Hommikul ilmateadet vaadates selgus, et meid ähvardab täna tohuti vihm aga mitte enne lõunat. Seega lootsime vähemalt kuiva nahaga kooli jõuda. Taas lahkusime ühiselt majast, seekord tulid meie leeri ka kasahhitar Flyura ning ukrainlanna Olena. Kohale jõudsime samaaegselt bussiga tulijatega.
Kuna me ei olnud õhtul oma tumedavereliste kaaslastega kokku saanud ning teatanud, et väljume taas 8.30, siis jäid nad peaaegu 15 min hiljaks ning oli täiesti selge, et Barbara oli pahane. Pidasime siis õelat plaani, et hakkame hilinejatelt raha sisse kasseerima - ikka 1 dollar 5 min pealt. Eks näis, kas see plaan õnnestub. Igatahes toimib see lepe, et seltskonnas keegi omas keeles ei räägi, vaid ainult inglise keeles ning trahv, 1 dollarit toimib.
Taaskord tervituskõned, sedapuhku haridusteaduskonna esindajatelt ning loomulikult nänni - seekord saime endale särgid, kuid need olid vist hiidameerikalste järgi mõõdetud, sest S-suurus särk, mis mul õnnestus enda valdusesse saada on küll väga suure mõõduga S-inimesele tehtud.
Seejärel algas tegelikult õppimine. Teemaks klassis õppimist soodustava õpikeskkonna loomine ning õpetajate eelhoiakud õpilaste suhtes ning sellest tulenev. Asjalik ja huvitav.
Rääkisin Barbarale ka oma kohtumisest mentoriga ning ta pakkus mulle välja võimaluse mentor ära vahetada. Haarasin sellest võimalusest kinni ning nüüd kohtun oma mentoriga reedel (olen nimelt lausa lõunale palutud, ju teeb mulle vähemalt söögi välja). Seejärel järgnes operatsioon "Rännak paduvihmas" , Kuna meilt olid passid korraks ära võetud, ei saanud me minna oma üliõpilaspileteid vormistama. (Kui mäletate , siis minu nime üks täht hakkas reedel tasapisi mööda kaableid üliõpilasesinduse poole liikuma). Seel asemel otsisime üles postkontori, et kodustele kaardid posti panna, kuid kuna vahepeal oli ilm ostsutanud hukka minna ja vihma valama hakata, siis tegime kõrvalepõike üliolulisse raamatupoodi ja varustasime ennast kaunite keepidega. Kui hakkasin keebi eest maksma, selgus, et kassas istuv noormees on koguni Tallinnas käinud ning tal oli meeles, et Eesti on väga puhas ning Tallinna vanalinn imeilus. (mul oli külaliste silt rinnas, selle peal kenasti nimi ja päritolumaa, sealt ta siis luges).
Kaardid postitatud, passid käes vantsisime siis läbi paduka pileteid vormistama, kuid kohale jõudes selgus, et meie ringiseiklevad tähed ei olnud veel kohale jõudnud. Kus nad on, keegi ei tea, milla jõuavad, pole aimugi. No see süsteeem on ikka üle mõistuse aeglane. Nad soovitasid ette helistada, ehk homme mingil ajal saame asjad korda.
Igatahes vihamast tilkuvatena (mul ei olegi ammu nina otsast vihma tilunud) jõudsime oma järgmisesse sihtpunkti. Kohale jõudes oli loeng juba alanud aga Barbara sai aru küll, milles asi oli ning tegevus ei olnud veel väga akadeemiliseks läinud. Kuna meiega kohtusid uued õppejõud, saime taas veeta tunnikese ennast tutvustades. Kõigepealt paariti ühe kaaslasega ning seejärel tutvustasime oma kaaslast. Kui see tunnike sai mööda, algas rühmatöö - joonistada poster õpilasi aktiviseerivatest õppemeetoditest. Meie grupp valis järgmised: mõtle-võrdle-jaga; integreeritud õppimine ning ideede paljusus- See viimane sai eriti ilusa kujunduse - igasugust erinevat värvi krõnksud, kolmnurgad, ruudud, ringid - need sümboliseerisid siis ideede erinevust ning samaaegselt ka inimeste eripalgelisust.
Päeva lõpus ootas meid meeldiv üllatus, vihm oli lakanud ning isegi päike oli otsustanud paistma hakata - nagu džungel. Otsustasime siis teha ühe väikese poetiiru, seekord valisime bussipeatuse, mis ei tundunud oravate rünnakuobjektiks sobivat. Ülikooli kaubanduskeskuses leidisn mingi telefonipoe, mille kena töötaja oli nõus mind abistama ning pani mu telefoni laadima seni kuni ma ostlemisega tegelen. Tegelikult ei tegelenud midagi, lihtsalt käisime ja vaatsime niisama. Kõik tundub kuidagi liiga bling-bling minu maitse jaoks aga see on ka mõistetav, koht on ju mõeldud üliõpilastele. Kuid meie kotid ning rinnasildid tekitavad tegelikult suur huvi, et mis programm ja kust oleme. Eks me siis tegeleme valgustustööga.
Lõpuks koju jõudes tabas mind järjekordne ajukärbumine. Kui mul õnnestub mingil veidral moel saada hakkama orienteerumisega linnaku erinevate hoonete vahe juba peaaegu ilma kaardita, siis niipea, kui ma astun üle meie kodumaja lävepaku (mida tegelikult ei ole olemas),kaotan ma igasuguse orienteerimisvõime. Ma ei saa lihtsalt aru, kust me peame keerama, et oma korteritesse jõuda. Hea, et on olemas Tiiu, kellele toetuda. Tema siis hoolitseb hellalt selle eest, et ma ikka koju jõuaksin. Mina hoolisten tema eest linnakus.
Tänase päeva lõpp läks eriti jaburaks kätte - ju hakkab tegelik jetlag tunda andma. Istusin ja kreemitasin jalgu ning mingi hetk vaatasin, et kreemi konsitents ja lõhn ei ole päris see, mis peab olema. Vaatasin siis tuubi ja selgus, et olin haaranud hambapastatuubi, mille ameerikalsed olid meile lahkelt kinkinud ning oma jalad korralikult kokku pastatanud. (see on mingi geelitaoline läbipaistev pasta, suhu ei julge eriti panna).Kahtlustan, et tegin sama protseduuri läbi ka hommikul, lihtslt väiksemas ulatuses. See pani päevale tõelise punkti, Tiiu tuli minu juurde sööma -oma pudrupotike ühes ja lusikas tesies käes ning oleks naerust pikali kukkunud. Ma arvan, et olen kuulumise kanapeade klubisse igati välja teeninud.
Aga minu tagavaraõde käis šoppamas, tuli tagasi jälle 4 kotitäie kraamiga - ostis endale ühe padja lisaks, ning siis veel mingeid asju, mille tähendus ja otstarve jäävad mulle mõistmatuks. Aga ta on rahul ja õnnelik ning see ongi tähtis.
