Algatus ehk esmaspäev

Hommikune ärakamine ei olnudki nii hull kui kartsin. Saime Tiiuga hommikusöögilauas kokku ja valmistasime vaimu ette lume, tuule ja külma trotsimiseks, et lennujaama jõuda. Maakad, või siis poolmaakad nagu me oleme, olime ikka 2 tundi enne lendu kenasti lennujaamas kohal, andsime pagasi ära ning jäime siis tallinlasi ootama. Aga neil on ju aega tulla. Margit jõudis veidi viie paiku aga Piret pärast jõudsime hakata juba muretsema kui ta poole kuueks kohal ei olnud. Aga polnud hullu, ka tema jõudis kohale.

Siis hakkasid selguma esimesed möödapanekud. Margitile meenus, et tal on küll videokaamera kaasas aga oh häda, pole kassetti. Lootsime, et selle mure saab ometi Euroopa pealinnas Brüsselis ära lahendada, aga võta näpust. Kohalikus lennujaamas oodati juba kolmandat nädalat videokassetide saabumist. Tiiul oli probleem, et tema telefon ei funka Ameerikas, sest sagedused pole need. Piretil oli ka mingi probleem aga enam ei mäleta ning siis minul veel probleeme ei olnud.

Ameeriklaste lennuki peale minek oli omaette ooper. Kõigepealt mitmemeetrine järjekord, et saada pilet registreeritud, seejärel seisime ja ootasime järjekorras, mis viis meid kahe onu juurde, kes panid passidele mingi kleepsu ja tahtsid teada, miks me läheme ja kuhu täpselt.Piret ütles siis kiiresti, et me oleme õpetajad ning onud enam rohkem küsimusi ei esitanud. Ju tuli oma kooliaeg meelde:). Kuna olime juba Brüsselis korra turvast läbi tulnud, siis meid enam puistama ei hakatud ja saime lihtsalt rõõmsalt jääda lennukile laskmist ootama.

Lennuk ise oli suur nagu vaal. 40 isterida, igas reas 9 inimest. Halli värvi kah veel pealegi. Lend ise oli sündmustevaene. 8+ tundi loksumist, loomulikult võis aja veetmiseks ka filmi vaadata, paraku ei olnud filmivalik suurem asi. Nüüdseks ei mäleta isegi pealkirju, üks oli mingist kutist, kes tegi leinanõustamist aga ise ei olnud veel leinast üle saanud (Aniston mängis), siis vaatsin Simpsoneid, seda osa, kus Homer peab oma ema viimast soovi täitma ning oli veel mingi multikas inimesi ründavatest hiigeltoitudest. (Kuidagi kõhedakstegevalt hoiatav)

Maandumine oli kõige toredam, läks libedalt ja ilma suurema valuta. Edasi tuli piiril passikontroll ja muud kenad inimesed. Mulle sattus eriti morni olemisega tädi, kes ei saanud esiteks üldse aru, miks mul on saatkonna poolt kaasa antud mingi kollane ümbrik. See oli tegelikult viisataotluse teatud vorm, millel oli suurelt tempel, et avab vastav ametnik piiripunktis. Tema arvates oleks selle võinud ma ise kah lahti teha, temal lihtsam. Igatahes tema kommntaar oli, et "What a crazy day". Noh, see et tal oli segane päev, selgus veidi hiljem.

Õnnelikult ametlikult Ameerikasse jõudnutena läksime pagasi järele. Seisime ühe karusselli juures, ei midagi, karussell isegi ei liikunud. Siis taipasime vaadata tabloolt, et missuguse lennu pagas peaks sellele tulema. Igatahes mitte meie oma. Leidime siis õige, rõõmsalt keerleva karusselli üles, aga mida ei olnud, need olid meie kotid. Samas oli mingi tohutu pagasihunnik põrandal üksteise otsas. Selgus et kolmveerand meie pagasist oli kah seal. Nimelt ainult kolmveerand, sest Pireti kotti miskipärast ei olnud. Ta hakkas asja uurima ja kottide kohaletoimetamsie eest vastutav isik teatas talle kenasti, et viimane märge tema pagasi kohta on tehtud Brüsselis aga soovitati oodata, et küll selgub. Olime veidi mures, et IREXi rahvas, kes on meile vastu tulnud ootab ja et tea, mis meiega on juhtunud. Otsustasime, et meie Tiiuga läheme tollist läbi ja anname teada, et meil on väike jama ja läheb aega.

Tiiu sai tollist kiiresti läbi ja läks ameeriklasi otsima aga minu puhul oli asi veidi keerulisem. Tollis selgus, et see segase päeva neiu oli unustanud mulle mingi templi paberitele panna. Vantsisin siis piiripunkti tagasi templi järele. Uuesti tolli jõudes tuli välja, et mingi number, mis näitas mitu inimest koos minuga riiki sisenes, oli puudu. Nii et taas piiripunkti. Kuna mind teenindanud neiu oli hõivatud ja ma olin muutunud juba teatud määral tuntuks, siis üks sõbralikult meelestatud piirikontrollionu kirjutas selle puuduva ühe sinna ise peale. Kui ma siis taas tolli jõudsin, haaras see tollitöötaja, kelle juurde ma kolmandat korda minna üritasin minu käest blanketi ja jooksis siis ise sellega veel kord piiripunkti poole. Miks, see jäigi mulle arusaamatuks. Igatahes tuli ta mõne aja pärast rõõmsameelset tagasi ja lasi mind küsimusi esitamata tollist läbi.

Ameerikalsed ootasid meid juba ning koos nendega olid ka meie tulevased õpingukaaslased Kolumbiast. Jäime siis ootama uudiseid Piretist ja samuti pidime veel ootama ka Venemaalt ja Gruusiast tulijaid. Pireti koti lugu lahenes siiski hästi, see oli lihtsalt kogemata kahe silma vahele jäänud, kuid kui eraldi otsima hakati, leiti kuskilt kas lennuki kõhust või põrandanurgast üles. Nii et see probleem lõppes kenasti.

Washingtonis hakkas juba õhtu saabuma. Maas oi mingi lumekirme, mille üle kolumbialased avaldasid suur vaimustsut, sest neil lund ei olevat ega tulevat. Katsusid seda lausa käega. Kurtsid ainult jaheduse üle. (väljas oli umbes -1) Me siis selgitasime, et mõnikord võib mõnes kohas olla asi veel külmem ning paksem ning rääkisime oma hiljutisest kogemusest -30 kraadiga. See võttis ka ameeriklased tummaks, kolumbialased ahmisid ainult õhku.

Jõudsime kenasti kohalikku Gullaudeti ülikooli, mille Kelloggsi konverentsikeskus sai 3 päevaks meie kodukeseks. Kiirelt toimus meie instrueerimine, jagati kätte vajalikud materjalid, anti rahakest, nn packed lunch, mis koosnes, olenevalt valikuoskusest ja õnnest kas wrapist, mille sees oli tulikibe pipraliha, kalkunisink või siis poolest saiapätsist, mille sees oli pool veist, kartulikrõpsud, puuvili (1 ühik) ja küpsis ning toavõti. Kõik osalised majutati 2-inimeste tubadesse ning minu toanaabriks osutus kena Muna-nimeline naine Jordaaniast. Kuna meil oli mõlemal pikk päev seljataga, siis me ei olnud eriti seltskondlikud ja viisakad, vaid keerasime kohe magama. Kuna tema oli pärit veidi soojemast kliimast kui mina ning tema oli enne mind kohale jõudnud, oli ta soojenduse võimalkult põhja keeranud ning norises suht rahulolevalt. Mina kajuks nii rahulolev ei olnud, kuna mul oli palav.

2. veebruar ehk Teine päev ehk kultuuride vahelised erinevused ehk kuidas Ameerikas õigesti käituda

Päev algas kena hommikueinega nn rootsi lauas, toiduvalikkusse kuulusid teisipäeval (nagu ka kõikidel järgnevate Washingtonis veedetud päevadel) nn bagelid, tegelikult on need nagu suured barankad, ainult meie saia maitsega, mõnele on marju enne küpsetamist sisse topitud ja mõnele on pärast seemneid peale puistatud. Nendele määrimiseks oli valik, kas apelsinimarmelaad (minu eelistus), moos või vahukoor (Seda pakuti vist või pähe, ei julgenud proovida). Lisaks külluslikule saiavalikule sai veel võtta munaputru (see oli kaetud kena võikihiga) ja praetud kartuleid. Lisaks oli vabal valkul puuvilju ja marju (nt maasikad, mustikad - meie tikrite suurused ja ilma maitseta, melon, kollane melon, viinamarjad, ananass). Toitumisprotsess ise toimus kenade ümmarguste laudade ümber.

Seejärel algas nn orienteerimine, Nimelt just meie orienteerimine, et kuidas istu, kuidas astu. Et ameerklastele ei tasu väga lähedale minna ning et kokkulepitud ajast peab kinni pidama. Põhja-eurooplastena saime sellest meie niigi aru aga need, kellele see oli suunatud (vennad lõunapoolt) hilinesid sellele loengule ning ka edaspidi igasugustele loengutele. 15 min siia-sinna ei olevat probleem.

Järgnes kohtumine meie ülikoolide esindajatega. Meie, Florida Ülikooli esindaja oli Barbara Cruz, kes on lapsepõlves koos vanematega sõbralikult Kuubalt põgenenud. Ta on tõeliselt soe ja südamlik inimene.Ta rääkis meile natuke ülikoolist, sellest , et 25% ameeriklastest ei suuda Floridat kaardilt leida ning lühidalt,mis meid ees ootab. Siis sai igaüks sõna enese tutvustamsieks. Kokku on meid Floridas 24 inimest 12 erinevast riigist. Seltskond on mõnusalt kirju ning meie seas ei ole ainult inglise kui teise keele või inglise kui võõrkeele õpetajad, vaid on ka matemaatika õpetajad Lätist, Venemaalt, Indiast ning loodusainete (füüsika jm selline) õpetajad Egiptusest, Bangladeshist.

Seejärel ootas poolpidulik lõunasöök, st toit serveeriti lauda ning enne sööki peeti paar kõnet. Kahjuks kestsid kõned pikemlt kui oli planeeritud ning kuna järgmine seminar pidi algama kokkulepitud ajal, pidi söömisega kiirustama. (Või mõni aeglasem selle lihtsalt pooleli jätma). Sellel lõunal tahan veidi peatuda, hoolimata eesootavast seminarist. Nimelt oli see lõuna korraldus omaette vaatamisväärsus. Kõik teenindajad ehk siis ettekandjad olid enne lõuna saabumist üles rivistatud. Tegemist oli naistega, kes KÕIK kandsid musta ülikonda, lumivalget särki ning musta kikilipsu. Nende kamandajaks oli tegelane, kellesarnast arvasin, et leidub ainult fimides ning keda ei saa päriselt olemas olla. Tegemist oli ilmselt Ladina-Ameerika päritolu mehega, kes silmnähtavalt oli oma töö üle uhke. Juuksed õliga üle pea kammitud, meelitlev naeratud näol, haaras ta uhke kaarega laualt servjetid ja pillas need hooletu ja elegantse liigutusega taipamatutele külalistele sülle enne, kui andis raadiotelefoni teel korralduse toidud laudadele kanda. Meie olime õnneks taiplikud ning meid ei tabanud tema kergelt halvakspanevat kulmukergitus. (Ausõna, arvasin, et sellised tegelased on ainult filmides ja tavaliselt mingite libedike-maffioosode või narkoparunite rollides)

Kiirustades lõpetatud lõunale järgnes seminar, milles anti ülevaade USA haridussüsteemi kohta ning kuidas seda rahastatakse ning millised on edasiõppimise tingimused ja võimalused. Tuli välja, et Ameerikas ei ole õpetajatel sugugi kõikidel samade tingimuste puhul sama palk ning isegi kui ühes osariigis õpetades on sul selleks tunnistus, tuleb teise osariiki kolides tunnistus uuesti taotleda.

Päeva eelviimase tegevusena oli kavas kohtumine kolme sellel kevadel kooli lõpetava USA keskkooliõpilasega, kellele kõik osalejad said esitada erinevaid küsimusi. Küsiti nii õppimise kui vaba aja tegevuste kohta. Noored olid kenad ja arukad, kaks nendest käisid tavalises keskkoolis, kus õpib ligi 1100 õpilast ning üks käis katoliiklikus erakoolis, kus õpis ka umbes 700 õpilast. Mulle meeldis see, kuidas nad teadsid väga täpselt,mida nad pärast keskkooli lõppu tegema hakkavad ning kuidas nad juba paregu, kogu keskkooli aja jooksul selleks valmistuvad. Nimelt selleks, et minna edasi õppima kõrgkooli, ei pea olema sugugi ainult edukas õpilane ja tegema Sat testid hästi, vaid väga suurt rolli mängib ka osalemine nn kogukonna töös vabatahtlikuna.

Õhtuks oli planeeritud ühine filmivaatamine. Paraku kujunes sellest välja ühine filmimagamine, sest rahvas oli nii väsinud sellest päevast ning tunda andis ka ajavahe, et ükshaaval lihtsalt tukuti see film enam-vähem maha.

3. veebruar. Kolmas päev ehk hoiatamised ning muuseumikülastus ehk ringkäiksõit Washingtonis

Pärast hommikusööki (vt eespool), algas töö sektsioonides, mille eesmärk oli veelkord tutvustada meile programmi tingimusi. Ehk siis seda, millele olime juba pool aastat tagasi alla kirjutanud, et oleme tingimustega nõus. St ei tohi jääda pärast programmi lõppu Ameerikasse vaba aega veetma.

Teisipäeva hommikuks pidime kõik otsustama,millisesse Washingtoni muuseumisse tahame minna ning vastavalt meie valikule olid moodustatud grupid, kes siis topiti bussidesse ja saadeti kesklinna muuseumide pool€ teele. Organiseerijad olid veidi murelikud, et kas kõik muuseumitundi läbi viivad inimesed on saanud tööle tulla, sest öösel oli olnud lumesadu. Ag vähemalt selles muuseumis, kuhu mina läksin, ei olnud lumesadu takistuseks. Mina ja Piret olime mõlenud pannud esimeseks valikuks Ameerika ajaloo muuseumi, Tiiu läks kosmose ja lennundusmuuseumisse ja Margit National Portret gallery'sse. Kuna Tiiu telefon ei töötanud siis leppisime suusõnaliselt kokku, et saame kuski muuseumide vahepealsel alal kokku. Aga me ei leppinud kokku kummal pool Malli nii et pärast muusemikülatsust läksime meie Piretiga teisele poole teed ning hakkasime usinalt Tiiule vastu kõndima, kuni jõudsime samuti lennundusmuusemini. Kuna me Tiiut ei näinud,läksime ise ka sinna vaatamisväärsusi vaatama. Muuseumist välja tulles oli linna ringreisi buss ees, tegime veidi kiirjooksu, et bussile jõuda and we won. Paraku oli jälle väike jama, nimelt ei olnud bussijuhil enam minu pileti vastu anda kupongi, et oleksime saanud vahepeal maha hüpata, pikemalt ringi vaadata ning siis tagasi järgmisele bussile hüpata. Bussipeal olnud giid soovitas meil siis lihtsalt käest kinni hoida ja teineteist mitte kaotada. Aga bussis oli veel üllatusi - nimelt koosnes kogu seltskond meie programmi inimestest. Ka tänaval olime me kenasti äratuntavad roheliste kotikeste järgi, mis meile programmi alguses anti. See oli nagu mingi tsumftivärk. See kotike torkas juba kaugelt silma ning paar korda märkas giidki "meie" omi bussile kiirutamas ning palus bussijuhil tempot maha võtta, et inimesd ei peaks liialt jooksma. Ei ole ju õpetajal kohane tormata ringi keel vesti peal, ikka soliidne peab olema. (Hiljem selgus, et Tiiu oli tulnud üle nö meie tänavapoolele ja hakanud meile vastu kõndima, kuid kokku me ei saanudki. )

Eriti ilmutasid soliidsust kaks lõunapoolt pärit daami, kes samuti soovisid sellele busile jõuda. Nemad ei kaotanud väärikust ka siis, kui nad kõndisid keset sõiditeed meie bussi sabas ning mingi teise firma reisibuss neid vaikse sihikindlusega jälitas. Aga me saime nad siiski lõpuks bussile.

Hüppasime Piretiga siis Valge maja ees bussilt maha, ning keda me nägime! See oli Tiiu koos lätlannadega! Nii et isegi miljonlinnas saab inimesi kergesti ja suurema pingutuseta üles leida. Nad lihtsalt jalutavad sulle vastu! Tegime Piretiga ringi ümber Valge maja, vaatsime pildilt, missugused nägid välja Michelle Obama peenralapikesed ja võtsime suuna Kapitooliumile, et sellest kah pilte saada. Linn oli õhtul imeilus ning hommikul sadanud tohutust 5cm paksusest lumekihist polnud õhtuks enam midagi järel. Jõudsime lõpuks meie kokkusaamispunkti ehk Union Stationisse (Giidi väitel oli see kunagi üks maailma suurimaid raudteejaamu kuni mingi Aasia riik võitis võistluse ehitades oma raudteejaamale kõrvale 2 suurt büroohoonet ning kuulutas selle ise maailma suurimaks jaamahooneks), kus bussid pidid meid Kelloggsisse tagasi viima. Aga me otsutasime minna jalgsi. Mõnus oli. Kohale jõudsime enne kui bussi ootajad, kulus umbes 35-40 min.

Õhtul pidi veel ka kõik asjad ära pakkima, sest hommikul algas SUUR PÄEV!

4. veebruar ehk kontrollist inimeste üle ehk soojale maale.

Hommik algas kohvrite vedamisega alla registratuuri juurde ning võtmete äraandmisega. Kuna pagasi ülekaalu tasu on päris krõbe (kuni 100+ USD), siis oli valmis pandud kaal, et saaksime oma kohvrid üle kaaluda. Tegemist oli nn margapuu tüüpi kaaluga, et riputad koti konksu otsa ning vaatad, et palju siis kaalub ja kui tarvis pakid ümber. Kuna minul ei olnud nii palju jõudu, et tõsta 20 kilone kohver ei ühe ega kahe käega üles, siis ma seda suurepärast võimalust ei kasutanud. Toppisin lihtsalt veel ühe pluusi selga ja mõned asjad käsipagasisse, et kompenseerida vahepal juurde saadud kohvrisse paigutatud paberite massi. Seejärel ootas taas hommikusöök (vt eespool), mida juhendas ja kohendas eespoolkirjeldatud uhke meesterahvas.

Hommikusöögile järgnes seminar,mis oli tegelikult väga huvitav. Räägiti asjast,millele on raske leida eestikeelset vastet. See nn service learning seob endas mitut asja. Üldistatult on tegemist kõige otsesemas mõttes tundides õpitud teoreetilise asja rakendamsiega igapäevaellu tehes seda tegelikult kogukonna heaks. Nt kui matemaatikas õpitakse pindala, ruumala arvutamist siis kaustatakse seda ka tegelikult nt materjalikulu arvutamisel kui ehitatakse varjupaigale koerakuute või midagi sellist. See on midagi,mille üle on tarvis veel järele mõelda.

Seejärel toimus otste kokkutõmbamine, paari-kolme-karjakaupa pildistamine, kallistamine, pisaratevalamine ja lahkuminek. Et kohtuda kuue nädala pärast Lincolni Ülikoolis, Nebraskas.

Ja siis läks asi imelikuks. Ootamatult selgus, et keegi ei tohi ruumist lahkuda. Isegi kempsu minekuks pidi luba küsima. Algul ei saanud aru, et mis värk on. Kas nad kardavad, et nüüd lasevad kõik jalga ja hakkavad Ameerikat vallutama? Tegelikult ei saanud lõpuni aru,mis värk oli.

Meie lend Floridasse oli esimene ja meie läksime kõigepealt. Taas anti teele kaasa packed lunch. seekord olin targem ja võtsin kalkunisingiga wrapi. Joogiks - Coca Cola, lisatoiduks, kartulikrõpsud:)). Paraku oli lennujaam linnale nii lähedal, et ei jõudnud õieti mahagi istuda, kui olime juba kohal Isegi õuna ei jõudnud lõpuni süüa, väärtuslikust joogist rääkimata. Raske südamega viskasin jäägid ära, sest turva ei laseks neid nagunii teisele poole viia. Seisime siis kenasti ritta, et saada lennupiletid ning kaaluda kohvrid ning tasuda nende eest. Kui mujal läks registreeritud kohver kuhugi teadmatusse lennujaama töötajate käe all, siis siselendudel on Ameerkas ilmselt kombeks, et igaüks viib-lükkab-tirib-sõidutab oma kohvri ise pagasi pealelaadimise ukse juurde. Mingid mehed võtsid selle igatahes seal lennujaamas minu käest vastu. (Hiljem , Floridas kohvrit avades selgus, et nad olid salaja mu kohvri lahti teinud, selles vist ka tuhninud ning siis viisaka lipiku mulle jätnud, et seda tehti isamaa huvides.)

Turvas tuli võtta ennast nii paljaks kui võimalik, st enamus soojemaid-paksemaid riideid tuli seljast võtta, ketid kaelast, saapad jalast. noh, nagu ikka. Seekord ei pinisenudki miski. Ja siis saime oma lendu ootama. Rahvas oli kahtaselt õhukeselt riides.Mõned koguni ainult lühikeste pükste ja plätudega. Aga ega eestlane ei lase ennast mingist soojast häirida. Enne lennukile minemist teatatati rõõmsalt, et lend on täitsa täis broneeritud ja paluti inimestel varakult värava juurde valmis tulla, et õigel ajal saaks välja lennata. Rahvas koguneski, meie ka lähenesime tasapisi.

Lennukis saime Tiiuga kõrvuti istuma ning lisaks istus meie juures ka Mohammad Egiptusest. Tundus, et vist oli veidi murelik, sest õhkutõusu aja pomises ta omaette väga süvenenult. Ei seganud teda oma jutuga. Hiljem ta veidi toibus ning siis küsis kust me tuleme ja kuidas ilm Eestis on ja kuidas üldse elu on. Ning oli tõsiselt kohkunud, kuime teatasime rõõmsalt, et meil on talvel paks lumi ning külmakraadid. Aga et Soomes ja põhjapool võib olla veel külmem. Ta oli siiralt imestunud,et ka polaarjoone taga inimesed tahavad elada ning nad sealt kõik talveks soojale maale ei lähe. Aga me valgustasime teda, et ei ole nii hullu ühti, suvel ei lähe sealpool ja meil kah päike eriti kauaks looja. Siis rääkisime veel koolisüsteemidest ja rahustasime ta oma lobisemisega vist maha, sest maandumise ajal ta enam omaette ei pomisenud.

Nüüd ma küll karjun, aga no te saate isegi aru. FLORIDA OLI SOE!! See oli minusuguse külmavarese jaoks tõeline õnn ja rõõm. Õhus oli tunda meie suveõhtule omast sumedust ja hõngu. Päike hakkas küll juba loojuma, kuid ikkagi! USFi ehk South Florida University bussike ootas meid. Bussijuht, tugev mees tõstis mängeldes meie kohvrikunniku bussi peale ning teekond Tampasse, meie sihtpunkti, 50. tänavale algas.

Meie koduks on korterid, mida üüritakse ka üliõpilastele välja. Korter on läbi kahe korruse ning kahe toa peale jagan oma Dominikaani vabariigist päri ajutuse õe Yilena Minervaga kööki ning nn elutuba. Meil on kummalgi oma magamistuba koos vetsu ja vannitoaga ning kapp ja panipaik riiete ja kõige muu panemiseks. Lisaks ellele on olemas pesumasin, pesukuivatusmasin jne. Mugavused noh! Me oleme kõik jagatud kahekaupa paaridesse ning kõikidel on sama süsteemi järgi ehitatud korter. Lisaks sellele kuulub sellesse kompleksi veel ühine nn community room, ehk koht, kus meile on korraldatud mõned hommikusöögid ning kuhu me kogunesime õhtul, pärast seda kui olime asjad oma tubadesse ära viinud. Seal ootasid meid Barbara, kes oli vahepeal meile pitsad organiseerinud ning Dr Mark Amen, väga võluv härrasmees, kes on tegelikult samuti seotud meie koolitusprogrammiga.

5. päev, reede ehk ringkäik ülikoolis ehk mõned jamad ning pidulik õhtusöök

Hommik algas kell 7 community roomis hommisöögiga, milleks osutusid bagelid mingite vahukooremääretega ning kohv või apesinimahl. Barbara jagas meile bussipiletid,millega saame ülikooli campuses ülikooli bussiga tasuta sõita. Igaks juhuks kontrolliti enne bussile minekut üle, kas kõikidel on kaasas pass ja hunnik dokumente selleks, et saaksime üliõpilaspiletid ning vajalikud vakstineerimised. Nimelt ei luba siinne ülikool õpingutes osaleda inimestel, kellel on tegemata vakstineerimised mumpsi.leetrite ja punetise vastu. Ameeriklasi vaktsineeriavd nad ka meningiidi vastu, sest viis aastat tagasi suri 1 üliõpilane seal meningiiti. Meid ilmselt meningiit ei tapa! Kuna enamusel meist olid need tegemata, sest meie kultuuriruumis ei ole seda tarvis, siis võeti meid järjest ette ning muudkui torgiti. Sellest oleks päästnud ainult rasedus, mingi raske tõbi või kui oleks öelnud, et usk ei luba, aga selles viimases ei saa ka pärsi kindel olla. Kui ma palusin, et see immuniseerimine mulle immuniseerimispassi kah kirjutataks, siis öeldi et nad ei tegele dokumentiga. Imelik, võõrriigi kodanikke on valmis torkima aga vastutust ei võta.

Süstimised tehtud, oli järgmine sihtpunkt üliõpilaspileti vormistamine. Enamusel läks sellega kiirest ja valutult. Pilt tehtud, piletile prinditud ja korras. Kuuel-seitsmel see nii lihtsalt ei läinud, minul kaasa arvatud. Nimelt oli paljudel nimi valesti kirjutatud. Selgus, et nime saab parandada kõrvalhoones, üliõpilaste registreerimiskeskuses. Läksime siis sinna, rääkisime oma mure ära, saime asjad registris korda ja tagasi üliõpilaspiletit vormistama. Paraku selgus, et nemad saavad registrist andmed kätte alles 48 tunni jooksul tööpäevadel, st alles teisipäeval. Selle ajani olen siis campuses "külaline" st tohin liikuda ringi vaid üliõpilaspiletit omava inimese saatel . Ilmselt tuleb see minu nime üks täht sammhaaval mööda juhet ning laupäeval-pühapäeva puhkab. Mingil hetkel mõtlesin, et oli siis vaja hakata selle r-i ja v vahel vahet tegema. Aga samas, kui nad annavad lõpus tunnistuse, siis tahaks ikka õige nimega tunnistust. Rääkisime ka Barbarale probleemist ning ta oli tõsiselt pahane, sest ta oli meie nimed mitu korda saatnud meili teel ning siis ilmselt mingi kohalik vaimuhiiglane otsustas need käsitsi sisestada selle asemel, et need lihtalt ühest dokumendist teise tõsta.

Tundub, et siinne rahvas tahab tagada, et meil oleksid kenasti voolitud õlavöötme ja käsivarre lihased, sest saime endale suure kaustatäie õppematerjale, mis kokku kaaluvad vist küll peaaegu kolm kilo. Päris uhke oli käia mööda campust mapp rinnale surutud ja tähtsat nägu teha.

Pärastlõunaks oli ette nähtud lühike bussisõit Tampasse, et saaksime ""vaadata vaatamisväärsusi " (Lindgren, A. "Madlike ja Jaanikingu põnn"), kuid just sellel hetkel, kui astusime majast välja, et minna bussi peale, hakkas sadama. Ja see ei olnud mingi närune vihmanatuke, vaid ikka korralik ja tõsine troopiline padukas. (Umbes midagi sellist nagu paar aastat tagasi, kui Maxima poes hakkas mingist kanalisatsioonist sisse ajama ning Kagukeskuse ees oli põlvini vesi) Igatahes bussi aknast oli väga keeruline välja vaadata. Kõige rohkem on kahju sellest, et ei näinud korralikult vana ja hästi säilinud ladina Kvartalit Ybor Cityt. Aga selle nägematajäämise lubasid nad meile kompenseerida, et viivad meid sinna uuesti.

Siis oli aeg sättida ennast valmis õhtuseks pidulikuks söömaajaks ülikooli, avalikkuse jne esindajatega. Juba eelnevalt hoiatati, et käiksime ikka kabedamalt ja oleksime pestud ... kammitud. Võis kanda ka rahvariideid, selle elemente või muidu pidulikumaid ja ontlikumaid riideid. Külaliste seas olevat olnud ka meie mentorid, kuid mina ei suutnud küll enda oma tuvastada.Mõnele meie seast olevat mentor end paljastanud (mitte sõna otseses mõttes;)), kuid minu mentor jääb ilmselt esmaspäevani saladuseks. Õhtusöök möödis "Sõbralikus, teineteise mõistmise õhkkonnas". Rahvas, kes oli kohale kutsutud, oli ühel või teisel moel seotud programmiga, meie vastuvõtmisega või siis ülikooli Kiran Pateli keskuse toetamisega. Söödi-joodi-peeti kõnesid, milles räägiti meie programmist (Mark), kiideti üksteist ja Ameerikat ja rahvaste sõprust ning meile kõikidele anti minut ka iseenda tutvustamsieks, et kes ja kust jne. Tegelikult oli huvitav läbi elada, kuidas need ameerikalikud õhtusöögid toimuvad. Kõik olime jagatud erinevatesse laudadesse, kokku umbes 10, 11 lauda ning meie kaaslasteks siis erinevad ülikooli ja programmiga seotud inimesed. Mina sattusin istuma seltskonda, kus oli ka Autraaliast pärit Stephen J. Thorton, kes on Hariduskolledži Keskhariduse õppetooli juhataja ning selgus, et tema lapsepõlvesõber Austraalias oli Tallinnast pärit poiss. Ta oli päris huvitatud, et kuidas elu Eestis on ja ilmast ning õpilastest ja koolisüsteemist.

6. päev, laupäev ehk loomaaed.

Hommik algas hommikusöögiga basseini ääres. Menüü - vt eespoolt. Õnneks oli hommik ilus ning isegi päike otsustas kusagilt välja ilmuda. Küll aga ei teinud seda buss. Isegi meie musta mandri pojad olid kohal ning üks argentiinlanna jõudis kaks korda käia riideid vahetamas kui buss lõpuks kohale saabus. Sõit loomaaeda oli lühike ja sündmustevaene. Ukrainlanna Anzhelika ning tema majanaaber Natalja Siberist kutsusid kõiki õhtuks oma korterisse peole, kuid päeva lõpuks plaanid muutusid, Selgus, et Tampas toimub mingi kord aastas peetav paraad ning pool rahvast tahtis sinna minna. Nii et pidu lükkus edasi - homseks.

Aga nüüd loomaaaiast. Ehk nagu Saskia ütles "Teid mindi loomadele näitama." Tõepoolest, meile oleks pidanud panema ette hoitava sildi "Beware, teachers"(Ettevaatust, õpetajad!), sest kohati sarnanes meie käitumine loomaaias elutseva isagiboni mõirete ja käitumisega. Loomaaed ise oli armas ja paraja suurusega. Mingi Ameerika lapsevanemate ajakirja hääletuse kohaselt koguni nr 1 loomaaed Ameerikas. Meil oli aega peaaegu neli tundi, aga kuna me ei olnud seekord ei lapsevanemate ega õpetajate rollis, siis oleks meile piisanud ka kolmest tunnist. Lisaks sellele ei olnud ilm ka teab mis soe. Tuuline ja külm, tüüpiline Eesti suvi. Soojamaa pojad olid ettenägelikult ka meile Washingtonis kingitud mütsid kaasa võtnud. Samas jooksid kohalikud tited täisriietuses mingite lastele mõnulemiseks mõeldud purskkaevude vahel rõõmsalt ringi ja olid nii õnnelikud nagu põrsad mudas.

Loomaaaiast väsinud vaimu turgutuseks lasti õpetad seepeale lahti kohalikku toidupoodi, sest peame end lähinädalate jookul ise toitma stipendiumiks saadud rahadega. Me Tiiuga hoidsime tahaplaanile ja liikusime tasakesi ja põhjamaade inimesele omase vaoshoitusega kui meie pikkade nimekirjadega varustatud soojema temperamendiga naabrid tormasid hoogsalt ostlema. Kuna keskus ei asu just eriti kaugel, arvatavasti umbes 20 min mõnusat kõndimist, siis me ei soetanud varusid nagu hakkaks maailma lõpp tulema. ISegi Barbara mainis, et toitu on ostetud nii palju, et jätkuks mõne väiksema riigi rahva toitmiseks. Meie ostsime pudrumaterjali ning piima ja veidi võileibade jaoks,mille võtame ilmselt esmaspäeval kooli kaasa.

Homme on puhkepäev. Ehk peame siis tegelema enesevaatluse ja reflektsiooniga - saime Washingtoni isegi sellised ilusad kaustikud kuhu märkmeid teha ja mõtteid kirja panna (kui neid peaks tekkima) ning ehk toimub siis ka pidu. Eks näeme.

Lühidalt võib esimese nädala võtta kokku järgmiste märksõnadega: sai, palju saia, varased ärkamised (ajataju on puhta segi), tihedad ja tegevusrohked päevad (väsimusele pole aega mõelda), lendamine, rohkelt nalja.

Ilusat!