuga tutvumiseks. Imetlen selle hoone müügikontseptsiooni ja suurepärast ruumikasutust. Nimelt. olles kord sellesse labürinti sisenenud, ei ole sellest võimalik väljuda enne, kui kogu poe oled läbi käinud. Vahepeal lihtsalt ei ole võimalik minema pääseda. Ja seda jalutuskäiku oli ligi 6 km (Need ei ole minu andmed, vaid keegi meie õppejõududest teadis seda.) Aga sellele toredale kultuurilisele jalutuskäigule järgmes kehakinnitus kohalikus kohvikus, misjärel suundusime taas noortekeskusesse noortega ühielt aega veetma. Sekord ei olnud seal mitte ühtegi täiskasvanut ameeriklaste poolelt asja juhtimas. Lapsed viisid läbi jäämurdmis- ja soojendusmänge. Kuna olime tegelikult vaimselt väga vasinud, siis võttis meie reakstioon mõningatele tegevustele lausa hüsteerilised mõõtmed. Noored vaatasid meid tõsise hämmeldusega, kui me kõige lihtsamate asjade peale lihtsalt naerma puhkesime.
Aga me suutsim epeagi oma väärikuse taastada ning edasi käis töö taas sektsioonides. Mina olin grupis, mis arutas noorte ettepanekut ühistranspordi parandamsieks ning tegime ühiselt lühikesi reklaamikampaania stsenaariume. eien osa meist arutas koos noortega, kas täsikasvanute ja noorte vahel on mingit erinevust või mitte ning mis on ühine. Kajuks ei tea, millise tulemuseni jõuti, sest enne tulemuste teatavakstegemist saabus päästev buss.
Pässi hilisõhtul, jutusime Tiiuga vaatama üle koridoriserva alla aeda ning nägime veidrat olevust. See oli kassisuurune hallikat värvi tegelane, kellele oli taha organiseeritud roosa rotisaba aga see oli selline jämedamat sorti saba ning kelle keha eesosa, (mis oli vist pea)oli nagu seaninaga rotinägu ning see oli kah roosa. Ma ei ole nii koledat looma veel näinud. Lohutasime Tiiuga teda siis rõduservalt, et polehullu, küll leidub mõni teine selline elukapoiss või elukatüdruk, kellele ta meeldib. Hiljem selgus, et see elukas oli opossum. Kuna me ei olnud kimbki sellise elukaga kohtumiseks ette valmistunud, siis polnud meil fotokat käepärast, aga vaadake siis teda laenuks võetud pildilt.

Toimekas nädal

Pühapäev - see on päev, mis on määratud meile sügavamaks enesevaatluseks ning oma tegemiste kohta märkmete tegemiseks. Pärast teatavat sisekaemust tundsime, et oleme valmis uuteks seiklusteks.
Rahvas jagunes kahte töörühma, suure idanaabri esindajad võtsid suuna kohalikule kirbuturule, läänemeelsemad ning tarbimisühiskonnale omase mõtlemisega isikud otsustasid kesklinna kasuks. Nimelt olime laupäeva õhtul uurinud kohalikelt, st meie külalistelt kuhu minna ja mida teha nädalavahetusel ning enamuse sõnade kohaselt on ajaveetmisvärsus nr 1 linnas asuv keskus nimega The International Plaza.

Mina valisin teise võimaluse kahel põhjusel: 1) linna sai minna alles alates hilishommikust, sest kohalik transport lihtsalt pühapaeva varahommikuti ei liigu. 2) Bussipeatus on meie elamisele väg alahedal, tarvis vaid üle tänava pääseda. Aga nagu ma olen juba eespool maininud,lasevad autojuhid meid ikka kenasti üle, eriti kui meid liigub suur mas korraga. Nii et ühtsuses on jõud! 3)Kirbuturule minejad pidid parima saagi saamiseks juba varakult kodust välja astuma. (Kuna nendest enam edaspidi juttu ei tule, siis infoks niipalju, et nad kõndisid hommikul üle kahe tunni turuni, sest mitte mingit transporti ei liikunud. Eksisid korduvalt õigelt teelt, kui lõpuks kohale jõudsid, siis ei olnudki midagi erit huvutavat, rahvas müüs lihtslt oma ülejääke ning võitlesid veel 2-3 tundi lampjalgsusega tagasi koju tulles. Ei kadesta neid eriti, sest näiteks meie ukrainlanna jalad asetatakse vaid 10 cm kõrgustesse kontskingadesse).

Meie reis kulges lõbusalt valju jutuvadina saatel läbi Tampa eeslinnade, mille kirjeldamiseks ei ole sõnu. Eeslinn on täis pisikesi, ühekorruselisi, mitte just parimaa väljanägemisega majakesi, mille ees on väike muruplatsike, auto ja see ongi kõik. Mõne maja aiast paistsid ka paar apelinipuud, kuid muidu jätsid need majad väga haleda ja laokil mulje. Kahjuks ei saanud bussi pealt pilt teha aga bussi pealt maha minna ja kohapeal pilti teha me ka ei julgenud.

Pärast mõningaid ümberistusmisi jõudsime siis lõpuks 2 tunni pärast selle suurepärase kaubanduskeskuseni. UUrisime bussijuhilt linna tagaasisaamistingimusi aga loomulikult unustasime kontrollimata, mis kell see buss läheb. Ostukeskuses jalutamise põhiliseks positiivseks tulemuseks oli jalgsiliigutud kilometraaži tunduv tõus, sest hinnad olid kallid. Aga saime vähemalt kõrgkultuurilise elmuse. Üritasime ka sööma minna, kuid tundus, et kogu TAmpa ja lisaks veel rohkelt ostuturiste idanaabri juurest oli just selle pühapäeval otsutanud siia kohale tulla. MIks nad ei oleks võinud valentinipäeva mujal pidada? Lõpuks lasime ennast mõjutada ühest aktiivset müügitööd tegevast hiina toidukohast.

Olles ligi 4 tundi selle plaza võludega tutvunud, ostusatsime ühiselt õita järgimse kuanduskeskuse juurde ja seal pakutavaga tutvuda. Bussipeatusesse jõudes selgus, et buss oli lahkunud 10 min tgasi ning järgmine buss pidi graafikukohaselt saabuma 40 min pärast. Lõbustasime siis ennast bussipeatuse kõrval oleva veesilma pildistamisega ning vaatlesime kohalikke veelinnukesi. Tegelikult olid need väga pikad 4o min aga me jõudsime mitu tarkust juurde saada. Esiteks , selgus, et me ei oleks tarvitsenud 3 korda ümber istuda, vaid oleksime saanud hakkama palju vähema vaevaga. Teiseks selgus, et selles veekogus, mida me imetlesime elasid alligaatorid ning nende igasugune toitmine ning AHISTAMINE oli keelatud. (Mismoodi on võimalik alligaatorit ahistada?).


See kaubanduskeskus, mille me oma teiseks sihtkohaks valismine, oli palju sõbralikemate hindadega. Kahjuks oli meie seikluste tulemusena meil aega ainult 1 tund, et seda kõike nautida.

Lõpuks pimedas koju jõudes olime väsinud aga õnnelikud,sest meie päev oli möödunud hästi.

Laupäev, ajaleht koolitunnis ja pidu

Laupäeva hommik algas paanilise ilmateate otsimisega, sest juba aknast välja vaadates tundus asi kahtlane. Ja asi oligi tõsine, sooja vaid 3 kraadi. Eriti karmiks tegi olukorra see, et laupäeviti-pühapäeviti kohalik linnakubuss ei liigu ning see tähendas, et ka see osa rahvast, kes ei ole meie nn Forrest Gumpi sündroomist nakatunud (Mäletate, kuidas ta südamevalust jooksma hakkas ning siis jooksu pealt smile'i leiutas), oli sunnitud jalad kõhu alt välja kerima ja kooli poole liikuma hakkama. Õnneks oli ilm piisavalt külm, et neid kiiresti liikuma saada ning kooli poole liikusid meie massid üha kiirenevas tempos. Teel arutasime omavahel, et ega siinkandis kohalikke iguaane ei ole, kes nüüd jahedaga puude otsast alla hakkavad kukkuma, aga ei olnud. Ainult üks surnud konn tee tee peal ning elevil oravaid ja mingid meile tundmatud linnud.
(Selle surnud konnaga seoses meenus, et ma ei ole kirjutanud koduloomast, kes on Tiiu juurde kolinud, või vähemalt suvatses ennast tutvustada. Nimelt mingil päeval sellel nädala koolist kiju tulles kohtus Tiiu Temaga. Ta lamas põrandal maas, selili ja tundus nii abitu ja nii surnud. Kui Tiiu teda lähemalt uuris, kargas ta püsti, keerutas vuntsi ja põgenes omal mitmel jalal - ma ei tea palju neid prusskatel on aga vist palju. Mina Temaga kohtunud ei ole, kuid Tiiu sõnu sukudes oli see üks suuremat sorti isend, nii paari-kolme cm suurune, võib-olla ka veidi suurem, Ma kahtulutan, et selline etteaste - et ta mängis surnut -tuli üllatusest, et ukse avas tavapärasest heledam inimene. Väiksemadki asjad võivad jalust nõrgaks võtta.)

laupäevahommikuse seminari ajalehte kasutamise võimalustest koolitunnis viis läbi St.Petersbusrgi ajalehe ajakirjanik J. Pushkin - tegemist ei ole Venemaa Peterburgiga, vaid neil on siin kõik oma ning tema seos Aleksander Pushkiniga ei leidnud kinnitust, kuigi ta teadis, et tema vanavanemad on Venemaalt Ameerikasse tulnud, kuid nad olid surund enne tema sündi ning ei olnud kedagi,kellelt küsida. Nii et meie ajalooõpetajad teevad suurt tööd, kui nad lasevad põhikoolis lastel teha koduuurimistõid oma vanemate -vanavanemate kohta. Selles eas lastel on enamusel ikka vanavanemad veel olemas ja üldjuhul ka mõistuse juures. Igatahes saime mõned lingid, kust materjale otsida ja siinpeab küll ameerika õpetajaid kadestama,sest ajalehtede toimetustes on eraldi osakonnad, kes tegelevadki sellega, kuidas ajalehte koolitunnis paremini kasutada ning toodavad õpetajatele materjale.


Kuna meie päev lõppes erakordselt vara, olime juba 12 lahti, siis tekkis filosoofiline probleem "mis edasi, kuidas on õigem toimida?" Mõned otsustasid, et õigem on toimida kojuminemise kaudu, sest õhtul on pidu ning peab ennast ikka ilusaks magama. Meie otsustasie, et õigem on toimida jalutamise kaudu lähimasse kaubandusvõrku. Kuna busse ikka veel ei liikunud (esimene oleks tulnud alles 2.30 ning nii palju väärtuslikku aega ei saanud ometi raisku lasta minna), läksime loomulikult ...jalgsi. Ilm oli ilus, parajalt jahe ja juuksed lehvisid kenas talvetuules, päike pasitis kah kenasti ning asusime teele. Tee oli pikk - ilmselt kõndisime poodi ikka oma tund aega. Kuna olime veidi hangunud, siis tabas meid poe soojuses ülekuumenemine ja ostupalavik, organiseerisin endale ühe kampsumi, et õhtul ilus välja näha. Ma oskasin juba ette mõelda, et ilu-uneks ei jää aega,mis hiljem osutuski tõeks. Määda poodi jalutades vaatlsesime ka kohalikke ja imetlesime jumala kätetööd, kui eripalgeline see võib olla. Meie oma heledapoolse nahaga olime sügav vähemusrass.

Ilmselt on siinne jahedus ehmatanud ka kohalikke, sest ühe poe mantlite osakonnast oleks nagu tirtsuparv üle käinud, Kuulisn kuidas üks daam ütles teisele, et "Oh, look, everybody is buying coats". Nad valmistuvad vist veel jahedamaks ilmaks. Me ise kah hakkasime mõtlema, et ega Eestis ikka ei käi ainult kampsuniga kui väljas on +6 kraadi, ikka otsime mantli selga. Ilmselt olem etagasi tulles niikarastunud, et suudame neljanda veerandi esimesel päeval minnakooli nagu Bermuuda olümpiakoondis, põlvikutes ja bermuuda pükstes.

Igatahes, kui saime ülikooli kaubanduskeskuses (kus me kohtusime mitmete meie kursuseõedega, keda oli tabanud meiega sarnane palavik) oma ostud tehtud, otsutasime minna teisele poole kiirteed asuvatesse poodidesse. See tänava ületamine oli omaette ooper. tegelikult ei olegi väga hull - tuleb vaid osata vajutada õigele nupule, et 8-realine liiklus seisma panna, oodata millal foori ilmub sammuva inimesekuju ja asuda kiiresti teele, sest poolel teel tekib foori punane käsi ning selle kõrvale loetakse sekundeid, mis on tee ületamiseks jäänud. Aga autojuhid on viisakad, hoolimata sellest, et me kohati ei jõudnud õigeaegselt üle, ei sõitnud keegi mesit üle,vaid oodati,millal me valmis oleme. Pärast teispoolset shopeerumist hakkasime siis tagasi kodu, kalli kodu poole kõndima. Selleks kulus veel tubli poolteist tundi. Kuid igatahes oli kasu nii palju, et saime linnaku mõõtkava selgemaks, teame, et teiselepoole tänavat poodidese ei tasu minna ning jalgsi on seda maad ikka päris palju. Rääkimata suurest kasust võitluses lampjalgsusega ning Tiiu kuivtrennist tema suviseks palverännakus.

koju jõudime siis umb poole 6. Soojendasime kiiresti toidu, pesime ennast puhtaks, paime kenad riided selga ning seadsime ennast peole. Meie jõudsime peole täpselt. Barbara oli oma perega juba seal ning askeldas ringi,laual SUUR KAUSS värskete maasikatega. tasapisi hakkas rahvas tulema ning ameeriklastel ikka igaühel tohuti shokolaadikook, pealt maasikatega kaunitatud ja puha. Nämma! Tore oli see, et neil olid ka palsed ja elukaslased kaasas, nii et meid oli seal päris kirju eltskond. Lapsed olid nagu lapsed ikka, mängisid tagaajamist, vahtisid telekat ning olid ka agarad suhtlejad. Mina sain ühele armsale pisitüdrukule isegi geograafiatunni andmsiega hakkama. ta tahtis teada, kust ma päsri olen ning kuima siis ütleisn ja küsisin et kas ta teab, kus Eesti asub siis ta pidi tunnistama, et pole aimugi. Võtsin siis salvrätiku, pastaka ning hakkasin maailma kaarti joonistama, keskpunktiks ikka Ameerika, et asi selgem oleks. Hiljem tuli rahavt veel juurde vaatama, et mis me teeme ja kirutasid oma andmeid veel selleele "kaardile" juurde. Igatahes lubasid tüdrukud, sest hiljem ühines meiega veel lapsi, nüüd kodus täpselt järele uurida et kus siis ikka oleme.

Ning Amanda, Barbara noorem tütar tegi meile kõikidele Valentinipäeva puhul kingutuse, kõik said nimelise kommikoti koos kena kaardi ning kleepsuga. Hästi armas temast.

Aga loomulikult toimus töö ka sekstioonides, kus siis arutati igasugu asju, tehti pilte jne. Tore oli.
ILUSA VALENTINIPÄEVA!!!

Reede, kohtumine mentoriga

Hommikune seminar oli midagi vapustavat. Selle teema oli igati filosoofiline, arutasime "headuse" ja heaks olemise mõiste üle, nt küsimused, et Missugune on "Hea õpetaja", mis on üldse õpetaja roll jne. Igatahes tekkisid tulised ja tormilised vaidlused, igaüks avaldas arvamust lähtudes oma kultuurikontekstist ning see oli just see iva kogu asja juures. Meil ei ole veel olnud seminari, mille lõpus kõik ühiselt üles tõuseme ja plaksutame. Ma võin uhkusega öelda, et seminari viis läbi minu uus mentor James Duplass (niimõnigi vaatas mind veidi kadedalt, need,kellele ei olnud sattunud nii karismaatiline isiksus.

Ühesõnaga, huvitav mees. Need kolm tundi olid võrreldes eelmiste päevade kolme tunniga kuidagi veidralt lühikesed. Kui uurisim etemalt, et kas oleks võimalus külastada mõnda tema tavapärast loengut, selgus, et ta ei annagi enam auditooriumiloenguid, vaid kõik tema loengud/seminarid on netis ja üliõpilased osalevad nendes vastavalt oma ajakavale. Lihtsalt teatud tööd peavad teatud tähtajaks esitatud olema, muidu on asi kehv ja hinnet ei saa. Nii et meil tõesti vedas, et ta nõustus selles programmis osalema. Seda vist suuresti ka tänu sellele, et ta on Barbara nn "work spouse" (maakeeli ehk - töökaasa /vastandina abikaasale) st keegi, kes teab sinust kõike, nt kuidas sa kohvi jood, mis on su päevaplaanis tegemised ning isegi mis on su kabineti nr või millal on laste sünnipäevad.

Igatahes kohtun ma temaga esmaspäeval pikemalt kuimeil on lõunapaus ning seejärel mentoritund. Ta lubas mind lõunale viis. See on asi, millest ükski üliõpilane kunagi ei keeldu, st tasuta lõuna. Ehk nagu Piret Kärtner meile kunagi ütles, üliõpilasel on alati lusikas ja matrikkel taskus, sest iial ei või teada, millal saab tasuta süüa või millise kohvikulaua taga saad eksami tehtud. Ettevalmistatus määrab kõik!

Meil on mitmel inimesel mentoritega tõesti vedanud. Tiiu mentoriks on kohalliku Kunstide ja muusika õppetooli juhataja või midagi sarnaselt suurt ja olulist. Igatahes kandis mees kogumeie grupimingisse erilisse VIPide nimekirja ning mee saame kõik soovi korral ükskõik millist linnakus toimuvat etendust vaatama või kontserti külastama. Walkyria metor pakkus lausa kak erinevat võimalust.Esiteks on ta valmis minema meiega kanuutama jõele, mis pidavat krokodillidest kihisema. Aga see kanuutamine ei pidavat krokodille eriti segama, nad ei tee inimestest väljagi, lihtsalt lesivat seal. MA ei tea, pole veel jõele jõudnud. Loobusime sellel nädalavahetusel sellest pakkumisest aga mitte argusest, vaid ilmad on vastikult jahedad. Päevane temperatuur on umbes 10 kraadi ning ei kutsu eriti vee peale. Aga vahest on kroksid siis veel uimasemad? igatahes ilamde soojenedes on see (kanuumatk ikka)plaanis küll. teine pakkumine puudutas õppetööd, nimelt pakkus see mentod välja, et saame tull atema loenguid kuulama teemal õppekava ja õppematerjalide valik. Me Tiiuga jätsime eriti edasipüüdlike ja tagasihoidlike inimeste mulje - registreerisime ennast kõigile kolmele väljapakutud seminarile. Muu rahva mentorite imelisus pole veel avaldunud aga eks jõuab. Viis nädalat on veel ees.

Aga veel reedest. Pärastlõunane loeng toimus raamatukogu arvutiklassis, kus enams sukeldus koheselt oma meilikasti, sest nende ülikoolist saadud arvutid käitusid ikka veel veidralt. Igatahes oli asja mõte tutvustada meile erinevaid lehekülgi, kust õpetajad saavad materjale omat undide ettevalmistamiseks, läbiviimiseks. Kuna meil soovitati tungivalt midagilaenuda, et kontrollida meie üliõpilaspiletite toimimist, siis valislime Tiiuga mõned filmid,mida nädalavahetusel vaadata. Aga koju jõudes selgus, et pool minu läpakast on Võrus laua peal ja just nimelt selles osas on peidus ka võimalus DVdsid mängida. Aga me kasutasime Tiiu oma.

Õhtul koju jõudes otsustasime seekord ise olla võõrustajad ning korraldasime oma õdedele õhtusöögi. Tegime tuunikala-krevetipastat, pakkusime juurde rohelist salatit ja kambapeale jõime (alaealsied ei loe seda!!) pudeli veini. Juhtus olema hea vein. Õhtu meeleolukaks lõpetamiseks vaatsime veel olümpianängude avamist ning elasime häälekalt kaasa nii Eesti meeskonnale kuika kõikidele teistele meile tuttavatel eriikidele. Aga kõige enam meeldis meile Bermuda koondise vorm!

Neljapäev ehk hoiatused koolikultuuri suhtes, uus mentor, jahedus püsib ning lõpuks olen täisväärtuslik

Siinsetel õppejõududel on kombeks ennast pikalt laialt tutvustada ning eriti on nad uhked oma mitmekesiste ja põimunud juurte üle. Neljapäevahommikune õppejõud leidis lisaks Kariibipärastele juurtele võrseid ka Lätist, nimelt üks tema vanavanematest oli Läti päritolu. Tem aseminar keskendus lühidal kokku võttes sellele, kuidas Ameerika koolis nö ellu jääda, millised on need tegevused, mida õpetaja tohib, peab ning mingil juhul ei tohi teha. Oluline on pidada meeles, et ei ole soovitav lasta õpilastel järjepidevalt üle 10 min mõttetööga tegeleda, nad ei suutvat keskenduda - see on see telekavaatamise mõju, kus iga 10 min järel reklaam tuleb ning on võimalus uus võileib teha või siis uus pitsalõik võtta. Ja mõttetöö peaks olema soovitavalt gruppides, kus igale õpilasele on antud ülesanne. Seejärel on soovitav võimaldada õpilastel oma istumisest väsinud kehaosi sirutada lasta st nad ümber grupeerida või lasta teha ettekandeid,mill epuhul nad saavad vaevata ka oma jalgu, mitte ainult aju. Veel on oluline põimida tundidesse huumorit - see mõjub positiivselt ning igal juhul on tegemist interaktiivse õppimisega ning iga õpilase vastus on õige, kedagi ei kritiseerita. Tegelikult ju täitsa õiged mõtted.

Teiseks loenguks oli meil kodus tarvis eelnevalt läbi lugeda tekst nn action researchi kohat. Ma ei teagi selle eestikeelset vastet. igatahes on mõte selles, et kui õpetajal/koolil on probleem, siis see probleem sõnastatakse, otsitakse autoriteetsed allikad, kes aitavad lahendusvariante leida, hakatakse neid variant ellu viima ning mõne aja pärast saadakse loodetavasti soovitud tulemus. Seda protsessi võib kõrvalt vaadela või nõu anda mõni ekspert. See oli lühidalt selle meetodi mõte. Tekst, mida me pidime lugema nii mõteas ei olnud. Kirjeldati ingit kanad kogemust. Igatahes oli see esimene kord, kui eeldati, et me olime teksti eelnevalt läbi lugenud. Enamus ei olnud seda muidugi teinud.Me Tiiuga lugesime seda kah lõuna ajal oma võileiva kõrvale. Kui siis loengus läks grupitööks, palusid mustad mehed mind endale appi, sest neist ei olnud keegi suutnud/leidnud mahti lugemiseks. Ma arvan, et see oli esimest korda nende elus, kus öeldi; "Vait, nüüd räägib naine ja mehed kuulavad" . Igatahes kuulasid jah ja tegid isegi märkmeid.
loomulikult järgnes siis ühine arutelu jne. Jutuajamsie käigus tuli teemaks ka Ameerika koolireformja üldse haridusega seotud küsimsued. Siin Floridas on asi päris hull, sest väljalangevus on suur, eriti latiinode seas ning üleriigilsite testide põhjal on siinsete õpilaste tulemused 50 osariigi seas ...... 50. kohal.

Aga päeva lõpus selgus ka midagi kena, nimelt sain endale uue mentori, kellega kohtusin reede hommikul loengus (selest beidi hiljem), oli toimunud suur ime - meie andmed olid lõpuks andmebaasides ära muudetud ning sain üliõpilaspileti kätte ning olen nüüd täieõiguslik kohalik üliõpilane. Kuigi kohalikud üliõpilased suhtvad meisse teatud reservatsiooniga,eriti kui meid bussi peale palju kokku satub.

Loengukultuurist

Ülejäänud nädla saab kokku võtta lühidalt klassiku sõnadega: õppida, õppida, õppida või siis parafraseerides: lugeda, lugeda lugeda, arutleda, arutleda, arutleda.

Teisipäeval sattus meie hommikuse loengu autoriks endine cheerleader, kes siis käitus vastavalt kogu seminari aja. Ikka vaade paremale, kummardus ette, kõik ühes rütmis ja korraga. Selline tempo, mille ta meile peale pani, võttaks nõrgema karastusega inimese jalust maha. Kuna me oleme ikkagi õpetajad, kes suudavad vajadusel nii keeta, kududa kui keevitada, muudest suurepärastest oskustest rääkimata, siis tulime sellega toime.

Siinne loengute/seminaride ülesehitus on tegelikult väga huvitav ning on asju, mille üle tasub järele mõelda. Kui meie üldjuhul nii koolis kui ka minu hiljutise ülikoolikogemsue põhjal eeldame, et õpetaja/lektor on see teadjamees, kes justkui lased tarkuse valgusel inimeste peale paista, siis siin käib kogu tegutsemine vastupidi. Lektor on enne loengut kõik, viimse detailini ära planeerinud ning seminaris on tema vaid järelevaataja rollis, kogu töö teevad ära üliõpilased. Teema, mille arutamist meilt oodati, oli seotud teismelise arenguga erinevatel tasanditel (vaimne, füüsiline, kognitiivne jne).Meid jagati gruppidesse, grupi iga liige valis enesele meelepärase või veidi vähem meelepärase teema (kui ei suutnud ruttu ära otsustada, milline teema meeldib. Mina valisin kiiresti multiintelligentsuse, teadsin, et see on lihtne ja mulle vähemalt arusaadav, kes mökutama jäi, pidi leppima näiteks aju arengu erinevate etappide ning ajuosade nimetustega) ning iga grupi vastava ala "spetsialistid" läksid eraldi omaette gruppidesse, et lugeda, kuulata, vaadata arvutitesse eelnevalt ettevalmistatud materjali. Mingi aja pärast (aga see oli selline cheerleaderite kiiraeg, mida jäi normaalse tempoga harjunud inimeste jaoks väheks)läksime oma kodugruppidesse tagasi ning valgustasime oma grupikaaslasi sellest, mida meil oli loetud minutite jooksul võimalik teada saada.
See õppejõud oli ajamõõtmisvahenditega suurepäraselt varustatud. Tal oli isegi munakeedutaimer kaasas, mis siis iga 2-3 min järel helisema pandi. Nii, et kõik oli rangelt ajakavas.

Kolmapäeva pärastlõunal pühendati meid kohaliku arvuti kasutamise imelisse maailma. Hakatuseks ikka ensetutvustusring, mis seekord läks suht valutult. Ilmsed jõuab juba
õppejõududele kohale, et me teame üksteist juba nimepidi, nii et endast pikemalt rääkima ei pidanud. Nende uudishimu piirdus vaid sooviga teda, kui palju me arvutit igapäevatöös kasutame ja milliseid programme. Siin tuli tegelikult huvitavaid asju välja, see, et meil Eestis on sageli peredes mitu arvutit, tundub kõikidele iseenesestmõistatav. Selgus, et laias ilmas pole asjad sugugi nii, nt Dominikaani õed ütlesid, et neil on kooli peale mõni arvuti ning Musta mandri meestest teatas üks, et veel kolm aastat tagasi ei teadnud ta arvutitest midagi aga oli ka õpse, kes kasutavad seda peaaegu sama igapäevaselt kui meie. Me oleme siin tasakesi ikka rääkinud, et meil on kõik koolid arvutitega varustatud ning kogu info on e-koolis ning meil on isegi selline sihtasutus, mis annab õpetajatele arvuti.

Proovisime siis seal arvutiklassis igasugu asju, et kuidas ülikooli süsteemist meie jaoks vajalikku leida ning kus asub meie kursuse info jne.
Sellele arvutitunnile pidi järgneva veel erikoolitus kuidas täita onu Sami jaoks vajalikke maksudokumente, kuid see jäi dokumentide puudumise tõttu ära. Te olete ju kõik kuulnud Washingtoni tabanud lumeuputusest ja sellest, et seal on ametiasutused kinni. Asi on ikka päris hull, sest seal olid ka elektrikatkestused ja kohati oli netiühendus maas. Nimelt ei saanud IREXi inimesed, ehk siis need, kes seda programmi koordineerivad,netiühenduse puudumise tõttu materjale saata. Nüüd siis leiame mingi muu aja.

Ah jaa, minu ekslevad nimetähed ei olnud ikka veel kohalikku üliõpilaspileti keskusesse jõudnud. Barbara oli nii kena inimene ja säästis meie jalavaeva ning uuris järele.

Mõned pildid

Teisipäev, 9. veebruar ehk suur padukas ja tähed roomavad ikka veel.

Hommikul ilmateadet vaadates selgus, et meid ähvardab täna tohuti vihm aga mitte enne lõunat. Seega lootsime vähemalt kuiva nahaga kooli jõuda. Taas lahkusime ühiselt majast, seekord tulid meie leeri ka kasahhitar Flyura ning ukrainlanna Olena. Kohale jõudsime samaaegselt bussiga tulijatega.



Kuna me ei olnud õhtul oma tumedavereliste kaaslastega kokku saanud ning teatanud, et väljume taas 8.30, siis jäid nad peaaegu 15 min hiljaks ning oli täiesti selge, et Barbara oli pahane. Pidasime siis õelat plaani, et hakkame hilinejatelt raha sisse kasseerima - ikka 1 dollar 5 min pealt. Eks näis, kas see plaan õnnestub. Igatahes toimib see lepe, et seltskonnas keegi omas keeles ei räägi, vaid ainult inglise keeles ning trahv, 1 dollarit toimib.



Taaskord tervituskõned, sedapuhku haridusteaduskonna esindajatelt ning loomulikult nänni - seekord saime endale särgid, kuid need olid vist hiidameerikalste järgi mõõdetud, sest S-suurus särk, mis mul õnnestus enda valdusesse saada on küll väga suure mõõduga S-inimesele tehtud.

Seejärel algas tegelikult õppimine. Teemaks klassis õppimist soodustava õpikeskkonna loomine ning õpetajate eelhoiakud õpilaste suhtes ning sellest tulenev. Asjalik ja huvitav.



Rääkisin Barbarale ka oma kohtumisest mentoriga ning ta pakkus mulle välja võimaluse mentor ära vahetada. Haarasin sellest võimalusest kinni ning nüüd kohtun oma mentoriga reedel (olen nimelt lausa lõunale palutud, ju teeb mulle vähemalt söögi välja). Seejärel järgnes operatsioon "Rännak paduvihmas" , Kuna meilt olid passid korraks ära võetud, ei saanud me minna oma üliõpilaspileteid vormistama. (Kui mäletate , siis minu nime üks täht hakkas reedel tasapisi mööda kaableid üliõpilasesinduse poole liikuma). Seel asemel otsisime üles postkontori, et kodustele kaardid posti panna, kuid kuna vahepeal oli ilm ostsutanud hukka minna ja vihma valama hakata, siis tegime kõrvalepõike üliolulisse raamatupoodi ja varustasime ennast kaunite keepidega. Kui hakkasin keebi eest maksma, selgus, et kassas istuv noormees on koguni Tallinnas käinud ning tal oli meeles, et Eesti on väga puhas ning Tallinna vanalinn imeilus. (mul oli külaliste silt rinnas, selle peal kenasti nimi ja päritolumaa, sealt ta siis luges).



Kaardid postitatud, passid käes vantsisime siis läbi paduka pileteid vormistama, kuid kohale jõudes selgus, et meie ringiseiklevad tähed ei olnud veel kohale jõudnud. Kus nad on, keegi ei tea, milla jõuavad, pole aimugi. No see süsteeem on ikka üle mõistuse aeglane. Nad soovitasid ette helistada, ehk homme mingil ajal saame asjad korda.

Igatahes vihamast tilkuvatena (mul ei olegi ammu nina otsast vihma tilunud) jõudsime oma järgmisesse sihtpunkti. Kohale jõudes oli loeng juba alanud aga Barbara sai aru küll, milles asi oli ning tegevus ei olnud veel väga akadeemiliseks läinud. Kuna meiega kohtusid uued õppejõud, saime taas veeta tunnikese ennast tutvustades. Kõigepealt paariti ühe kaaslasega ning seejärel tutvustasime oma kaaslast. Kui see tunnike sai mööda, algas rühmatöö - joonistada poster õpilasi aktiviseerivatest õppemeetoditest. Meie grupp valis järgmised: mõtle-võrdle-jaga; integreeritud õppimine ning ideede paljusus- See viimane sai eriti ilusa kujunduse - igasugust erinevat värvi krõnksud, kolmnurgad, ruudud, ringid - need sümboliseerisid siis ideede erinevust ning samaaegselt ka inimeste eripalgelisust.



Päeva lõpus ootas meid meeldiv üllatus, vihm oli lakanud ning isegi päike oli otsustanud paistma hakata - nagu džungel. Otsustasime siis teha ühe väikese poetiiru, seekord valisime bussipeatuse, mis ei tundunud oravate rünnakuobjektiks sobivat. Ülikooli kaubanduskeskuses leidisn mingi telefonipoe, mille kena töötaja oli nõus mind abistama ning pani mu telefoni laadima seni kuni ma ostlemisega tegelen. Tegelikult ei tegelenud midagi, lihtsalt käisime ja vaatsime niisama. Kõik tundub kuidagi liiga bling-bling minu maitse jaoks aga see on ka mõistetav, koht on ju mõeldud üliõpilastele. Kuid meie kotid ning rinnasildid tekitavad tegelikult suur huvi, et mis programm ja kust oleme. Eks me siis tegeleme valgustustööga.

Lõpuks koju jõudes tabas mind järjekordne ajukärbumine. Kui mul õnnestub mingil veidral moel saada hakkama orienteerumisega linnaku erinevate hoonete vahe juba peaaegu ilma kaardita, siis niipea, kui ma astun üle meie kodumaja lävepaku (mida tegelikult ei ole olemas),kaotan ma igasuguse orienteerimisvõime. Ma ei saa lihtsalt aru, kust me peame keerama, et oma korteritesse jõuda. Hea, et on olemas Tiiu, kellele toetuda. Tema siis hoolitseb hellalt selle eest, et ma ikka koju jõuaksin. Mina hoolisten tema eest linnakus.

Tänase päeva lõpp läks eriti jaburaks kätte - ju hakkab tegelik jetlag tunda andma. Istusin ja kreemitasin jalgu ning mingi hetk vaatasin, et kreemi konsitents ja lõhn ei ole päris see, mis peab olema. Vaatasin siis tuubi ja selgus, et olin haaranud hambapastatuubi, mille ameerikalsed olid meile lahkelt kinkinud ning oma jalad korralikult kokku pastatanud. (see on mingi geelitaoline läbipaistev pasta, suhu ei julge eriti panna).Kahtlustan, et tegin sama protseduuri läbi ka hommikul, lihtslt väiksemas ulatuses. See pani päevale tõelise punkti, Tiiu tuli minu juurde sööma -oma pudrupotike ühes ja lusikas tesies käes ning oleks naerust pikali kukkunud. Ma arvan, et olen kuulumise kanapeade klubisse igati välja teeninud.

Aga minu tagavaraõde käis šoppamas, tuli tagasi jälle 4 kotitäie kraamiga - ostis endale ühe padja lisaks, ning siis veel mingeid asju, mille tähendus ja otstarve jäävad mulle mõistmatuks. Aga ta on rahul ja õnnelik ning see ongi tähtis.

Esmaspäev, 8. veebruar ehk algab tõsine töö

Pühapäeva õhtul leppisime kokku, et saame hommikul 8.30 meie elukohale kõige ligemas campuse bussipeatuses kokku. Musta mandri poegadele ütlesime sihilikult veerand tundi varasema aja, et siis ehk jõuavad õigeaegselt. Peaaegu jõudsidki. Enamus siirdus ülikooli bussi peale, mis läks suuremat ringi mööda meie vajaliku õppehooneni. meie Tiiuga otsutasime minna ikkagi jalgsi, sest need vahemaad ei ole siiski nii pikad, et kõndida ei jõua. Lõpuks tuli välja, et me olime kohal enne transpordi kaustajaid.

Barbara oli juba kohal, lisaks temale veel paar inimest ülikooli immigratsioonioskonnast ning mingi kutt, kes seal midagi arvuti kallal pusis. (Tänaseks on selge, et ega õppejõud ise mingit arvutite ühendamist jms sellist ei toimeta, selleks ongi mingid noored kaablikutid, kes siis vastavalt vajadusele kohale joksevad. Lisaks sellele on mõnel peamisel loengupidajal kaasas väiksema tähtsusega nooremat sorti inimhing, kellel on au valgele tahvlile loengu käigus väljapakutud märkmeid teha.) Laudadel ootasid meid esialgu salapärase sisuga mustad kastid. Igale ühele üks. Ilusad ja läikivad. Selgus, et need olid Kieran Pateli keskuse vilistalste poolt organiseeritud kingitus maailma õpetajatele ning kingituseks oli ......... kaasaskantav kohvitermos, ilus, läikiv ja roheline, kaas peal. nimelt saab raamatukogu Starbucki kohvikus allahindlust kui oma anumaga kohvli lähed ostma.

Hommikusele loengule tehti soojenduseks nimetutvustusring, et kust on nimi saadud ja mida see tähendab. Mina kasutasin oma tutvustamiseks vana võtet sellest, et seda võib hääldada kolmel erineval moel, 1) nii nagu kirjutatud on, nii ka loed tähed kokku (siiski on nii mõnelegi raske mitut täishäälikut korraga välja hääldada. Tiiu nimi ajas nad täitsa segi, sest tema perekonnanimes olevad kaks ü-tähte oli juba liig, mis liig); 2) on olemas Iirimaa kaitepühak, kellel on peaaegu samasugune nimi - i asemel on e, nii et võib hääldada ka inglispäraselt 3) ja see meeldis ja on siiani kõikidele kuidagi eriti meeldinud - mu nime saab meelde jätta kahelihhtsa ingliskeelse sõna abil - my way (minu moodi). Sellsiele arendavale tegevusele kulus tubli tund, mõni suutis oma nimest ikka eriti pikalt ja laialt rääkida, kaugete esivanemateni välja. Aga huvitav oli!

Loeng ise algas taas sellega, kuidas Ameerikas olla, istu ja astu. Tutvustati lühidalt Floridat ning selle omapära. Seda, et vähemalt selles osariigis võib inimene sinult südamerahuga uurida sinu poliitiliste eelistuste kohta ja see pole midagi ebaviisakat, samas on ebaviisakas kellegagi liftis juttu puhuma hakata. Lisaks anti näpunäiteid, kuidas kultuurišokist ja ajavahe šokist üle saada. Ühe tegevusena (see oli loendis lausa 2. kohal) mainiti ka kõndimist. Nii et me oleme olnud kogu aeg õigel teel, juba ilma eelõpetuseta.

Aga nüüd siis sellest immigratsiooniametist. Selgus, et sellel tohutul ülikoolil on selline allasutus, kuna neil on ikka arvukalt igasugu välistudengeid, isegi neid, kellel pole elamisluba.Meile oli valmis pandud taas terve rida ankeete, mida pidime täitma. Lisaks taheti saada veel passi ja viisadokumente. Aga kuna meil ei olnud enamusel viisadokumente kaasas, siis lubati meil täietud dokumendid armulikult teisipäeval tuua.

Seejärel läks jutujärg üle campuse turvaosakonna inimestele. Taas jagati nänni, saime võtmehoidja (Mina oma võhiklikkuses arvasin, et see meenutas oma kujult vilet, et noh, kui keegi ründab, siis hakkad vilet puhuma aga tegelikult oli tegemist tudengitele ilmselt olulisema asjaga, nimelt pudeliavajaga.) ja värvilisi pastapliiatsied. Seekord veel traati ja nätsu ei jagatud.
Tegelikult räägiti tõsistest asjadest, sellest et campusel on oma poltseijasokond, relvastatud ja puha, sellest et igalpool on olemas hädaabi telefonipostid, mis on paigutatud strateegiliselt niimoodi, et hoolimata sellest, kkus sa territooriumil seisad, on vähemalt üks kõnepost läheduses. Samuti on ülikoolil nn eskortteenus, ehk kui on hädavajadus üksinda läbi campuse minna, siis saad tegelikult helistada ja kohale sõidab väike, golfiauto moodi transpordivahend ja viib sind turvaliselt sinna, kuhu tarvis. Nii et kõige peale on mõeldud. Selle ülikooli üliõpilate arv on ju kordi suurem kui Võru linna elanike arv!

Pärast hommikusi instrueerimisi oli ette nähtud lõunapaus ning seejärel kohtumine oma mentortega. Nagu ma juba varem kirjutasin, sai mõni oma mentori teda juba reedeõhtusel pidulikul lõunasöögil. Läksin siis loodusteaduskonna hoonesse oma mentorit otsima. Kohale jõudes suutsin ta oimetuks ehmatada, sest tal ei olnud aimugi, et meie programm juba käis ja tema peaks mind milleski nõustama hakkama. Vabandas, et tal pole sugug aega, sest mingi artikkel tahab avaldamist (laud ja kogu kabinet oli tal tõepoolest kaetud tohutu raamatute ja paberihunnikutega) ja ta ei tea tegelikult üldse, mida see mentor peab tegema. No ega mina kah ei teadnud, nii et ma ei saanud teda mingil moel aidata. Vahetasime viisakusi ning ma olin ta kabinetit umbes 10 minutiga kadunud. Kuna teised olid veel mentoritega kohtumas, siis istusin lihtsal pingile ja nautisin päikest. Ilm oli tõeliselt ilus, taevas oli pilvitu, linnud ei laulnud aga see ei kurvastanud eriti ning hommikul olin taibanud kaitsekreemi nägu mööda laiali määrida, ni et naha ära ei põletanud. Ootasin siis, et millal Tiiu oma kena mentori juurest tagasi tuleb aga mingil hetkel nägin, kuidas nad kiirustasid ikka ühe õppehoone juurest teise juurde. Hiljem sain teada, et tema mentor on Kunstide õppetoolis mingi oluline isik, vist dekaan, ning viis Tiiut siis ikka mööda hooneid küll muusikat kuulama, küll tantsijate prooviesinemist vaatama ning lõpuks lubas kogu meile grupile teha püsikorralduse, et saame tasuta iga etendust vaatama, mida tahame. Tubli töö, Tiiu!

Olin tegelikult tige, sest mina tahtsin kah, et mind viidaks majast majja ja näidataks inimeste. Olin kõik kenad riides selga pannud ja puha. Kogu vaev tühja.

Pärast mentoriga (mitte)kohtumist, ootas meid ees retk raamatatute maailma, ehk siis ülikooli ramatukoguga tutvumine. Seda tegi väga kena proua, kes tutvustas meile, kuidas kasutada elektroonilist kataloogi ning seda, et E-R on raamatukogu lahti 23 h , nädalavahetustel veidi vähem. Raamatukogu oli üliõpilasi täis. Tundus olevat sedasorti koht, kuhu tullakse tõesti õppima, sest rahval olid ees suured kaustikud kuhu siis hoolega märkmeid tehti. Raamatukogus said soovijad endale ka läpakad, millest nagu hiljem selgus polnud mingit rõõmu, vaid ainult igavene jama - nimelt olid pooled neist parooli all aga parooli ei teatud ning siis veel muud jamad. Igatahes tuleb need teisipäeval tagsi tuua ning siis vaadatakse, mis edasi saab.

Koolipäeva lõppedes otsustasime rikkuda traditsiooni ning minna koju bussiga. Seisime ühte meie jaoks sobivalt asetsevasse bussipeatusesse ja ootasime. Aga siis otsustasid mingid kohalikud oravad, keda siin on tõesti palju, selle bussipeatuse okupeerida. Esialgu nad lihtsalt hakkasid seda paviljoni kolmest küljest piirama, tulid järjest lähemale - neljandast küljest ei saanud, sest seal oli sõidutee, nii lollid nad ei olnud. Siis tulid paar julgemat lausa paviljoni sisse ning nõrgemanärvilised koaliku sõna otseses mõttes põgenesid paviljonist. ma ostsisin kotist parasjagu campuse kaarti ning mul oli tunne, et järgmise hüppega oli üks oravatest valmis maanduma minu kotis, selle tühjaks puistama ning paremate ja väärtuslikemate asjadega põgenema. Igaks juhuks tagaanesin samuti minema aga siis kogunes mingi punt neid ühe suure puu alla ning seal nad siis ootasid kedagi. Õnneks tuli päästev buss.(Kui Londonis on need hallid oravad sellised ilusad paksukesed, siis siinsed näevad suht nälginud välja).

Õhtupoolikuks oli meile planeeritud külaskäik ühte nootekeskusesse, kus kogukonna noored arutavad ühiselt, mida nemad ise konkretselt saavad ise enda ja oma ümbruskonna hüvanguks teha. Selline kogukonna toetamine ja abistamine on siin täiesti tavaline asi, ning seda võetakse olulise asjana arvesse ka kõrgkooli kandideerimisel. Igatahes on üks nende noorte siht antud aastaks saada kogukonna nõusolek maksude tõstmiseks 1% võrra, et selle rahaga tagada parem transpordivõimalus kooli ja koolist koju, samuti vanuritele keda on Floridas üksjagu jne. (Nimelt sõltuvad siin paljud asjad k.a. koolide rahastamine ja ka õpetajate palk kohalikust maksulaekumisest). Selle plaani elluviimiseks on tehtud tohutut eeltööd, otsitud erinevaid võimalusi, seda reklaamitakse kohalikus raadios.

Kohtumine algas nn soojendustega (Ruth, Tiia, tervitused) ja icebreakeritega, kus taaskord tuli ennast tutvustada, ja sedapuhku rääkida oma lemmiktoidust. (Šokolaadist:)). Siis jaotati meid umbes kolmel erineval moel gruppidessse ning grupisiseselt räägiti teatud aja jooksul veel erinevatest asjadest. Lõpuks sai iga grupp ülesande võtta etteantd valikust (pudel vett, kimp võtmeid, pastakas, märkmeplokk, ihukreem, kätepuhastuslapid) üks ese ning panna kirja võimalkult paju erinevaid kasutsuvõimalusi. Kuna meile sai märkmeplokk, siis toon väöja mõned ideed : kõikuva lauajala toetuseks, volditud müts, paberlennuk sõnumite edastamiseks, isegi vetsupaberiks kõlbab häda korral (see oli ameerika lastele midagi eriti ekstreemset), ning lätlanna marina tuli välja veel suurepärase ideega, et see sobib suurepäarselt varvaste lahutamiseks kui varbaküüsi lakkida. Mul tuli veel pähe mõte, et paberilehega saab ka näiteks veene lõigata aga see tundus liiga morbiidne ja jätsin selle enda teada.

Sellised kohtumised noorteklubis hakkavad toimuma igal esmaspäeval ning meiegi anname oma väikese panuse Ameerika hüvanguks. Sellel õhtul ei olnud noortekeskuses eriti palju lapsi, sest teisipäeval pidi neil olem amingi suur koolkatsumine, mingi IQ testi moodi asi, mill etulemustest sõltub, millise taseme õppegruppi järgmisel õppeaastal laps läheb. Neil võib samas klassis olla mitu erinev tasemega gruppi, keda siis õpetatakse vastavalt nende vaimsele võimekusele.

Hilisõhtul koju jõudes otsustas minu kohapealne õde hakata süüa tegema (Kell oli umbes 9.30 õhtul). Ta tunneb ilmselgelt oma kodust puudust ning tegeleb siin agaralt pesapunumisega. Meid käsutati elutuppa ning istusime, lobisesime niisama ning ma üritasin kohalikku telekat käima saada, mis mul aga sugugi ei õnnestusnud. Sellel puldil on nii palju nuppe, et kõikidele korraga vajutamine ei aita. Selle puldi hingeeeluga tutvumisek stuleb võtta aega. Nii me siis sõimegi kell pool 11 õhtust, vaatasime Larry Kingi (teema oli Jacksoni surm-mõrv ja mingi Carolina kuberneri naisepetmine) ning siis avastasime, et meil on järgmiseks pöevaks umbes 30lk. teksti tarvis läbi lugeda. Siis oli nii, et iga roju oma koju ning lugema.