Laupäeva hommik algas paanilise ilmateate otsimisega, sest juba aknast välja vaadates tundus asi kahtlane. Ja asi oligi tõsine, sooja vaid 3 kraadi. Eriti karmiks tegi olukorra see, et laupäeviti-pühapäeviti kohalik linnakubuss ei liigu ning see tähendas, et ka see osa rahvast, kes ei ole meie nn Forrest Gumpi sündroomist nakatunud (Mäletate, kuidas ta südamevalust jooksma hakkas ning siis jooksu pealt smile'i leiutas), oli sunnitud jalad kõhu alt välja kerima ja kooli poole liikuma hakkama. Õnneks oli ilm piisavalt külm, et neid kiiresti liikuma saada ning kooli poole liikusid meie massid üha kiirenevas tempos. Teel arutasime omavahel, et ega siinkandis kohalikke iguaane ei ole, kes nüüd jahedaga puude otsast alla hakkavad kukkuma, aga ei olnud. Ainult üks surnud konn tee tee peal ning elevil oravaid ja mingid meile tundmatud linnud.
(Selle surnud konnaga seoses meenus, et ma ei ole kirjutanud koduloomast, kes on Tiiu juurde kolinud, või vähemalt suvatses ennast tutvustada. Nimelt mingil päeval sellel nädala koolist kiju tulles kohtus Tiiu Temaga. Ta lamas põrandal maas, selili ja tundus nii abitu ja nii surnud. Kui Tiiu teda lähemalt uuris, kargas ta püsti, keerutas vuntsi ja põgenes omal mitmel jalal - ma ei tea palju neid prusskatel on aga vist palju. Mina Temaga kohtunud ei ole, kuid Tiiu sõnu sukudes oli see üks suuremat sorti isend, nii paari-kolme cm suurune, võib-olla ka veidi suurem, Ma kahtulutan, et selline etteaste - et ta mängis surnut -tuli üllatusest, et ukse avas tavapärasest heledam inimene. Väiksemadki asjad võivad jalust nõrgaks võtta.)
laupäevahommikuse seminari ajalehte kasutamise võimalustest koolitunnis viis läbi St.Petersbusrgi ajalehe ajakirjanik J. Pushkin - tegemist ei ole Venemaa Peterburgiga, vaid neil on siin kõik oma ning tema seos Aleksander Pushkiniga ei leidnud kinnitust, kuigi ta teadis, et tema vanavanemad on Venemaalt Ameerikasse tulnud, kuid nad olid surund enne tema sündi ning ei olnud kedagi,kellelt küsida. Nii et meie ajalooõpetajad teevad suurt tööd, kui nad lasevad põhikoolis lastel teha koduuurimistõid oma vanemate -vanavanemate kohta. Selles eas lastel on enamusel ikka vanavanemad veel olemas ja üldjuhul ka mõistuse juures. Igatahes saime mõned lingid, kust materjale otsida ja siinpeab küll ameerika õpetajaid kadestama,sest ajalehtede toimetustes on eraldi osakonnad, kes tegelevadki sellega, kuidas ajalehte koolitunnis paremini kasutada ning toodavad õpetajatele materjale.
Kuna meie päev lõppes erakordselt vara, olime juba 12 lahti, siis tekkis filosoofiline probleem "mis edasi, kuidas on õigem toimida?" Mõned otsustasid, et õigem on toimida kojuminemise kaudu, sest õhtul on pidu ning peab ennast ikka ilusaks magama. Meie otsustasie, et õigem on toimida jalutamise kaudu lähimasse kaubandusvõrku. Kuna busse ikka veel ei liikunud (esimene oleks tulnud alles 2.30 ning nii palju väärtuslikku aega ei saanud ometi raisku lasta minna), läksime loomulikult ...jalgsi. Ilm oli ilus, parajalt jahe ja juuksed lehvisid kenas talvetuules, päike pasitis kah kenasti ning asusime teele. Tee oli pikk - ilmselt kõndisime poodi ikka oma tund aega. Kuna olime veidi hangunud, siis tabas meid poe soojuses ülekuumenemine ja ostupalavik, organiseerisin endale ühe kampsumi, et õhtul ilus välja näha. Ma oskasin juba ette mõelda, et ilu-uneks ei jää aega,mis hiljem osutuski tõeks. Määda poodi jalutades vaatlsesime ka kohalikke ja imetlesime jumala kätetööd, kui eripalgeline see võib olla. Meie oma heledapoolse nahaga olime sügav vähemusrass.
Ilmselt on siinne jahedus ehmatanud ka kohalikke, sest ühe poe mantlite osakonnast oleks nagu tirtsuparv üle käinud, Kuulisn kuidas üks daam ütles teisele, et "Oh, look, everybody is buying coats". Nad valmistuvad vist veel jahedamaks ilmaks. Me ise kah hakkasime mõtlema, et ega Eestis ikka ei käi ainult kampsuniga kui väljas on +6 kraadi, ikka otsime mantli selga. Ilmselt olem etagasi tulles niikarastunud, et suudame neljanda veerandi esimesel päeval minnakooli nagu Bermuuda olümpiakoondis, põlvikutes ja bermuuda pükstes.
Igatahes, kui saime ülikooli kaubanduskeskuses (kus me kohtusime mitmete meie kursuseõedega, keda oli tabanud meiega sarnane palavik) oma ostud tehtud, otsutasime minna teisele poole kiirteed asuvatesse poodidesse. See tänava ületamine oli omaette ooper. tegelikult ei olegi väga hull - tuleb vaid osata vajutada õigele nupule, et 8-realine liiklus seisma panna, oodata millal foori ilmub sammuva inimesekuju ja asuda kiiresti teele, sest poolel teel tekib foori punane käsi ning selle kõrvale loetakse sekundeid, mis on tee ületamiseks jäänud. Aga autojuhid on viisakad, hoolimata sellest, et me kohati ei jõudnud õigeaegselt üle, ei sõitnud keegi mesit üle,vaid oodati,millal me valmis oleme. Pärast teispoolset shopeerumist hakkasime siis tagasi kodu, kalli kodu poole kõndima. Selleks kulus veel tubli poolteist tundi. Kuid igatahes oli kasu nii palju, et saime linnaku mõõtkava selgemaks, teame, et teiselepoole tänavat poodidese ei tasu minna ning jalgsi on seda maad ikka päris palju. Rääkimata suurest kasust võitluses lampjalgsusega ning Tiiu kuivtrennist tema suviseks palverännakus.
koju jõudime siis umb poole 6. Soojendasime kiiresti toidu, pesime ennast puhtaks, paime kenad riided selga ning seadsime ennast peole. Meie jõudsime peole täpselt. Barbara oli oma perega juba seal ning askeldas ringi,laual SUUR KAUSS värskete maasikatega. tasapisi hakkas rahvas tulema ning ameeriklastel ikka igaühel tohuti shokolaadikook, pealt maasikatega kaunitatud ja puha. Nämma! Tore oli see, et neil olid ka palsed ja elukaslased kaasas, nii et meid oli seal päris kirju eltskond. Lapsed olid nagu lapsed ikka, mängisid tagaajamist, vahtisid telekat ning olid ka agarad suhtlejad. Mina sain ühele armsale pisitüdrukule isegi geograafiatunni andmsiega hakkama. ta tahtis teada, kust ma päsri olen ning kuima siis ütleisn ja küsisin et kas ta teab, kus Eesti asub siis ta pidi tunnistama, et pole aimugi. Võtsin siis salvrätiku, pastaka ning hakkasin maailma kaarti joonistama, keskpunktiks ikka Ameerika, et asi selgem oleks. Hiljem tuli rahavt veel juurde vaatama, et mis me teeme ja kirutasid oma andmeid veel selleele "kaardile" juurde. Igatahes lubasid tüdrukud, sest hiljem ühines meiega veel lapsi, nüüd kodus täpselt järele uurida et kus siis ikka oleme.
Ning Amanda, Barbara noorem tütar tegi meile kõikidele Valentinipäeva puhul kingutuse, kõik said nimelise kommikoti koos kena kaardi ning kleepsuga. Hästi armas temast.
Aga loomulikult toimus töö ka sekstioonides, kus siis arutati igasugu asju, tehti pilte jne. Tore oli.
ILUSA VALENTINIPÄEVA!!!
No comments:
Post a Comment