Hommik algas totaalse sissemagamisega, sest ei viitsinud kella helisema panna. Ega tegelikult midagi erilist ei olnudki ju planeeritud. Rääkisime õhtul Tiiu ja minu siinse õe Yilenaga, et läheme hommikul kohe vaatama, millised poed siis ümbruskonnas kah on, dominikaanlannad tahtsid kangesti ostelda dollaripoes, kus kõik asjad maksavad vaid 1 USD tükk, seega kripeldas hinges, et teised nüüd ootavad ja ei saa hakata asjalikult tegutsema. Ajasin siis kähku ennast üles. Selgus, et kell oli kohaliku aja järgi 9 (teie aja järgi 16). Kuna ümberrringi valitses veel vaikus, siis sain aega ka kodustega suhelda. Kõrval vaadates võib olla päris naljakas, et inimene istub arvuti taga ning peab endaga kahekõnet. Aga maailm ongi imeline :). Organiseerisin endale kerge hommikueine ja läksin Tiiut otsima, sest dominikaani õde oli läinud Tiiu donimikaanlannast õele külla. Leppisime kokku, et seame end umbes 12 valmis ja hakkame poe poole astuma. Meie, saksa täpsusega harjunud inimesed, olime siis punkt 12 kenasti külma kaitseks riietatutena ootamas, et saaks tegutsema hakata. Aga paraku ei onud me oma korralikkuses võtnud arvesse teiste rahvuste omapära. Yilena ja Walkyria (Tiiu õde) alles arutasid,milline buss kuhu poodi viib ja kuhu nad ikka tahavad minna ja mida osta.
Lõpuks astusime siis oma korteri uksest välja, kuid see ei tähendanud, et me oleksime majast välja astunud. Oh ei. Teel tuli meile vastu lätlanna Marina, kes avaldas soovi meiega kaasa tulla. Loomulikult oli ta teretulnud ning astusime tema korterisse, et ta saaks ka ennast vajalikult ette valmistada. Kuid tema korterikaaslane on argentiinlanna Mabel, kellel oli külas teine kaasmaaalane Cecilia koos oma korterikaaslasega, hindulanna Yogesh Yogeshiga (On jah selline nimi, kusjuures esimene on tema enda eesnimi ja teine tema mehe eesnimi, lisaks sellele on neil veel ka kummalgi oma perekonnanimi, nii et lõbus) ning argentiinlannad jõid parasjagu mate teed, mida pakuti ka meile. Selle mate joomisega on ka eriline värk, ega see ei ole, et istud maha ja jood tassikese, hüppad püsti ja hakkad edasi toimetama. Matet juuakse seistes, kamba peale on üks mingi potsiku moodi tass, sellesse pannakse see mate segu ning termosest valatakse muudkui kuuma vett peale ning see tass käib siis käest-kätte ringi ja igaüks rüüpab siis sealt lonksukese läbi spetsiaalse metallkõrre, mida on kamba peale kah üks. See olla vastastikuse usalduse ja sõpruse märk. (Neid märke koguneb juba päris palju). ARgentiinlased rääkisid ka, et neil on näiteks keelatud töö juurest st koolis matet juua, sest siis jäävad inimesed juttu ajama ning töö jääb tegemata st näiteks lapsed lolliks.
Noh, igatahes sai Marina lõpuks valmis ja hakkasime bussipeatuse poole minema. Esimene buss, mis tuli , sõitis kahjuks meie jaoks vales suunas, nimelt meie poole, mitte sinna kuhu meie oleks tahtnud, kodust kaugemale. Aga bussijuht, kena noor mees juhatas meid meelsasti, kuidas õige bussi peale saada. Ta oli koguni nii kena, et kui nägi meie jaoks sobivat bussi tulemas, peatas oma bussi kinni, tuli bussi pealt maha ja hüüdis meile, et me jookseksime teisele poole teed, et sellele jõuda. "Kabedamad" meist, ehk siis need, kes ei saanud tervislikel põhjustel või siis muidu laiskusest jalgsi kõndimisega hakkama, tormasid tohutut kiirust arendades teisele poole teed ning edestasid peatusesse jõudes bussi. Mina, arg nagu ma olen, ei julgenud suvalises kohas üle maantee jooksma hakata. Mõtlesin oma lähedaste ja muude heade inimeste peale, kuigi tundub, et kohalikud autojuhid on selliste teele tormavate veidrate üliõpilastega harjunud ning rahvahulki tee ääres nähes võtavad rahulikumalt ja on valmis igal hetkel peatuma. Nii oli siis Tiiu kah sunnitud koos minuga jalgsi astuma aga ma lohutasin teda sellega, et 1) see on hea , sest niimoodi võitleme lampjalgsuse vastu; 2) saame hingata värsket õhku, sest liiklus ei olnud väga tihe; 3) Tiiu saab teha ettevalmistusi oma suveks kavandatud rännakuks Portugalis; 4) saame lõpuks ometi ülevaate, kui kaugel ülikoolihooned siis üksteisest ikkagi on, sest olime siiani ainult bussiga sõitnud ning kaardi järgi on tegelikult raske hoomata kui pikad-lühikesed need vahemaad siiski on. Ja pealegi hakkas isegi ilm soojenema.
Tegime rõõmsa rännaku mööda campust kaart näpus ning leidsime Walmarti, mis oli meie esimene sihtpunkt, mõnede pisikeste apsakate järel kergesti üles. Nimelt lõppes mingil hetkel lihtsalt jalakäijate tee otsa ning me siis jooksime üle muru kuni leidsime uue raja, mis meid poeni viis. Esimene, keda me poodi sisse astudes nägime, olid meie sõbrad ja kaaslased Mustalt mandril, kes juba hoolega ostlesid. Nende kärud ei pastnud asjade rohkuse alt väljagi. Lehvitasime rõõmsalt üksteisele ning suundusime kah kaubandusse. Pood ise on midagi meie Maxima sarnast, rohkesti riideid, naftalõhnalisi jalatseid, majapidamisvahendeid ja toidukraami, mida kohalikud ostsid suurte koguste kaupa.Ju oli siis nädala sisseostude tegemise päev.
Ka meid tabas Tiiuga ajutine meelesegadus ning ladusime käru igasugu riidekraami täis, kuid siis saabus selginemine, mõistus tuli koju ning jätsime kõik väljavalitu lihtsalt proovikabiini juure restile. Aega ju on!
Pärast kaubanduspärli Walmariga tutvumist, otsustasime minna Ülikooli kubanduskeskusesse, kuhu olid suundunud ka meie kaaslased (Need kes julgesid üle tänava tormata). Tegemist on tohutu kaubamajaga. Rohkem ei olegi midagi tarvis lisada. See ütleb ise enda eest kõik. Kõik on käinud Lõunakeskuses, ainult et see oli mõnevõrra suurem. Veetsime seal aega seni, kuni poodi hakati kinni panema. See toimus häbematult vara, juba kell 6, kusjuures hiljem ukse pealt lahtioleku aegu vaadates selgus, et nad on ikka ülilaisad. Avasid alles lõuna ajal. Meie eestlastena oleme harjunud olema kaubandusvõrgus ju palju pikemalt. Igatahes hakkas ühes poe müügimees meile ootamatult ostukäruga selja tagant ligi hiilima ja puksis meid niimoodi muudkui ukse poole. Kuna Tiiu tahtis osta endale mingit soojemat riietuseset, mis oleks samal ajal ka "popp ja noortepärane", siis me ei lasknud ennast esialgu selle olulise tegevuse juures segada, sest me olime käinud läbi juba vähemalt 7 poodi aga midagi, mis oleks olnud üheaegselt nii soe, sobiva suuruse ja värviga ning ühtlasi ka "popp ja noortepärane" ei olnud me varem leidnud. Kui lõpuks ikka meile nii oluline ese oli olemas, siis ei lugenud mingi turvamees meile midagi. Missioon tuli täita ning me tulime sellega edukalt toime. Kena oli see, et kui see turvamees (või oli ta müügimees, täpselt ei teagi) meid juba suletud poe uksest välja lubas, soovis ta kummarduse saatel puha kena pühapäeva jätku ning küsis lausa, et kuhu me oma auto olime parkinud, et saaks meile teed juhatada. Me ei tihanud öelda, et me olime see 6-7 km kõndinud, ehmatame veel inimese ära, ega siis tea ju teiste tervislikku olukorda. Küsisime siis hoopis, et kuhupoole bussipeatus jääb. See jäi umbes kuhugi maja teisele poolele.
Hakkasime kõndima bussipeatuse poole aga maja ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Sees poest-poodi käies ei saanud arugi, et see nii suur on. Aga leidisme ühe bussipeatuse üles. Paraku vale, meile sobiva numbriga bussi seal ei olnud. Märkasime bussipeatuse juures ühte kohalikku šerifinnat ja küsisime siis temalt, et kust ülikooli busiliin läheb, kuid paraku ei osanud ka tema meid aidata. Õnneks märkasin, et kaardil, mis meile alguses jagati, oli bussipeatuse asukohaks märgitud garaaž, hakkasime siis sinnapoole minema, kui meie rõõmuks sõitiski buss ette. Seekord ma enam kartma ei löönud ning jooksime bussi poole nagu teeks aastajooksu lõpuspurti. Loomulikult oleks ju olnud uhke öelda, et kõndisime ka kaubanduskeskusest tagasi aga jalad olid tegelikult ikka maru väsinud, me vist olime olnud 6,5 tundi vahetpidamata jalgel.
Paraku ei viinud ülikooli buss meid kuigi kaugele, vaid paar kvartalit edasi, siis selgus, et tulime liiga hilja bussi pealt maha aga me ei teadnud veel, et selle bussi peal tohib bussijuhti sõitmise ajal rääkimisega segada.Kui ei sega, siis peatust ei teegi ning jäädki ringi tiirutama. Õnneks oli tee meile tuttav ning kallis kodu polnud kaugel. Korraliku kodanikuna otsisin oma taskupõhjast helkuri üles, panin rippuma ning meie kodutee oli turvatud.
Õhtul toimus pidu. Esialgu oli planeeritud algusajaks kell seitse ja me olime Tiiuga veidi mures oma täpse inimese imidži pärast, sest me jõudsime koju 5 min enne 7 ning tahtsime korraks ka maha istuda. Kuid meie õnneks selgus, et peo algus lükkus edasi, kuna ka peoperenaised olid bussist maha jäänud ning jõudsid koju alles 7 läbi. Aga selle vahepealse aja jooksul tegin uue avastuse. Suure ja olulise. Selgus et sellel majal siiski on küttesüsteem. Mitte küll selline radikatega nagu meil, vaid kusagil seinal on mingi nupp mida vajutades hakkab kusagil tööle mingi jubin, mis hakkab õhku soojendama ning siis läheb tööle mingi ventilaator, mis selle sooja õhu laiali ajab. Nii et elamine läheb natuke soojemaks ning niiskust jääb vähemaks. (nimelt on siin õhk väga niiske ning kui päike läheb looja, siis on ka tegelikult päris külm)
Pidu oli tore. Kõik tulid mingi kostiga, joodi toosti rahvaste sõpruse ja kogemuse vahetamise nimel. Sõime-jõime, mängisime mänge (nt katkine telefon, tibu-tibu ja siis veel mingi ajuvaba aga väga naljakas mäng sellest, et mida sa teed kui pead tite eest hoolitsema - tegelikult pidi pärast oma naabri peal seda ette näitama, see oli tõeliselt jabur, kui keegi heitis põrandale ja mängis titte ja teine siis justkui vannitas teda või vahetas mähkmeid). See oli mõnus lõpetus esimesele nädalale.
Homme läheb asi tõsiseks.
