Käruparkla väljast ...
... ja seest
Unistusteloss - tegelikult oli läbi lossi võimalik minna atraktsioonide juurde, aga rohkem lossi vist rahvast ei lasta.
Kummitustemaja tõld ootab sõitjaid
Aiakultuur
See oli see hull teepidu
See lause, et pühapäevast homme, kõlab nagu igavene loosung "Homme hakkan õppima". Lõpuks saan aega, et eelmine nädal kokku tõmmata. Niisiis pühapäev - see oli päev, mil meid viidi kõikide laste unistustemaale - Disneylandi. Tegelikult ei olnud see meie ametlikus programmis ette nähtud, aga otsustasime ühiselt, et kui oleme juba Orlandole nii lähedal, siis tuleb Mikihiire kodus ära käia.
Taaskord tuli meile appi meie imetore bussijuhionu, kes meile sõidu väga soodsa hinnaga organiseeris ning juhendas, et mida ikka kindlasti nägema peab. Olime nimelt eelnevalt veidi segaduses, et millist osa peab kindlasti külastama ning mis pole ehk nii eluliselt tähtsad - ükskõik kellelt küsisime - vastasid kui ühest suust - kindlasti Magic Kingdom, eriti sealse õhtuse ilutulestiku pärast. Nii me siis valisime päeva sihiks Magic Kingdomi.
Kohale jõudes märkasime rahvamasse ja lapsevankrite karavane kuningriigi poole suundumas. Lapsevankrite rohkuse järgi tundub, et see osa Disneylandist on tittede (või siis nene vanemate) seas eriti populaarne. No ma ei saa tõesti aru, et miks peab mingit pooleaastast maimukest siia vedama - aga kõik olid rõõmsad ja rahulolevad - mis seal's ikka. Ju selle maa komme selline - nagu juba varem öeldud - laste varajane sotsialiseerimine.
Piletid lunastatud ja väravas sõrmejäljega minu isikuga seotuks tunnistaud, asusime siis kuningriiki vallutama. Jagunesime keelkonniti gruppideks st venelased omaette, argentiinlased omaette, meie omaette, leppisime kokkusaamiskoha kokku ja läksime sõpradena laiali.
Meie Tiiuga otsustasime kõigepealt võtta ette ülevaatliku rongisõidu, et saada aimu, et kus miski asub ja kuhu tasub minna. Siin on ümber selle Kingdomi selline kena raudtee, mis teeb kogu värgile tiiru peale. Otsustasime alustada alast nimega Frontierland ja ikka keerulisimast asjast - st minu jaoks tõelise õudusega - ronisime mingisse puunoti moodi paadiasjandusse, mis siis hakkas mööda vett liikuma ja mis pidi siis hoiatavate siltide kohaselt "Tormama 50 jala kõrguselt alla sügavusse" . Kuigi lausa enne paatiistumist olid veel olemas viidad, et nõrganärvilsised saavad jalga lasta, hoidis Tiiu must kinni ega lubanud kusagile minna. Ronisime siis paati (õnneks saime ise valida, kas tahame istuda eespool või tagapool - meie valisime tagumise poole) ja sõit läks lahti. Alguses oli kõik kena ja rahulik, selle nn jõe ääred olid kenasti täis plastmassist tegelasi, kes sarnanesid Onu Remuse juttude tegelinskitega. Aeg-ajalt läbisime mingeid pimedamaid alasid, kus ei olnud kedagi ega midagi, kuid selle eest oli tunda, kuidas see paadike tasapisi ülespoole liikus. Siis vahelduseks lasti paadil ka veidi allapoole sõita - muidu hakkab ju igav. Viimane etapp enne seda suurt "Laskumist sügavikku" oli eriti paljutõotav, kui paat hakkas tasapisi kõrgusesse ronima, mingil hetkel oli tunne, et tegemist on peaaegu 90 kraadise nurgaga, sest minul oli raskusi paadis püsimisega - õnneks hoidsid mingid rihmad meid kinni. Ja siis saabus suur laskumine - see oli kiire ja KOHUTAv - mina surusin silmad kinni ja tegin ennast nii väikeseks kui võimalik - ja nagu tavaliselt kombeks, on sellise koha peal ka mingi fotokas, mis siis meeldejääva sündmuse jäädvustab - meie seda sündmust jäädvustatuna endale saada ei soovinud.
Sellessamas Frontierlandis käisime veel ka Tom Sawyeri saarel ja olime poolel teel mingi veel ühe meelierutava atrakstiooni poole aga siis tuli teade, et asi on korrast ära ja vantsisime tagasi.
Edasi liikusime Õuduste maja poole, mis meelitas rahvamasse oigavate ja kaeblike helidega. Majas endas kasutati inimeste ühest paigast teise liigutamiseks nn rongikest, mis siis liikus ühe "õuduse" juurest teise juurde. Vaatasime huviga, et kuidas need asjad on tehtud, palju oli kasutatud optilisi efekte ja pääsesime eluga.
Meie päev koosnes veel mitmete erinevate atraktstioonide külastamisest, mille lühidalt kokku võtta nii - 20 minutit järjekorda ja 2 minutit atraktsiooni. Päeva edenedes tundsime, kuidas kõhud tasapisi tühjenesid ning siis sooritasime ennekuulmatu ostu - kumbki hankis endale ühe kalkunikintsu, mis paistis siin olevat populaarne kohalik toit ning mida siis nälja kustutamiseks tarbisime aga kuna kints oli kordi suurem kui meie nälg, tegelesime ka erinevalt paljudest välismaal viibivatest eestlastest mitte kalkunite kitkumisega, vaid kintsu pakkimisega rohkesse paberisse. (Neid kintse saime veel kaks päeva süüa).
Kints konsumeeritud, leidime müügikoha lähedusest taas ühe järjekorra. Kuna see oli pikk, siis otsustasime, et tegemist peab olema põneva asjaga ning kiirustasime kah järjekorda. Pärast mõningast jalgade lihaste arendamist seismisharjutse näol, saime lõpuks liftini, et kauaoodatud sihtpunkti jõuda. Sihtpunktis selgus, et taganemisteed ei ole - muidu oleksin seda surmkindlalt kasutanud - nimelt oli see "oodatud sihtpunkt" mingi karussell, mis koosnest karjast lennukitest, kuhu siis rahvas kahekaupa istuma suruti ja ühise turvarihmaga, mis minu arvates küll midagi ega kedagi ei turvanud, kokku seoti. Ja siis läks lahti. Rõõmsalt tetatati, et see kena karusselll tõuseb kogu Disneylandis kõige kõrgemale ning et avaneb "Imekena vaade" - mina vaadet eriti ei vaadanud, sest kartsin nii kohutavalt - see värk oli lisaks kõrgel tiirutamisele veel ka maru kiire . JUBE!!
Pärast sellist üleelamist tundsin, et mulle atraktsioonidest aitab ning läksime keskväljakule ilutulestikku ootama - See oli midagi kena ja hingekosutavat, midagi sellist juba Eestis tõesti ei näe - 15 min igasugust tulevärki. Siis oli meil veel umbes tund, et viimased karusellid järele proovida, vahepeal olime saanud kokku ka Konstantini ja Nataliaga ning läksime millelegi, mille nimi oli "Mad Tea party" - ronisime tassikujulistesse asjandustesse ja need hakkasid siis ringi käima. Pärast üleelamisi lennukis ei kartnud ma enam sugugi ning lisasime niigi keerutavale tassile muudkui hoogu juurde.
Tagasitee Tampasse veetsime uinudes - mingil hetkel ärkasin üles ja nägin, kuidas tohutud kaubaautod meie bussist mööda kihutasid - panin siis silmad kiiresti kinni, et ei peaks seda rohkem nägema ning et säilitada oma meelerahu. Koju jõudes vajusime vist kõik nagu notid magama - väsinud, kuid rahulolevad.
Taaskord tuli meile appi meie imetore bussijuhionu, kes meile sõidu väga soodsa hinnaga organiseeris ning juhendas, et mida ikka kindlasti nägema peab. Olime nimelt eelnevalt veidi segaduses, et millist osa peab kindlasti külastama ning mis pole ehk nii eluliselt tähtsad - ükskõik kellelt küsisime - vastasid kui ühest suust - kindlasti Magic Kingdom, eriti sealse õhtuse ilutulestiku pärast. Nii me siis valisime päeva sihiks Magic Kingdomi.
Kohale jõudes märkasime rahvamasse ja lapsevankrite karavane kuningriigi poole suundumas. Lapsevankrite rohkuse järgi tundub, et see osa Disneylandist on tittede (või siis nene vanemate) seas eriti populaarne. No ma ei saa tõesti aru, et miks peab mingit pooleaastast maimukest siia vedama - aga kõik olid rõõmsad ja rahulolevad - mis seal's ikka. Ju selle maa komme selline - nagu juba varem öeldud - laste varajane sotsialiseerimine.
Piletid lunastatud ja väravas sõrmejäljega minu isikuga seotuks tunnistaud, asusime siis kuningriiki vallutama. Jagunesime keelkonniti gruppideks st venelased omaette, argentiinlased omaette, meie omaette, leppisime kokkusaamiskoha kokku ja läksime sõpradena laiali.
Meie Tiiuga otsustasime kõigepealt võtta ette ülevaatliku rongisõidu, et saada aimu, et kus miski asub ja kuhu tasub minna. Siin on ümber selle Kingdomi selline kena raudtee, mis teeb kogu värgile tiiru peale. Otsustasime alustada alast nimega Frontierland ja ikka keerulisimast asjast - st minu jaoks tõelise õudusega - ronisime mingisse puunoti moodi paadiasjandusse, mis siis hakkas mööda vett liikuma ja mis pidi siis hoiatavate siltide kohaselt "Tormama 50 jala kõrguselt alla sügavusse" . Kuigi lausa enne paatiistumist olid veel olemas viidad, et nõrganärvilsised saavad jalga lasta, hoidis Tiiu must kinni ega lubanud kusagile minna. Ronisime siis paati (õnneks saime ise valida, kas tahame istuda eespool või tagapool - meie valisime tagumise poole) ja sõit läks lahti. Alguses oli kõik kena ja rahulik, selle nn jõe ääred olid kenasti täis plastmassist tegelasi, kes sarnanesid Onu Remuse juttude tegelinskitega. Aeg-ajalt läbisime mingeid pimedamaid alasid, kus ei olnud kedagi ega midagi, kuid selle eest oli tunda, kuidas see paadike tasapisi ülespoole liikus. Siis vahelduseks lasti paadil ka veidi allapoole sõita - muidu hakkab ju igav. Viimane etapp enne seda suurt "Laskumist sügavikku" oli eriti paljutõotav, kui paat hakkas tasapisi kõrgusesse ronima, mingil hetkel oli tunne, et tegemist on peaaegu 90 kraadise nurgaga, sest minul oli raskusi paadis püsimisega - õnneks hoidsid mingid rihmad meid kinni. Ja siis saabus suur laskumine - see oli kiire ja KOHUTAv - mina surusin silmad kinni ja tegin ennast nii väikeseks kui võimalik - ja nagu tavaliselt kombeks, on sellise koha peal ka mingi fotokas, mis siis meeldejääva sündmuse jäädvustab - meie seda sündmust jäädvustatuna endale saada ei soovinud.
Sellessamas Frontierlandis käisime veel ka Tom Sawyeri saarel ja olime poolel teel mingi veel ühe meelierutava atrakstiooni poole aga siis tuli teade, et asi on korrast ära ja vantsisime tagasi.
Edasi liikusime Õuduste maja poole, mis meelitas rahvamasse oigavate ja kaeblike helidega. Majas endas kasutati inimeste ühest paigast teise liigutamiseks nn rongikest, mis siis liikus ühe "õuduse" juurest teise juurde. Vaatasime huviga, et kuidas need asjad on tehtud, palju oli kasutatud optilisi efekte ja pääsesime eluga.
Meie päev koosnes veel mitmete erinevate atraktstioonide külastamisest, mille lühidalt kokku võtta nii - 20 minutit järjekorda ja 2 minutit atraktsiooni. Päeva edenedes tundsime, kuidas kõhud tasapisi tühjenesid ning siis sooritasime ennekuulmatu ostu - kumbki hankis endale ühe kalkunikintsu, mis paistis siin olevat populaarne kohalik toit ning mida siis nälja kustutamiseks tarbisime aga kuna kints oli kordi suurem kui meie nälg, tegelesime ka erinevalt paljudest välismaal viibivatest eestlastest mitte kalkunite kitkumisega, vaid kintsu pakkimisega rohkesse paberisse. (Neid kintse saime veel kaks päeva süüa).
Kints konsumeeritud, leidime müügikoha lähedusest taas ühe järjekorra. Kuna see oli pikk, siis otsustasime, et tegemist peab olema põneva asjaga ning kiirustasime kah järjekorda. Pärast mõningast jalgade lihaste arendamist seismisharjutse näol, saime lõpuks liftini, et kauaoodatud sihtpunkti jõuda. Sihtpunktis selgus, et taganemisteed ei ole - muidu oleksin seda surmkindlalt kasutanud - nimelt oli see "oodatud sihtpunkt" mingi karussell, mis koosnest karjast lennukitest, kuhu siis rahvas kahekaupa istuma suruti ja ühise turvarihmaga, mis minu arvates küll midagi ega kedagi ei turvanud, kokku seoti. Ja siis läks lahti. Rõõmsalt tetatati, et see kena karusselll tõuseb kogu Disneylandis kõige kõrgemale ning et avaneb "Imekena vaade" - mina vaadet eriti ei vaadanud, sest kartsin nii kohutavalt - see värk oli lisaks kõrgel tiirutamisele veel ka maru kiire . JUBE!!
Pärast sellist üleelamist tundsin, et mulle atraktsioonidest aitab ning läksime keskväljakule ilutulestikku ootama - See oli midagi kena ja hingekosutavat, midagi sellist juba Eestis tõesti ei näe - 15 min igasugust tulevärki. Siis oli meil veel umbes tund, et viimased karusellid järele proovida, vahepeal olime saanud kokku ka Konstantini ja Nataliaga ning läksime millelegi, mille nimi oli "Mad Tea party" - ronisime tassikujulistesse asjandustesse ja need hakkasid siis ringi käima. Pärast üleelamisi lennukis ei kartnud ma enam sugugi ning lisasime niigi keerutavale tassile muudkui hoogu juurde.
Tagasitee Tampasse veetsime uinudes - mingil hetkel ärkasin üles ja nägin, kuidas tohutud kaubaautod meie bussist mööda kihutasid - panin siis silmad kiiresti kinni, et ei peaks seda rohkem nägema ning et säilitada oma meelerahu. Koju jõudes vajusime vist kõik nagu notid magama - väsinud, kuid rahulolevad.
No comments:
Post a Comment