Neljapäev ehk suur koolikülastus

Hommikul seisime kõik kenasti bussi oodates maja ees, kõikidel kõrvad kikkis, karvad siledaks kammitud ja saba kohevile aetud. Kogu meie grupp on jagatud kahe erineva keskkooli vahel.
See kool, kuhu mina lähen on Freedom High school, kus õpib umbes 2000 last. Koolimaja ei ole meie mõistes traditsiooniline maja, vaid see koosneb tervest hulgast väiksematest kahekorruselistest majadest, kust siis õpilased vastavalt tunniplaanile liiguvad.Kogu koolimaja on ümbritsetud aiaga, nii et võõrad territooriumile ei pääse ning värava aset täidab administratiivhoone, kus asuvad siis ilmselt direktsiooni ruumid ja vist ka õpetajate tuba. (Selles koolis meid sinna ei viidud, vaid meid organiseeriti kiiresti aulasse, kus direktor lühidalt kooli tutvustas ning siis meid kiiresti klassidesse saatis, sest vahetund oli kohe algamas). Koolipäev algab kell 7.20 ning õpilased peavad olema koolis kuni 15.00. õpetajad kuni 15.15. Tunnid on 50 minutid pikad ning 2 tunni vahel on 5 min pikkune vahetud, ehk siis pigem aeg, mille jooksul peab suutma kiiresti ühest hoonest teise või siis samas hoones ühest klassiruumist teise jõuda. Igal ainesekstioonil on oma maja ning igal õpetajal on oma klassiruum, mida ta siis oma äranägemist mööda kaunistab.

Ka söömine toimub eraldi majas ning Freedom High jagab söögimaja kohe kõrval asuva Liberty Middle Schooliga ( meie mõistes progümnaasiumiga või ehk siis põhikooli viimaste klassidega).

Ning siis jõudis kätte suurhetk, kui meid näidati Ameerikamaa lastele. Mõni õpetaja olevat teinud ikka eeltööd, et tulevad külalised ning palunud lastel uurida üht-teist nende riikide koht, kust külaised pärit on. Münda meist ootas uksel kohe suur ilus silt, et tere tulemast. Meie õpetaja pidi aga paraku tunni alguses minema kiirustama, sest tal oli kohtumine mingi lapsevanemaga ning tema asemel alustas tundi nö naaberklassi õpetaja, kellel juhtus parasjagu olema päeva vaba tund. (Kõikidel õpetajatel on ette nähtud päevas 1 vaba tund,selle aja jooksul käivad nad siis söömas, kempsus, valmistavad ette järgmise päeva tunde, parandavad töid jne).

Tund, kuhu me sattusime kandis pealkirja Reading, see peaks olema midagi meie kirjanduse tunni sarnast aga see,mida tehti tundus küll igavavõitu. Nimelt olid nad vist lugenud läbi mingi raamatu mõned peatükid ning pidid kirjutama selle kohta lühikokkuvõtte. Tundus, et see raamat oli kasutusel kõikides klassides,sest mõned rääkisid hiljem, et sattusid tundi, kus seda raamatut lihtsalt tuimalt klassis valju häälega ette loeti. Kuna jõudsime kooli kolmandaks tunniks, siis võis juhtuda, et mõnes varsemas tunnis oli tehtud samasugust ühislugemist.

Aga see asendusõpetaja andis meile Monsouriga siiski võimaluse ennast lühidalt tutvustada. Tegime siis kärmelt, et kust tuleme ja kes oleme ja mida õpetame. Lapsed tundusid toredad, mõni oskas isegi öelda, kus Eesti umbkaudu asub (kuskil Euroops, Venemaa lähedal) ning kui rääkisin, et meil hakataakse võõrkeeli õppima üldjuhul 3 klassis ning hiljem lisanduvad veel mõned võõrkeeled, siis arvasid mõned lapsed, et tegelikult on ameerika kool ikka jama. Mingil hetkel saabus ka meie partnerõpetaja tagasi ning siis toimus midagi veel veidramat. Osad olid ettenähtud kirjutamise lõpetanud, mõned veel kirjutasid, mõni hakkas tegelema matemaatikaga. Õpetaja seisis siis klassi ees ja hakkas niisama küsimusi esitama, et mida lapsed mäletasid selelst raamatust. Aga tunni viimased viis minutit toimus lihtsalt molutamine, vaadati kella ning oodati,millal tund läbi saab. Ah jaa, koduseid töid ei anta teha!


Ega igalpool need tunnid nii mõttetud kah ei olnud. Meile on sattunud lihtsalt veel väikese kogemusega õpetaja (ta õpetab alles neljandat aastat). Aga selgus, et keegi ei tea, mis siis meie funktsioon ja missioon tegelikult on, eriti kuna hetkel käib tohutu tuupimine-drillimine eksamiks, siis pole õpetajad huvitatud, et me hakkaksime mingeid eksperimente tundides läbi viima ja oma õpetamismeetodeid-viise tutvustama.

Tiiule sattus näiteks partneriks väga omapärase ja huvitava taustaga õpetaja. Mees on teinud oma elus nii mõndagi, saanud kunagi spordistipendiumiga ülikooli, muutunud laisaks ning lasknud ennast välja visata, olnud vangivalvur jne. Nii et ikkagi isiksus.

Igatahes, tulvil elevust ja õhinat, suundusime taskord kohaliku vaatamisväärsuse juurde - hästi ameerikalikku restorani, kus siis igaüks tellis endale meelepärase eine ning pärast külluslikku einet suundusime tagasi ülikooli arvutitundi, mis tutvustas meile arvutikasutamsie imelisi võimalusi,täpsemalt kuidas arvutiga saab teha Powerpointi esitlusi ning muuta tavalist Wordi dokumenti kauniks ja värviliseks. Oli äärmiselt hariv, sain paljudele meilidele vastatud ning veel mõned asjad korda aetud.