Uus nadal algab uue hooga, kohtumine elukaga

Esmaspäev, aga mitte sinine.

Esmaspäeval alustasime taas teemaga, kuidas Ameerikamaa koolis ellu jääda ja õpilasi kohelda. Igatahes on terve rida asju, mida peab meeles pidama ning ideaalis käib elu pedagoogikateaduse parimate juhtnööride kohaselt - igaühelt tema võimete kohalselt, igaühele tema vajaduse jargi. Eks uus nädal näitab kuidas asi tegelikkuses on.

Lõuna möödus meeldivas õhkonnas. Minu õnneks jagab minu mentor seda ilmavaadet, et üliõpilased on vaesed ja neid peab toitma. Loomulikult ei öelnud ma kostitusest ära, ehk nagu Piret Kärner kunagi meile südamele pani "Õigel üliõpilasel on alati lusikas kaasas ja matrikkel põues, sest iial ei tea, millal süüa pakutakse või missuguses olukorras mõne eksami sooritatud saab". James näitas mulle linnakus uht kena kohta, mis lähtub põhimõttest maksa, aga siis söö palju tahad jõuad ja mahutad. Igatahes möödus lõuna mõnusa vestluse saatel kiiresti. James Duplass tundub olevat inimene, kes ei ole lihtsalt niisama, pinnapealselt viisaks, vaid teda paistis tõesti huvitavat kuidas elu mujal maailmas on ning kuidas käib õppimine/õpetamine meie koolis. Teda hämmastas see, et meie koolides nii palju võõrkeeli õpitakse, siinkandis hakatakse võõrkeelt õppima alles meie mõistes keskkooli osas ning sellest on silmnähtavalt vähe. Vene keelt saavad nad õppida alles kolledzhis, enne on see liiga raske.

Igatahes leppisime kokku kohtumise uuel nädalal, siis ta lubas mind mingisse teise kohta sooma viia.

Parastlõunane loeng oli pühendatud jälle action researchile. Esiti ei toimunud loengus mingit researchi ehk uurimistegevust,vaid ainult action, sest rahvas oli väga elevil kohtumistest oma mentoritega ning ei rahunenud kuidagi maha aga siis vÕttis õppejõud kotist "prääniku" (ehk siis tegelikult suure kotitäie kommi - midagi iirise tüüpi, kleepus hästi hammaste külge) ja pärast seda oli kõikidel tegmist kommide oma hamamste küljest lahti kangutamisega. meie õppejõud kasutas koheselt juhust ning hakkas loenguga pihta. Kuna me suud olid salakavalalt lukustatud ning omavaheline rääkimine võimatu, jälgisime omavahel, kuidas inimesed üksteise jarel tasapisi ara vajusid. Keegi ei hakanud küll avalikult norskama, kuid peanõksatusi ja ootamatuid seljasirutusi oli võimalik märgata nii mõnegi juures. Rahvas ärkas, kui tuli hakata grupitööd tegema: pidima mõtlema välja mingi probleemi, mida siis tahaksime hakata uusi teadmisi kasutades parandama ning milline oleks selle tegevuse ajaline graafik. Juhtusin olema uhes grupis Konstantini, Birute, Tiiu, Yilena ja Marinaga. Tegelikult ega sel tööl erilist mõtet ei olnud, sest koolid on erinevad ning kui ikka on probleem, siis lahendatakse seda niigi, ilma mingi suurema teadustööta. Aga vahemalt oli meil lõbus. Lõpuks istus ka õppejõud meie juurde ning me veetsime lõbusa pooltunni erinevaid lahendusvariante ja tegeusgraafikut kujutades. Kui tuli hetk, mil pidime oma loomingut ka teistele tuvustama, haarasime kohe initsiatiivi ning sirutasime pugejatena käed nii kõrgele välja kui vähegi võimalik. Et saaks tehtud ja rahulikult istuda.

Ka ülikooli poolt pakutakse meile kultuuriprogrammi. Esmaspaeva ohtupoolik lõppes kahe olulise tegevusega. Kohe parast viimast loengut, mis oli suursündmuse puhul lausa 30 min lühem, viidi meid kohaliku vaatamisväärsuse juurde - Tampas on nimelt avatud suur IKEA keskus. Meile anti umbes tund selle valikuga tutvumiseks. Imetlen selle hoone müügikontseptsiooni ja suurepärast ruumikasutust. Nimelt. olles kord sellesse labürinti sisenenud, ei ole sellest võimalik väljuda enne, kui kogu poe oled läbi käinud. Vahepeal lihtsalt ei ole võimalik minema pääseda. Ja seda jalutuskäiku oli ligi 6 km (Need ei ole minu andmed, vaid keegi meie õppejõududest teadis seda.) Aga sellele toredale kultuurilisele jalutuskäigule järgmes kehakinnitus kohalikus kohvikus, misjärel suundusime taas noortekeskusesse noortega ühielt aega veetma. Sekord ei olnud seal mitte ühtegi täiskasvanut ameeriklaste poolelt asja juhtimas. Lapsed viisid läbi jäämurdmis- ja soojendusmänge. Kuna olime tegelikult vaimselt väga vasinud, siis võttis meie reakstioon mõningatele tegevustele lausa hüsteerilised mõõtmed. Noored vaatasid meid tõsise hämmeldusega, kui me kõige lihtsamate asjade peale lihtsalt naerma puhkesime.
Aga me suutsim epeagi oma väärikuse taastada ning edasi käis töö taas sektsioonides. Mina olin grupis, mis arutas noorte ettepanekut ühistranspordi parandamsieks ning tegime ühiselt lühikesi reklaamikampaania stsenaariume. eien osa meist arutas koos noortega, kas täsikasvanute ja noorte vahel on mingit erinevust või mitte ning mis on ühine. Kajuks ei tea, millise tulemuseni jõuti, sest enne tulemuste teatavakstegemist saabus päästev buss.
Pässi hilisõhtul, jutusime Tiiuga vaatama üle koridoriserva alla aeda ning nägime veidrat olevust. See oli kassisuurune hallikat värvi tegelane, kellele oli taha organiseeritud roosa rotisaba aga see oli selline jämedamat sorti saba ning kelle keha eesosa, (mis oli vist pea)oli nagu seaninaga rotinägu ning see oli kah roosa. Ma ei ole nii koledat looma veel näinud. Lohutasime Tiiuga teda siis rõduservalt, et polehullu, küll leidub mõni teine selline elukapoiss või elukatüdruk, kellele ta meeldib. Hiljem selgus, et see elukas oli opossum. Kuna me ei olnud kimbki sellise elukaga kohtumiseks ette valmistunud, siis polnud meil fotokat käepärast, aga vaadake siis teda laenuks võetud pildilt.