PILDIL: Meie, kes me peame leidma Ameerikamaa lastele meelepäraseid tegevusi. Taga seisab meie õppejõud Marcela Van Olphen. Esiplaani vasakul Modou Senegalist, siis Flyura Kasahstanist ja teisel pool mind Olena Ukrainast.
Jalutajate kommuun sai uue liikme. Selleks on Mohammad Egiptusest. Kuigi tema jaoks oli kõndimine ennekuulmatu tegevus,otsustas ta riskida, sest avastas enda sõnul, et on siin oldud aja jooksul 8!kilo juurde võtnud.Nii me siis sammusime reipalt taas läbi jahedavõitu hommiku (väljas oli ilmateate kohaselt 9 kraadi sooja)kooli poole. Meie hommik algas grupimõtisklusega elu üle ehk siis tegelikult oli Floridasse saabunud Lisa, kes on kogu selle pogrammi koordinaator ning kes on nüüd viimase nädala jooksul käinud läbi kõik neli ülikooli, et näha kuidas meie harimine toimub. Istus viiskalt nurgas ning tegi suure hoolega märkmeid.
Lisaks Lisale oli veel terve hulk külalisi. Need olid õpetajad, kes osalevad mingis siintoimuvas Global School Projectis. Tegemist oli kuue õpetajaga erinevatest koolidest ning nad anti siis meie käsutusse, et saaksime nendelt igasugust meid huvitavat infot välja pumbata.
Loeng, millesse nad olid kutsutud oli intrigeeriv: Kooliseadused: õpetaja eetiline ja professionaalne käitumine, ehk see, mida õpetaja tohib ja ei tohi teha, alates riietumisest (sinised teksad on näiteks kindlasti koolisituatsioonis lubamatud), lõpetadades sellega, kuhu õpetaja tohib omal vabal ajal minna ja kuhu mitte (st millistel rahvaüritustel osaleb ja kus mitte, nt meie õllesummer oleks kindalsti õpetaja jaoks tabu, sest see ei ole piisavalt viisakas.) Aga oli muudki huvitavat, mida tohib/ei tohi. Näiteks on Florida osariigis lubatud füüsiline karistamine. Seda viib läbi koolijuht, karistuse täideviimise juures peab viibima veel üks asjast informeeritud täiskasvanu ning karistuse täideviimiseks on olemas vastav instrument. See näeb välja nagu leivalabida ja sõela ristsugutis. Tegemist on luhikese käepidemega aukudega puust labidataolise esemega, millega siis tagumikust löömise teel tarkust pähe aetakse. Kusjuures vanemaid võib ka sellest tegevusest eelnevalt informeerida.
Aga näiteks pärast tunde ei tohi jätta õpilast samal päeval, vaid alles järgmisel päeval, sest vanemat peab enne kirjalikult teavitama. Niisama, et ette teatamata ei saa last kooli jätta.
Päraslõunane aeg oli pühendatud erinevatele õppimisstiilidele ja nendega arvestamisele õppetöös. Lisaks tegime ise testi, et saada teada, mis tüüpi õppijad me ise oleme, sest eks me kipu ka õpetama nii,kuidas meile endale õppida meeldib. Ning seejärel tehti meile teatavaks veel midagi põnevat (tundub, et see põnevus ei lõpe eales. Selgus, et märtsi alguses toimub ülikoolilinnakus mingi laste festival ning meie peame kõik gruppideks jaotatuna valmistama ette mingi lastele huvipakkuva tegevuse. Laste vanus võib kõikuda 1-10 eluaastani ning kohaletulevate laste arv on sõltuvuses ilmast - mida vihmasem, seda vähem lapsi. Olime tõelise probleemi ees, et mida teha. Ideid oli palju, küsimus oli selles, mida oskab, tahab teha Ameerika 3-aastane või 5-aastane. See ei tohi olla midagi liiga keerulist ja keskendumist nõudvat, kui teooria kohaselt ei suuda koolilapski üle 10 min rahulikult keskenduda. Nii et peamurdmist jätkub.
Lisaks kohustuslikele loengutele, valisime endale veel kolmeks järgmiseks teisipäevaks 3-tunnise lisaloengu. Teema peaks olema seotud õppekava ja õppematerjali hindamisega, kuid seekord olime me hoopis intervjueeritavate rollis ning õppejõud palus meil rääkida oma riikide haridussüsteemist. Kuulates oma kaaslasi, siis pean küll ütlema, et meil, Eestis on õpetaja ikka veel inimene. Nii Argentiina kui Dominikaani õpetajd, kellega olin ühes grupis, rääkisid, et nad peavad kindlaslti töötama 2 kohal, et omadega välja tulla, lisaks see, et õpilasi ei huvita keele õppimine, et koolis on probleemseid lapsi ning üldse kasvatusraskustega lapsi.
Aga ega see jutuajamine polnud ainus kena asi. Kuna oli ikkagi vastlapäev - teie lasite muidugi liugu, sõite oasuppi ja vastlakukleid, siis meie tähistasime vastlapäeva lõppu loengus pitsa ja kaneelisaiaga, mis oli kaunistatud mingi rohelise-kollase-lillakirju magusa suhkrumöginaga.
Kuigi väljas oli juba kottpime kui loeng lõppes, julgesime siiski jalgsi koju minna minna, sest meid oli palju ning me teeme ringi liikudes valjut ja koledat häält ning see on teinud kõik kohalikud tudengid ning vist ka bussijuhid valvsaks. Igatahes meie ühisliikumise teelt tõmbutakse varakult kõrvale. Ning bussijuhid aeglustavad kõndivaid inimhorde kohates sõidukiirust ning pakuvad võimaust bussi peale istuda ning ennast täisväärtusliku kogukonna liikmena tunda.
Poolöösel koju jõudes otsisime üles mingid toiduperad, soojendasime need üles ja hakkasime järgimseks päevaks ette valmistama. Kahjuks pean kurvastama neid, kes on minu usinuses veendunud. Ma jätsin meile kolmapäevaks antud teksti lugemise pooleli, sest jäin lihtsalt magama. Aga sellest polnud väga hullu midagi, sest hommikul oli meil kavas kohtumine partnerõpetajatega.
No comments:
Post a Comment