Pühapäeva õhtul leppisime kokku, et saame hommikul 8.30 meie elukohale kõige ligemas campuse bussipeatuses kokku. Musta mandri poegadele ütlesime sihilikult veerand tundi varasema aja, et siis ehk jõuavad õigeaegselt. Peaaegu jõudsidki. Enamus siirdus ülikooli bussi peale, mis läks suuremat ringi mööda meie vajaliku õppehooneni. meie Tiiuga otsutasime minna ikkagi jalgsi, sest need vahemaad ei ole siiski nii pikad, et kõndida ei jõua. Lõpuks tuli välja, et me olime kohal enne transpordi kaustajaid.
Barbara oli juba kohal, lisaks temale veel paar inimest ülikooli immigratsioonioskonnast ning mingi kutt, kes seal midagi arvuti kallal pusis. (Tänaseks on selge, et ega õppejõud ise mingit arvutite ühendamist jms sellist ei toimeta, selleks ongi mingid noored kaablikutid, kes siis vastavalt vajadusele kohale joksevad. Lisaks sellele on mõnel peamisel loengupidajal kaasas väiksema tähtsusega nooremat sorti inimhing, kellel on au valgele tahvlile loengu käigus väljapakutud märkmeid teha.) Laudadel ootasid meid esialgu salapärase sisuga mustad kastid. Igale ühele üks. Ilusad ja läikivad. Selgus, et need olid Kieran Pateli keskuse vilistalste poolt organiseeritud kingitus maailma õpetajatele ning kingituseks oli ......... kaasaskantav kohvitermos, ilus, läikiv ja roheline, kaas peal. nimelt saab raamatukogu Starbucki kohvikus allahindlust kui oma anumaga kohvli lähed ostma.
Hommikusele loengule tehti soojenduseks nimetutvustusring, et kust on nimi saadud ja mida see tähendab. Mina kasutasin oma tutvustamiseks vana võtet sellest, et seda võib hääldada kolmel erineval moel, 1) nii nagu kirjutatud on, nii ka loed tähed kokku (siiski on nii mõnelegi raske mitut täishäälikut korraga välja hääldada. Tiiu nimi ajas nad täitsa segi, sest tema perekonnanimes olevad kaks ü-tähte oli juba liig, mis liig); 2) on olemas Iirimaa kaitepühak, kellel on peaaegu samasugune nimi - i asemel on e, nii et võib hääldada ka inglispäraselt 3) ja see meeldis ja on siiani kõikidele kuidagi eriti meeldinud - mu nime saab meelde jätta kahelihhtsa ingliskeelse sõna abil - my way (minu moodi). Sellsiele arendavale tegevusele kulus tubli tund, mõni suutis oma nimest ikka eriti pikalt ja laialt rääkida, kaugete esivanemateni välja. Aga huvitav oli!
Loeng ise algas taas sellega, kuidas Ameerikas olla, istu ja astu. Tutvustati lühidalt Floridat ning selle omapära. Seda, et vähemalt selles osariigis võib inimene sinult südamerahuga uurida sinu poliitiliste eelistuste kohta ja see pole midagi ebaviisakat, samas on ebaviisakas kellegagi liftis juttu puhuma hakata. Lisaks anti näpunäiteid, kuidas kultuurišokist ja ajavahe šokist üle saada. Ühe tegevusena (see oli loendis lausa 2. kohal) mainiti ka kõndimist. Nii et me oleme olnud kogu aeg õigel teel, juba ilma eelõpetuseta.
Aga nüüd siis sellest immigratsiooniametist. Selgus, et sellel tohutul ülikoolil on selline allasutus, kuna neil on ikka arvukalt igasugu välistudengeid, isegi neid, kellel pole elamisluba.Meile oli valmis pandud taas terve rida ankeete, mida pidime täitma. Lisaks taheti saada veel passi ja viisadokumente. Aga kuna meil ei olnud enamusel viisadokumente kaasas, siis lubati meil täietud dokumendid armulikult teisipäeval tuua.
Seejärel läks jutujärg üle campuse turvaosakonna inimestele. Taas jagati nänni, saime võtmehoidja (Mina oma võhiklikkuses arvasin, et see meenutas oma kujult vilet, et noh, kui keegi ründab, siis hakkad vilet puhuma aga tegelikult oli tegemist tudengitele ilmselt olulisema asjaga, nimelt pudeliavajaga.) ja värvilisi pastapliiatsied. Seekord veel traati ja nätsu ei jagatud.
Tegelikult räägiti tõsistest asjadest, sellest et campusel on oma poltseijasokond, relvastatud ja puha, sellest et igalpool on olemas hädaabi telefonipostid, mis on paigutatud strateegiliselt niimoodi, et hoolimata sellest, kkus sa territooriumil seisad, on vähemalt üks kõnepost läheduses. Samuti on ülikoolil nn eskortteenus, ehk kui on hädavajadus üksinda läbi campuse minna, siis saad tegelikult helistada ja kohale sõidab väike, golfiauto moodi transpordivahend ja viib sind turvaliselt sinna, kuhu tarvis. Nii et kõige peale on mõeldud. Selle ülikooli üliõpilate arv on ju kordi suurem kui Võru linna elanike arv!
Pärast hommikusi instrueerimisi oli ette nähtud lõunapaus ning seejärel kohtumine oma mentortega. Nagu ma juba varem kirjutasin, sai mõni oma mentori teda juba reedeõhtusel pidulikul lõunasöögil. Läksin siis loodusteaduskonna hoonesse oma mentorit otsima. Kohale jõudes suutsin ta oimetuks ehmatada, sest tal ei olnud aimugi, et meie programm juba käis ja tema peaks mind milleski nõustama hakkama. Vabandas, et tal pole sugug aega, sest mingi artikkel tahab avaldamist (laud ja kogu kabinet oli tal tõepoolest kaetud tohutu raamatute ja paberihunnikutega) ja ta ei tea tegelikult üldse, mida see mentor peab tegema. No ega mina kah ei teadnud, nii et ma ei saanud teda mingil moel aidata. Vahetasime viisakusi ning ma olin ta kabinetit umbes 10 minutiga kadunud. Kuna teised olid veel mentoritega kohtumas, siis istusin lihtsal pingile ja nautisin päikest. Ilm oli tõeliselt ilus, taevas oli pilvitu, linnud ei laulnud aga see ei kurvastanud eriti ning hommikul olin taibanud kaitsekreemi nägu mööda laiali määrida, ni et naha ära ei põletanud. Ootasin siis, et millal Tiiu oma kena mentori juurest tagasi tuleb aga mingil hetkel nägin, kuidas nad kiirustasid ikka ühe õppehoone juurest teise juurde. Hiljem sain teada, et tema mentor on Kunstide õppetoolis mingi oluline isik, vist dekaan, ning viis Tiiut siis ikka mööda hooneid küll muusikat kuulama, küll tantsijate prooviesinemist vaatama ning lõpuks lubas kogu meile grupile teha püsikorralduse, et saame tasuta iga etendust vaatama, mida tahame. Tubli töö, Tiiu!
Olin tegelikult tige, sest mina tahtsin kah, et mind viidaks majast majja ja näidataks inimeste. Olin kõik kenad riides selga pannud ja puha. Kogu vaev tühja.
Pärast mentoriga (mitte)kohtumist, ootas meid ees retk raamatatute maailma, ehk siis ülikooli ramatukoguga tutvumine. Seda tegi väga kena proua, kes tutvustas meile, kuidas kasutada elektroonilist kataloogi ning seda, et E-R on raamatukogu lahti 23 h , nädalavahetustel veidi vähem. Raamatukogu oli üliõpilasi täis. Tundus olevat sedasorti koht, kuhu tullakse tõesti õppima, sest rahval olid ees suured kaustikud kuhu siis hoolega märkmeid tehti. Raamatukogus said soovijad endale ka läpakad, millest nagu hiljem selgus polnud mingit rõõmu, vaid ainult igavene jama - nimelt olid pooled neist parooli all aga parooli ei teatud ning siis veel muud jamad. Igatahes tuleb need teisipäeval tagsi tuua ning siis vaadatakse, mis edasi saab.
Koolipäeva lõppedes otsustasime rikkuda traditsiooni ning minna koju bussiga. Seisime ühte meie jaoks sobivalt asetsevasse bussipeatusesse ja ootasime. Aga siis otsustasid mingid kohalikud oravad, keda siin on tõesti palju, selle bussipeatuse okupeerida. Esialgu nad lihtsalt hakkasid seda paviljoni kolmest küljest piirama, tulid järjest lähemale - neljandast küljest ei saanud, sest seal oli sõidutee, nii lollid nad ei olnud. Siis tulid paar julgemat lausa paviljoni sisse ning nõrgemanärvilised koaliku sõna otseses mõttes põgenesid paviljonist. ma ostsisin kotist parasjagu campuse kaarti ning mul oli tunne, et järgmise hüppega oli üks oravatest valmis maanduma minu kotis, selle tühjaks puistama ning paremate ja väärtuslikemate asjadega põgenema. Igaks juhuks tagaanesin samuti minema aga siis kogunes mingi punt neid ühe suure puu alla ning seal nad siis ootasid kedagi. Õnneks tuli päästev buss.(Kui Londonis on need hallid oravad sellised ilusad paksukesed, siis siinsed näevad suht nälginud välja).
Õhtupoolikuks oli meile planeeritud külaskäik ühte nootekeskusesse, kus kogukonna noored arutavad ühiselt, mida nemad ise konkretselt saavad ise enda ja oma ümbruskonna hüvanguks teha. Selline kogukonna toetamine ja abistamine on siin täiesti tavaline asi, ning seda võetakse olulise asjana arvesse ka kõrgkooli kandideerimisel. Igatahes on üks nende noorte siht antud aastaks saada kogukonna nõusolek maksude tõstmiseks 1% võrra, et selle rahaga tagada parem transpordivõimalus kooli ja koolist koju, samuti vanuritele keda on Floridas üksjagu jne. (Nimelt sõltuvad siin paljud asjad k.a. koolide rahastamine ja ka õpetajate palk kohalikust maksulaekumisest). Selle plaani elluviimiseks on tehtud tohutut eeltööd, otsitud erinevaid võimalusi, seda reklaamitakse kohalikus raadios.
Kohtumine algas nn soojendustega (Ruth, Tiia, tervitused) ja icebreakeritega, kus taaskord tuli ennast tutvustada, ja sedapuhku rääkida oma lemmiktoidust. (Šokolaadist:)). Siis jaotati meid umbes kolmel erineval moel gruppidessse ning grupisiseselt räägiti teatud aja jooksul veel erinevatest asjadest. Lõpuks sai iga grupp ülesande võtta etteantd valikust (pudel vett, kimp võtmeid, pastakas, märkmeplokk, ihukreem, kätepuhastuslapid) üks ese ning panna kirja võimalkult paju erinevaid kasutsuvõimalusi. Kuna meile sai märkmeplokk, siis toon väöja mõned ideed : kõikuva lauajala toetuseks, volditud müts, paberlennuk sõnumite edastamiseks, isegi vetsupaberiks kõlbab häda korral (see oli ameerika lastele midagi eriti ekstreemset), ning lätlanna marina tuli välja veel suurepärase ideega, et see sobib suurepäarselt varvaste lahutamiseks kui varbaküüsi lakkida. Mul tuli veel pähe mõte, et paberilehega saab ka näiteks veene lõigata aga see tundus liiga morbiidne ja jätsin selle enda teada.
Sellised kohtumised noorteklubis hakkavad toimuma igal esmaspäeval ning meiegi anname oma väikese panuse Ameerika hüvanguks. Sellel õhtul ei olnud noortekeskuses eriti palju lapsi, sest teisipäeval pidi neil olem amingi suur koolkatsumine, mingi IQ testi moodi asi, mill etulemustest sõltub, millise taseme õppegruppi järgmisel õppeaastal laps läheb. Neil võib samas klassis olla mitu erinev tasemega gruppi, keda siis õpetatakse vastavalt nende vaimsele võimekusele.
Hilisõhtul koju jõudes otsustas minu kohapealne õde hakata süüa tegema (Kell oli umbes 9.30 õhtul). Ta tunneb ilmselgelt oma kodust puudust ning tegeleb siin agaralt pesapunumisega. Meid käsutati elutuppa ning istusime, lobisesime niisama ning ma üritasin kohalikku telekat käima saada, mis mul aga sugugi ei õnnestusnud. Sellel puldil on nii palju nuppe, et kõikidele korraga vajutamine ei aita. Selle puldi hingeeeluga tutvumisek stuleb võtta aega. Nii me siis sõimegi kell pool 11 õhtust, vaatasime Larry Kingi (teema oli Jacksoni surm-mõrv ja mingi Carolina kuberneri naisepetmine) ning siis avastasime, et meil on järgmiseks pöevaks umbes 30lk. teksti tarvis läbi lugeda. Siis oli nii, et iga roju oma koju ning lugema.
Barbara oli juba kohal, lisaks temale veel paar inimest ülikooli immigratsioonioskonnast ning mingi kutt, kes seal midagi arvuti kallal pusis. (Tänaseks on selge, et ega õppejõud ise mingit arvutite ühendamist jms sellist ei toimeta, selleks ongi mingid noored kaablikutid, kes siis vastavalt vajadusele kohale joksevad. Lisaks sellele on mõnel peamisel loengupidajal kaasas väiksema tähtsusega nooremat sorti inimhing, kellel on au valgele tahvlile loengu käigus väljapakutud märkmeid teha.) Laudadel ootasid meid esialgu salapärase sisuga mustad kastid. Igale ühele üks. Ilusad ja läikivad. Selgus, et need olid Kieran Pateli keskuse vilistalste poolt organiseeritud kingitus maailma õpetajatele ning kingituseks oli ......... kaasaskantav kohvitermos, ilus, läikiv ja roheline, kaas peal. nimelt saab raamatukogu Starbucki kohvikus allahindlust kui oma anumaga kohvli lähed ostma.
Hommikusele loengule tehti soojenduseks nimetutvustusring, et kust on nimi saadud ja mida see tähendab. Mina kasutasin oma tutvustamiseks vana võtet sellest, et seda võib hääldada kolmel erineval moel, 1) nii nagu kirjutatud on, nii ka loed tähed kokku (siiski on nii mõnelegi raske mitut täishäälikut korraga välja hääldada. Tiiu nimi ajas nad täitsa segi, sest tema perekonnanimes olevad kaks ü-tähte oli juba liig, mis liig); 2) on olemas Iirimaa kaitepühak, kellel on peaaegu samasugune nimi - i asemel on e, nii et võib hääldada ka inglispäraselt 3) ja see meeldis ja on siiani kõikidele kuidagi eriti meeldinud - mu nime saab meelde jätta kahelihhtsa ingliskeelse sõna abil - my way (minu moodi). Sellsiele arendavale tegevusele kulus tubli tund, mõni suutis oma nimest ikka eriti pikalt ja laialt rääkida, kaugete esivanemateni välja. Aga huvitav oli!
Loeng ise algas taas sellega, kuidas Ameerikas olla, istu ja astu. Tutvustati lühidalt Floridat ning selle omapära. Seda, et vähemalt selles osariigis võib inimene sinult südamerahuga uurida sinu poliitiliste eelistuste kohta ja see pole midagi ebaviisakat, samas on ebaviisakas kellegagi liftis juttu puhuma hakata. Lisaks anti näpunäiteid, kuidas kultuurišokist ja ajavahe šokist üle saada. Ühe tegevusena (see oli loendis lausa 2. kohal) mainiti ka kõndimist. Nii et me oleme olnud kogu aeg õigel teel, juba ilma eelõpetuseta.
Aga nüüd siis sellest immigratsiooniametist. Selgus, et sellel tohutul ülikoolil on selline allasutus, kuna neil on ikka arvukalt igasugu välistudengeid, isegi neid, kellel pole elamisluba.Meile oli valmis pandud taas terve rida ankeete, mida pidime täitma. Lisaks taheti saada veel passi ja viisadokumente. Aga kuna meil ei olnud enamusel viisadokumente kaasas, siis lubati meil täietud dokumendid armulikult teisipäeval tuua.
Seejärel läks jutujärg üle campuse turvaosakonna inimestele. Taas jagati nänni, saime võtmehoidja (Mina oma võhiklikkuses arvasin, et see meenutas oma kujult vilet, et noh, kui keegi ründab, siis hakkad vilet puhuma aga tegelikult oli tegemist tudengitele ilmselt olulisema asjaga, nimelt pudeliavajaga.) ja värvilisi pastapliiatsied. Seekord veel traati ja nätsu ei jagatud.
Tegelikult räägiti tõsistest asjadest, sellest et campusel on oma poltseijasokond, relvastatud ja puha, sellest et igalpool on olemas hädaabi telefonipostid, mis on paigutatud strateegiliselt niimoodi, et hoolimata sellest, kkus sa territooriumil seisad, on vähemalt üks kõnepost läheduses. Samuti on ülikoolil nn eskortteenus, ehk kui on hädavajadus üksinda läbi campuse minna, siis saad tegelikult helistada ja kohale sõidab väike, golfiauto moodi transpordivahend ja viib sind turvaliselt sinna, kuhu tarvis. Nii et kõige peale on mõeldud. Selle ülikooli üliõpilate arv on ju kordi suurem kui Võru linna elanike arv!
Pärast hommikusi instrueerimisi oli ette nähtud lõunapaus ning seejärel kohtumine oma mentortega. Nagu ma juba varem kirjutasin, sai mõni oma mentori teda juba reedeõhtusel pidulikul lõunasöögil. Läksin siis loodusteaduskonna hoonesse oma mentorit otsima. Kohale jõudes suutsin ta oimetuks ehmatada, sest tal ei olnud aimugi, et meie programm juba käis ja tema peaks mind milleski nõustama hakkama. Vabandas, et tal pole sugug aega, sest mingi artikkel tahab avaldamist (laud ja kogu kabinet oli tal tõepoolest kaetud tohutu raamatute ja paberihunnikutega) ja ta ei tea tegelikult üldse, mida see mentor peab tegema. No ega mina kah ei teadnud, nii et ma ei saanud teda mingil moel aidata. Vahetasime viisakusi ning ma olin ta kabinetit umbes 10 minutiga kadunud. Kuna teised olid veel mentoritega kohtumas, siis istusin lihtsal pingile ja nautisin päikest. Ilm oli tõeliselt ilus, taevas oli pilvitu, linnud ei laulnud aga see ei kurvastanud eriti ning hommikul olin taibanud kaitsekreemi nägu mööda laiali määrida, ni et naha ära ei põletanud. Ootasin siis, et millal Tiiu oma kena mentori juurest tagasi tuleb aga mingil hetkel nägin, kuidas nad kiirustasid ikka ühe õppehoone juurest teise juurde. Hiljem sain teada, et tema mentor on Kunstide õppetoolis mingi oluline isik, vist dekaan, ning viis Tiiut siis ikka mööda hooneid küll muusikat kuulama, küll tantsijate prooviesinemist vaatama ning lõpuks lubas kogu meile grupile teha püsikorralduse, et saame tasuta iga etendust vaatama, mida tahame. Tubli töö, Tiiu!
Olin tegelikult tige, sest mina tahtsin kah, et mind viidaks majast majja ja näidataks inimeste. Olin kõik kenad riides selga pannud ja puha. Kogu vaev tühja.
Pärast mentoriga (mitte)kohtumist, ootas meid ees retk raamatatute maailma, ehk siis ülikooli ramatukoguga tutvumine. Seda tegi väga kena proua, kes tutvustas meile, kuidas kasutada elektroonilist kataloogi ning seda, et E-R on raamatukogu lahti 23 h , nädalavahetustel veidi vähem. Raamatukogu oli üliõpilasi täis. Tundus olevat sedasorti koht, kuhu tullakse tõesti õppima, sest rahval olid ees suured kaustikud kuhu siis hoolega märkmeid tehti. Raamatukogus said soovijad endale ka läpakad, millest nagu hiljem selgus polnud mingit rõõmu, vaid ainult igavene jama - nimelt olid pooled neist parooli all aga parooli ei teatud ning siis veel muud jamad. Igatahes tuleb need teisipäeval tagsi tuua ning siis vaadatakse, mis edasi saab.
Koolipäeva lõppedes otsustasime rikkuda traditsiooni ning minna koju bussiga. Seisime ühte meie jaoks sobivalt asetsevasse bussipeatusesse ja ootasime. Aga siis otsustasid mingid kohalikud oravad, keda siin on tõesti palju, selle bussipeatuse okupeerida. Esialgu nad lihtsalt hakkasid seda paviljoni kolmest küljest piirama, tulid järjest lähemale - neljandast küljest ei saanud, sest seal oli sõidutee, nii lollid nad ei olnud. Siis tulid paar julgemat lausa paviljoni sisse ning nõrgemanärvilised koaliku sõna otseses mõttes põgenesid paviljonist. ma ostsisin kotist parasjagu campuse kaarti ning mul oli tunne, et järgmise hüppega oli üks oravatest valmis maanduma minu kotis, selle tühjaks puistama ning paremate ja väärtuslikemate asjadega põgenema. Igaks juhuks tagaanesin samuti minema aga siis kogunes mingi punt neid ühe suure puu alla ning seal nad siis ootasid kedagi. Õnneks tuli päästev buss.(Kui Londonis on need hallid oravad sellised ilusad paksukesed, siis siinsed näevad suht nälginud välja).
Õhtupoolikuks oli meile planeeritud külaskäik ühte nootekeskusesse, kus kogukonna noored arutavad ühiselt, mida nemad ise konkretselt saavad ise enda ja oma ümbruskonna hüvanguks teha. Selline kogukonna toetamine ja abistamine on siin täiesti tavaline asi, ning seda võetakse olulise asjana arvesse ka kõrgkooli kandideerimisel. Igatahes on üks nende noorte siht antud aastaks saada kogukonna nõusolek maksude tõstmiseks 1% võrra, et selle rahaga tagada parem transpordivõimalus kooli ja koolist koju, samuti vanuritele keda on Floridas üksjagu jne. (Nimelt sõltuvad siin paljud asjad k.a. koolide rahastamine ja ka õpetajate palk kohalikust maksulaekumisest). Selle plaani elluviimiseks on tehtud tohutut eeltööd, otsitud erinevaid võimalusi, seda reklaamitakse kohalikus raadios.
Kohtumine algas nn soojendustega (Ruth, Tiia, tervitused) ja icebreakeritega, kus taaskord tuli ennast tutvustada, ja sedapuhku rääkida oma lemmiktoidust. (Šokolaadist:)). Siis jaotati meid umbes kolmel erineval moel gruppidessse ning grupisiseselt räägiti teatud aja jooksul veel erinevatest asjadest. Lõpuks sai iga grupp ülesande võtta etteantd valikust (pudel vett, kimp võtmeid, pastakas, märkmeplokk, ihukreem, kätepuhastuslapid) üks ese ning panna kirja võimalkult paju erinevaid kasutsuvõimalusi. Kuna meile sai märkmeplokk, siis toon väöja mõned ideed : kõikuva lauajala toetuseks, volditud müts, paberlennuk sõnumite edastamiseks, isegi vetsupaberiks kõlbab häda korral (see oli ameerika lastele midagi eriti ekstreemset), ning lätlanna marina tuli välja veel suurepärase ideega, et see sobib suurepäarselt varvaste lahutamiseks kui varbaküüsi lakkida. Mul tuli veel pähe mõte, et paberilehega saab ka näiteks veene lõigata aga see tundus liiga morbiidne ja jätsin selle enda teada.
Sellised kohtumised noorteklubis hakkavad toimuma igal esmaspäeval ning meiegi anname oma väikese panuse Ameerika hüvanguks. Sellel õhtul ei olnud noortekeskuses eriti palju lapsi, sest teisipäeval pidi neil olem amingi suur koolkatsumine, mingi IQ testi moodi asi, mill etulemustest sõltub, millise taseme õppegruppi järgmisel õppeaastal laps läheb. Neil võib samas klassis olla mitu erinev tasemega gruppi, keda siis õpetatakse vastavalt nende vaimsele võimekusele.
Hilisõhtul koju jõudes otsustas minu kohapealne õde hakata süüa tegema (Kell oli umbes 9.30 õhtul). Ta tunneb ilmselgelt oma kodust puudust ning tegeleb siin agaralt pesapunumisega. Meid käsutati elutuppa ning istusime, lobisesime niisama ning ma üritasin kohalikku telekat käima saada, mis mul aga sugugi ei õnnestusnud. Sellel puldil on nii palju nuppe, et kõikidele korraga vajutamine ei aita. Selle puldi hingeeeluga tutvumisek stuleb võtta aega. Nii me siis sõimegi kell pool 11 õhtust, vaatasime Larry Kingi (teema oli Jacksoni surm-mõrv ja mingi Carolina kuberneri naisepetmine) ning siis avastasime, et meil on järgmiseks pöevaks umbes 30lk. teksti tarvis läbi lugeda. Siis oli nii, et iga roju oma koju ning lugema.
