Toimekas nädal

Pühapäev - see on päev, mis on määratud meile sügavamaks enesevaatluseks ning oma tegemiste kohta märkmete tegemiseks. Pärast teatavat sisekaemust tundsime, et oleme valmis uuteks seiklusteks.
Rahvas jagunes kahte töörühma, suure idanaabri esindajad võtsid suuna kohalikule kirbuturule, läänemeelsemad ning tarbimisühiskonnale omase mõtlemisega isikud otsustasid kesklinna kasuks. Nimelt olime laupäeva õhtul uurinud kohalikelt, st meie külalistelt kuhu minna ja mida teha nädalavahetusel ning enamuse sõnade kohaselt on ajaveetmisvärsus nr 1 linnas asuv keskus nimega The International Plaza.

Mina valisin teise võimaluse kahel põhjusel: 1) linna sai minna alles alates hilishommikust, sest kohalik transport lihtsalt pühapaeva varahommikuti ei liigu. 2) Bussipeatus on meie elamisele väg alahedal, tarvis vaid üle tänava pääseda. Aga nagu ma olen juba eespool maininud,lasevad autojuhid meid ikka kenasti üle, eriti kui meid liigub suur mas korraga. Nii et ühtsuses on jõud! 3)Kirbuturule minejad pidid parima saagi saamiseks juba varakult kodust välja astuma. (Kuna nendest enam edaspidi juttu ei tule, siis infoks niipalju, et nad kõndisid hommikul üle kahe tunni turuni, sest mitte mingit transporti ei liikunud. Eksisid korduvalt õigelt teelt, kui lõpuks kohale jõudsid, siis ei olnudki midagi erit huvutavat, rahvas müüs lihtslt oma ülejääke ning võitlesid veel 2-3 tundi lampjalgsusega tagasi koju tulles. Ei kadesta neid eriti, sest näiteks meie ukrainlanna jalad asetatakse vaid 10 cm kõrgustesse kontskingadesse).

Meie reis kulges lõbusalt valju jutuvadina saatel läbi Tampa eeslinnade, mille kirjeldamiseks ei ole sõnu. Eeslinn on täis pisikesi, ühekorruselisi, mitte just parimaa väljanägemisega majakesi, mille ees on väike muruplatsike, auto ja see ongi kõik. Mõne maja aiast paistsid ka paar apelinipuud, kuid muidu jätsid need majad väga haleda ja laokil mulje. Kahjuks ei saanud bussi pealt pilt teha aga bussi pealt maha minna ja kohapeal pilti teha me ka ei julgenud.

Pärast mõningaid ümberistusmisi jõudsime siis lõpuks 2 tunni pärast selle suurepärase kaubanduskeskuseni. UUrisime bussijuhilt linna tagaasisaamistingimusi aga loomulikult unustasime kontrollimata, mis kell see buss läheb. Ostukeskuses jalutamise põhiliseks positiivseks tulemuseks oli jalgsiliigutud kilometraaži tunduv tõus, sest hinnad olid kallid. Aga saime vähemalt kõrgkultuurilise elmuse. Üritasime ka sööma minna, kuid tundus, et kogu TAmpa ja lisaks veel rohkelt ostuturiste idanaabri juurest oli just selle pühapäeval otsutanud siia kohale tulla. MIks nad ei oleks võinud valentinipäeva mujal pidada? Lõpuks lasime ennast mõjutada ühest aktiivset müügitööd tegevast hiina toidukohast.

Olles ligi 4 tundi selle plaza võludega tutvunud, ostusatsime ühiselt õita järgimse kuanduskeskuse juurde ja seal pakutavaga tutvuda. Bussipeatusesse jõudes selgus, et buss oli lahkunud 10 min tgasi ning järgmine buss pidi graafikukohaselt saabuma 40 min pärast. Lõbustasime siis ennast bussipeatuse kõrval oleva veesilma pildistamisega ning vaatlesime kohalikke veelinnukesi. Tegelikult olid need väga pikad 4o min aga me jõudsime mitu tarkust juurde saada. Esiteks , selgus, et me ei oleks tarvitsenud 3 korda ümber istuda, vaid oleksime saanud hakkama palju vähema vaevaga. Teiseks selgus, et selles veekogus, mida me imetlesime elasid alligaatorid ning nende igasugune toitmine ning AHISTAMINE oli keelatud. (Mismoodi on võimalik alligaatorit ahistada?).


See kaubanduskeskus, mille me oma teiseks sihtkohaks valismine, oli palju sõbralikemate hindadega. Kahjuks oli meie seikluste tulemusena meil aega ainult 1 tund, et seda kõike nautida.

Lõpuks pimedas koju jõudes olime väsinud aga õnnelikud,sest meie päev oli möödunud hästi.