Kokkuvõte möödunud nädalast

Uuel nädalal algasid meie koolielu. Vastavalt eelnevatele instruktsioonidele olime ennast siis kenamalt riidesse pannud -ostsisime nädalavahetusel oma kobedamad riided välja - tuulutasime neid ja peletasime koid minema. Mõni oli lausa lipsu välja võlunud.

Esmaspäeva hommikul seisime kell 6.35 ootuselevil parklas ja ootasime bussikest, mis pidi meid siis koolimajadesse viima. Kui bussike kohale jõudis, selgus et meie meeskond ei ole paraku täies hiilguses valmis tegutsema asuma. Pärast mõningast ärevust ja närveldamist saabusid ka viimased mehed ning sõit kooli algas.

Jõudnud kooli juurde, liikusime ühise summana keelemaja poole, mis asub territooriumi tagumises servas. Teel möödusime õpilastest, kes meid tasahiljukesi piilusid. Kui jõudsime ukseni, nägime selle taga kurvalt seisvaid lapsukesi, kes ei tohtinud reeglite kohaselt majja siseneda enne kui tunni alguseni on jäänud 10 min. Meie, suured ja ilusad, sisenesime hoonesse ja otsisime üles oma partnerõpetajad. Jagunesime klassidesse laiali ning hakkasime vaatlema. Alguses klasse niisama, siis saabuvaid õpilasi ning lõpuks tunde. Saime Washingtonis endale ka toredad rullköites raamatud kuhu igasugu märkmeid teha, et hiljem ilus vaadata oleks.

Siinsete õpetajate tunniplaan on ääretult vaimuvaene ja ilma mingi vahelduseta kogu õppeperioodi (nt veerand) jooksul. Neil ei ole kunagi sellist põnevust, et nädala tunniplaanis oleks mingit erinevust päevade lõikes või siis klassiruumi otsimise rõõmu. Kõik päevad on täpselt ühesugused. Minu õpetaja päev algab inglise keele lugemistunniga, milles osalevad 11. klassi õpilased ehk nn honour students. Tund ise nägi välja selline -õpetaja luges jutu ette ning siis lugemise vahele ning pärast teatud lõigu ettelugemist arutati loetut. Teine tund oli kirjutamise tund inglise keelt teise keelena õppijatele. Selles tunnis oli eesmärgiks kirjutada 2-lõiguline essee, millega siiski kuigi kaugele ei jõutud ning mida teisipäeval jätkati. Paraku ma ei oska öelda, kas asjaga jõuti lõpuni kolmapäeval, sest sinna tundi ma kolmapäeval ei jõudnud. Kolmas tund kordas täpselt seda, mis toimus esimeses tunnis ning seejärel oli minu õpetajale nähtud ette aeg söömiseks. Päeva teine pool koosnes 4, 5 ja 7 tunnist, kus kirjutati ka ilmselt seda esseed (need olid küll juba teised õpiased ning eriti elavad, kuna nad olid just saabunud söögivahetunnist, kus nad tarbisid rohkesti värvilisi ja ergutavaid toiduaineid). Tunniplaani 6. tund oli ette nähtud õpetajale iseseisvaks tööks, st oli aeg käia kempsus, valmistada ette järgmise päeva tunnid, parandada töid jne.

Söömine on siin omaette teema. Kuna koolil tuleb 2x40 min jooksul toita 2000 õpilast, siis on igale õpilasele (nagu ka õpetajale) nähtud ette kindel söögivahetund. Need, kes ei söö, nendel on tunnid - nii et pärast 3. tundi hakkab jooksma paralleelselt 2 tunnikella süsteemi. Õpilaste söökla on selline koht, mille eest hoiatati ning kuhu ükski õpetaja vabatahtlikult ei lähe vaid ainult tungival vajadusel ehk siis kui nad on korrapidajad.

Õpetajatel on enda toitmiseks järgmised võimalused: 1) käia söömas kooli õpetajate kohvikus. Käisime seal sees aga see nägi kuidagi kole ja kõle välja ning söök oli kah veider, kas salat või siis mingi soojem värk, mis oli peale vaadates veidra konsistentsi ja värviga. 2) võtta ise söök kodust kaasa ning ühineda õpetajate salaühinguga, kes kogunevad selle tunni ajal ühte klassi ning soojendavad oma kaasatoodud toidu õpilaste pilkude eest hästivarajatud mikrolaineahjus (see kaeti tunni lõppedes roosa tekiga) ja peavad mokalaata.

Vaatamata fantaaasiavaesele tunniplaanile, on leitud mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas koolipäeva põnevamaks muuta. Nii toimus esmaspäeval tulekahjuõppus. Teada oli vaid see, et asi toimub kolmanda tunni ajal, seega istusid õpilased tunnis valmisolekus nr 1, et oma asjad krahmata ning uksest välja kiirustada. Paraku toimus häire alles tunni lõpus. Õpilased loivasid koolimajast välja ja suundusid staadionile, kus jäädi siis häire lõppu ootama. Erinevalt meie õppustest ei olnud õpetajad koos temaga tunnis olnud õpilastega, vaid õpetajad kogunesid omaette sektsiooniks staadioni serva. Pärast häire lõppu suunduti kas sööma või järgmisesse tundi.

Esmaspäevale pani kena punkti kohtumine minu mentoriga, kes kutsus meid Tiiuga ühte kreeka restorani õhtust sööma ning vestlema. Rääkisime maast ja ilmast, inimestest ja kommetest. Igatahes tore lõpetus esimesele koolipäevale.

Teisipäeva hommikule lisas rõõmu kena ilmake. Kuigi hommik tundus jahedavõitu, lubas ilmateade päevaks koguni 23 kraadi, nii et see ju lausa suvesoojus. Jagasime oma kaaslastele kutsed meie iseseisvuspäeva tähistasime peole.

Koolis ootas meid ees väike üllatus. Nimelt oli meie partnerõpetaja organiseerinud meile võimaluse külastada ka mõne muu õpetaja tunde, et oleks veidi vaheldust. Esimese tunni veetsime tavalises inglise keele tunnis, milles tegeldi kriitilise lugemise oskuse arendamisega. kuna tegemist oli taas inglise keelt emakeelna mittekõnelejatega, siis veeriti ühiselt tekst ette, arutati läbi keerulisemad sõnad ning tehti selgeks mõned mõisted. Seejärel siirdusime oma põhiõpetaja tundi, milles üritati esmaspäeval alustatud 2 lõiku edasi kirjutada.

Ka teisipäeva tunniplaani oli tehtud kena vaheldus, nimelt lahkusid teise tunni lõpust teatud kogus õpilasi nn ringi või klubitundi. Selleks pidid nad näitama ette teatud klubi kaardi ning võisid lahkuda, teised jäid lihtsalt klassi istuma ja molutama. ei teinud nad midagi mõistlikku.

Pärast koolipäeva ootas meid ees seminar tunniplaneerimisest ja õppekavadest. Vestlesime ja võrdlesime omavahel erinevate riikide kogemusi ja traditsioone. Seejärel saime võimaluse koju suunduda ja selgus, et suurem osa meist oli koolipäevast nii kurnatud, et keeras magama.

Kolmapäeva hommikul õnnitleti meid meie pidupäeva puhul ning lubati kindlasti kohal olla.

Koolipäev möödus tavapäraselt, st tunniplaanis seekord muudatusi ei olnud, kuid organiseerisime endale ise mõningaid muudatusi. Kuna olime juba kordustunde piisavalt näinud, otsustasime kooli territooriumil niisama kah ringi vaadata. Leidsime hoone, millel peakiri Meedia keskus - tegelikult selgus, et tegemist on raamatukoguga, mis oli kena, suur ja avar ning milles õpilased said viibida vaid siis, kui neil oli söögivahetund või kui mõni õpetaja oli kirjutanud neile loa oma tunnist raamatukogus olla. Raamatukogus olid olemas arvutid õpilastele ning eraldi tööarvutid õpetajatele koos skännimisvõimaluste ja printimisvõimalustega.

Sellele koolipäevale järgnes seminar arvutikasutamise teemadel. Ka seekord käsitleti midagi, mis oli seotud Powerpointiga. Kuna asi jäi segaseks, üritasime meid õpetama seatud isikult üht-teist tunni eesmärkide kohta teada saada, kuid paraku tulutult. Lõpuks Birute vihastas ning hakkas tegelema tema jaoks oluliste eesmärkidega - luges meile ja läti ajalehti ning ringi piiludes oli näha, et ka paljud teised olid seadnud endale samad eesmärgid. Seminari lõpuks tutvustati Smartboardi imelisi võimalusi - õppejõud joonistas ja kirjutas tahvlile ja need kes ei olnud Smartboardiga tuttavad, jälgisid tema tegevust suure huviga, need kes olid sellega tuttavad tegelesid enda jaoks seotud eesmärkide täitmisega.

Pärast seminari kiirustasime koju, et ennast külaliste tulekuks korralikult ette valmistada ja asjakohased riided selga panna: mina kandsin kollaseid muhumustrilisi sokke ja T-särki, millele oli tikitud Pöide põlle muster, Tiiu rüütas end meie rahvusvärvidega pluusiga. Kaunistasime korteri sobivas toonis õhupallidega (musti ei kasutanud, sest tundusid liiga sünged) ning olime valinud ka kaunid musta värvi ühekordselt kasutatavad lauaanumad. Pidulik vastuvõtt kutsutud külalistele algas Tõnis Mäe poolt öölaulupeol lauldud "Koidu" kuulmisega. Rääkisime rahvale Laulvast revolutsioonist, Balti ketist, iseseisvumisest ja taasiseseisvumisest ja muudest asjadest. Kuna olime ka varem juba igal võimalikul-võimatumal moel Eestist rääkinud, siis viisime läbi viktoriini. Kasutasime siinomandatud meetodit think-pair-share ehk kõigepealt tuletas igaüks omaette meelde, mida ta Eestist teadis, seejärel leidis endale sobiliku paarilise, kellega asjad veelkord läbi arutati ning sejärel räägiti teistele, mida teati. Lõpuks otsustati ühiselt, kelle teadmine oli auhinda väärt.

Auhinnalise kohale tuli Walkyria, kes mäletas meie mingist jutuajamisest kohutavat tõde eestlaste enesenuhtlemise kohta ning veidraid spordialasid, mida siinkandis harrastatakse. Kuna kellegi teisel ei olnud midagi sellist vastu panna oli võitja selgunud ning Walkyria sai auhinnaks kuldmedali (shokolaadist) ning meile väga olulise kultuseseme - helkuri. Teised nõudsid siis meilt aru, et mis värk täpsemalt selle sauna ja muuga on.

Rääkisin siis, et eestlased armastavad sauna, et see on üldjuhul selline väike majake, kus pole eriti aknaid ega mööblit, ainult pliit nurgas ning selle peal on kivid, mida siis kuumaks aetakse ja millele vett peale visatakse ning et temperatuur on ikka oma 100 kraadi Celsiust. Ning et rahvas läheb sinna täiesti paljalt, mõnikord lausa koos võhivõõrastega ning siis hakatakse ennast nüpeldama oksakimbuga, mis on tehtud suvehakul korjatud kaseokstest. Et asi mõjusam oleks, lisasin, et mõned kasutavad tervistumise huvides ka kadakaoksi. Kuna mõned ei teadnud milline kadakas välja näeb, ütlesin, et see on midagi kuuse sarnast, ainult et väiksem ja teravamate okastega. Sel ajal kui mina selgitasin elavalt ja võimalikult detailselt, kuidas asjad käivad, noh, et asi ikka selge oleks, jälgis Tiiu meie külaliste nägusid. Kui ma jõudsin selle kirjelduseni, kuidas mõned meist talvisel ajal saunast lumehange hüppavad või koguni jäässe raiutud auku ujuma on valmis minema, olid Senegali ja Egiptimaa mehed näost tooni võrra heledamaks läinud ning suud lahti unustanud. (Me olime naerust kõveras).

Meile olulise spordialana tutvustasime naisekandmise MMi, kus eestlased on alati olnud edukate seas ja esirinnas. Teatavasti on mete meestel lausa spetsiaalne naisekandmsie asend välja töötatud. Kui olin selle ettekande lõpetanud, küsis Tarek Egiptusest, et kas ma kah oma mehega sellel võistlusel osalen. Vastasin siis, et me ei ole maailmatasemel, vaid harrastame seda rohkem koduses ringis. Kiikingu ja sääsetapuvõistluseni, mida Soomes käiakse harrastamas, ei jõudnud.

Lisaks erakordsetele rahvuslikele harrastustele rääkisime ikka normaalsematest asjadest kah, millest ka muu mõistusega inimene aru saab. Rääkisime spordist ja muusikast ja sõime kooki ja jõime kohalikku rüübet - kokat ja spraiti, sest lõunamaa meeste pärast ei ole viisakas alkoholi tarbida.

Õhtu lõpetuseks mängisime veel metoodilisi seltskondlikke mänge, nimelt otsutasime hakata vahetama õpetamiskogemusi ning Tiiu tutvustas siis võimalust, kuidas kasutada joonistusi idioomide õppimiseks. Pidu ei kestnud kaua, sest rahvas oli väsinud ning uus koolipäev ootas ees.

Neljapäeva hommik tõi ebameeldiva üllatuse ilma näol. Nimelt ostustas ilm üleöö jahedaks minna ning hommikul tervitas meid vaid 9 soojakraadi. Kuid karastunud põhjamaalastena olime igaks ootamatuseks valmis, otsisime lihtsalt taas oma kõrvaleheidetud vammused välja ning elu oli ilus. Kooli juurde jõudes nägime värisevaid lapsukesi ukse taga seismas. No see peab olema ikka eriline ajuehitus küll, kui sellise külmaga tulla välja peaaegu paljajalu - jalas vaid plätud ning mingi õhuke pluus seljas.

Üks kohalik poiss küsiski minu käest tunni alguses, et kas meil on selline ilm tavaline ja kuidas me lumega hakkame saame ning kas meil suvel soojaks kah ikka läheb. Vastasin siis, et oluline on õige riietus - see peab olema kihiline ning lumi sulab üldjuhul jaanipäevaks ära, kuigi tänavuse talvega ei oska öelda.

Kuna koolipäevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased, olime kutsunud bussi endale veidi varem järele, et siis saaks kasutada vaba aega veidi mõistlikumalt. Mõned meist pidid juba hakkama ka klassi ees seisma ning tunde andma. Mina olen selles suhtes veidi kõhkleval seisukohal, sest minu õpetaja tunnid on valdavalt õpilastega, kelle esimene keel on miski muu, üldjuhul hispaania keel ning kahjuks ei oska ma seda keelt, et tundi anda. Aga elame-näeme.

Reede tegi veel hullema üllatuse. Kui me Eestis räägime, et väljas on +3 kraadi sooja, siis siinkandis räägitakse +3 kraadist külmast. Igatahes oli hommikul hall maas ja muru valge. Kooli juures seisis mingi nukker kuretaoline lind ja ilmselgelt külmetas nagu ka kohalikud lapsed. Mõni oli ikka endale mingi pusa peale seadnud.

Whartoni kooli omad teatasid, et nende koolis on reeded nn T-särgi päevad, mil kõik, nii õpetajad kui õpilased kannavad kooli logoga särke, et edendada ja suurendada ühtekuuluvustunnet. Freedom High's sellist traditsiooni ei ole, kuid õpetajad olid reedel küll vabamas riietuses tööl. Valdavalt kanti teksaseid ja pusasid, kuid ega nad ka muudel päevadel eriti teistmoodi välja ei näe.

Koolipäeva elavdamsieks oli reedeks organiseeritud rahvakogunemine ehk ergutuskoosolek, mille siht oli teadvustada õpilastele FCAT testi olulisust. Nimelt peavad kõik 9. klassi õpilased tegema kahe nädal pärst Florida osariigi inglise keele ja matemaatika tasemetöö. Viimased nädalad ongi olnud pühendatud testiks õppimisele, sest testi tulemused mõjutavad otseselt kooli igapäevast elu st kui test sooritatakse halvasti, siis võib asi minna niikaugele, et kool pannakse lausa kinni. (New Yorgis pandi üks kool just sellel põhjusel kinni) . Lisaks sõltub ka õpetajate palk sellest, kui hästi-halvasti õpilased testi sooritavad.

Ergutuskoosolekul peeti siis testi olulisust rühutavaid kõnesid ja kohale oli organiseeritud ka paar sportlast, kes siis pidid noori moosima, et miks see test ikka oluline on. Reede oli veel tore ka selle poolest, et kõik keeltemajas pesitsevad õpetajad, kellega olime kohtunud ning kelle söögiaeg langes esimesele söögitunnile, olid organiseerinud ühise söömaaja, nii et igaüks valmistas midagi ning ka meid kõiki paluti osalema. Väga armas.

Raske koolinädala lõpuks otsutati meie südameid ja meeli rõõmustada taas olulise kultuurisündmusega, meid viidi järjekordselt kohaliku kaubandusasutustega tutvuma. Õnneks ei antud meile liiga palju vaba aega.

Selline oli siis esimene koolinädal, kuid nädalavahetusel toimus üks vapustav kohtumine.