PILDIL: kõrgemalt määratud paar - Mohammed ja tema partnerõpetaja, mõlemad on füüsikud
Kolmapäeva hommikul olime kõik kenasti ennast valmis seadnud ning asusime teele ülikooli poole. Meie meeli hoidis elevil teadmine, et kohtume oma Ameerika partnerõpetajatega. Selleks kohtumiseks oli meie ette nähtud lausa 6 tundi, et noh asi ikka põhjalik oleks. Hommik algas kerge hommikusöögiga, mis koosnes mingitest puuviljadest, saiakestest ning kas jääveest või siis kohvist, vastavalt maitsele. Kuigi hilisõhtul oli Barbara saatnud meile nimekirja, et kes kellega käima hakkab, ei öelnud need nimed meile midagi. Nii me siis piidlesime üksteist vastakuti üle tassiservade, et kes on kes. Kui lõpuks anti stardipauk oma kaaslase ülesotsimiseks, läks sebinaks. Paraku ei saa meist igaüks endale ameeriklast isiklikuks ainukasutamiseks ning nii peavad nii mõnedki meist oma õpetajat teisega jagama. Nii jagan ka mina oma õpetajat Monsouriga. Pidime lahendama ühiselt ülesande saada üksteisega veidi tuttavamaks ning leidma midagi, mis meil oleks ühist (välja arvatud see, et me oleme õpetajad). Meie suutsime ettenähtud aja jooksul ainult kuulata ameeriklanna juttu klassidest, keda ta õpetab, sellest, et tegelikult on praegu kohutavalt kiire aeg, sest nad sõna osteses mõttes drillivad eksamiks ning et lapsed ei ole just kõige .... Kui avastasime, et meile antud aeg hakkab otsa saama, leppisime kähku kokku, et ühine on see, et meil on lapsed ning meile meeldib telekat vaadata :). Siis hakkas üksteisele üksteise tutvustamine. Ning selgus, et mingil moel olid mõned paarid justkui kõrgema väe poolt kokku pandud (vt nt pilti meie füüsikust Mohammadist ja kohalikust füüsikust - need on need habemega mehed, üks veidi hallim kui teine). Lõbu oli laialt.
Seejärel aeti meid saalist minema (pidime ONU SAMI jaoks minema täitma mingeid maksuameti dokumente, mida me ei saanud varem Washingtonis valitsenud karmide talvetingimuste tõttu täita)ja Lisa hakaks siis vist ka meie partnerõpetajatele rääkima, et mis siis meiega peale hakata kui me lõpuks koolis oleme. Igatahes oli ka partnerõpetajate ette lauale tekkinud see raamat, mis meile jagati pealinnas ja kuhu tuleb mingeid märkmeid ja mõtteid kirja panna, juhul kui neid peaks tekkima.
Nagu pidulikumale sündmusele kohane, pakuti ka lõunasööki, seekord oli karbis võileib -mina valisin kalkunisingiga, see tundus kõige vähem ohtlik, pakk kartulikrõpse ja õun. Loobusin oma kartulikrõpsupakist viimaseid kuid lapseootel oleva partnerõpetaja heaks.
Pärast pidulikku koosviibimist lubati partnerõpetajatel lahkuda ning meid ootas ees loeng sellest, kuidas muutuda lihtsalt õpetajtest õpetajateks-liidriteks. Paraku mõjutas tarbitud toidu kogus meie mõtlemisvõimet ning vaene lektor pidi vaatama küll äärmislet mõttelagedaid, seedimisele pühendunud nägusid. Mõned suutsid isegi uinaku korda saata. Igatahes lõoetas ta suhtelist ruttu oma jutu ja lasi meid vabaks.
Kuna ilm tundus olevat mõistuspäraselt soe ning kapp kahtlaselt tühi, tuli ette võtta retk korilaste maailma. Varustanud ennast vajalike vahenditega, suundusime bussipeatusesse ning asusime bussi ootama. Seisime ja seisime, vaatasime kella aga mida ei tulnud, see oli buss. Küll aga tuli venelane Konstantin, tema tuli ujumast ning avaldas sügavat imestust, et me bussi ootame. Palusime tal siis meie kohutavat saladust (seda, et me mõnikord ka bussi kasutame) mitte reeta, mida ta ka lubas teha. Kui oime juba meeleheitel, sest ilm kiskus hämaraks ja tuuliseks ning otustasime tagasi koju pöörduda, jõudis kohale buss. Tormasime siis suure jooksuga bussi peale. Kuna me ei mäletanud täpselt, kus meie sihtmärgiks asuv pood asus ning väljas oli juba kottpime, sõitsime ühe peatuse liiga kaugele aga õnneks ei olnud see maa kahe peatuse vahel liiga pikk. Ostud tehtud, suundusime tagasi koju ning taas olime murega silmitsi- me ei teadnud, kus asub teisel pool kiirteed meile sobivaim bussipeatus. Otsustasime siis minna lähima foori juures üle tee ning hakata tasapisi kodu suunas kõndima, kuni jõuame bussipeatuseni. Teiselpool teed ootas meid aga suur üllatus - bussipeatus oli täpselt meile sobivalt otse ristmikul. Jõudsime rõõmsalt ja rahulolevalt koju, toitusime veidi ebatervislikult kartulipudrust ja kalapulkadest ning läksime tegema ettevalmistusi neljapäevaseks koolikülastuseks.
No comments:
Post a Comment