Ülejäänud nädla saab kokku võtta lühidalt klassiku sõnadega: õppida, õppida, õppida või siis parafraseerides: lugeda, lugeda lugeda, arutleda, arutleda, arutleda.
Teisipäeval sattus meie hommikuse loengu autoriks endine cheerleader, kes siis käitus vastavalt kogu seminari aja. Ikka vaade paremale, kummardus ette, kõik ühes rütmis ja korraga. Selline tempo, mille ta meile peale pani, võttaks nõrgema karastusega inimese jalust maha. Kuna me oleme ikkagi õpetajad, kes suudavad vajadusel nii keeta, kududa kui keevitada, muudest suurepärastest oskustest rääkimata, siis tulime sellega toime.
Siinne loengute/seminaride ülesehitus on tegelikult väga huvitav ning on asju, mille üle tasub järele mõelda. Kui meie üldjuhul nii koolis kui ka minu hiljutise ülikoolikogemsue põhjal eeldame, et õpetaja/lektor on see teadjamees, kes justkui lased tarkuse valgusel inimeste peale paista, siis siin käib kogu tegutsemine vastupidi. Lektor on enne loengut kõik, viimse detailini ära planeerinud ning seminaris on tema vaid järelevaataja rollis, kogu töö teevad ära üliõpilased. Teema, mille arutamist meilt oodati, oli seotud teismelise arenguga erinevatel tasanditel (vaimne, füüsiline, kognitiivne jne).Meid jagati gruppidesse, grupi iga liige valis enesele meelepärase või veidi vähem meelepärase teema (kui ei suutnud ruttu ära otsustada, milline teema meeldib. Mina valisin kiiresti multiintelligentsuse, teadsin, et see on lihtne ja mulle vähemalt arusaadav, kes mökutama jäi, pidi leppima näiteks aju arengu erinevate etappide ning ajuosade nimetustega) ning iga grupi vastava ala "spetsialistid" läksid eraldi omaette gruppidesse, et lugeda, kuulata, vaadata arvutitesse eelnevalt ettevalmistatud materjali. Mingi aja pärast (aga see oli selline cheerleaderite kiiraeg, mida jäi normaalse tempoga harjunud inimeste jaoks väheks)läksime oma kodugruppidesse tagasi ning valgustasime oma grupikaaslasi sellest, mida meil oli loetud minutite jooksul võimalik teada saada.
See õppejõud oli ajamõõtmisvahenditega suurepäraselt varustatud. Tal oli isegi munakeedutaimer kaasas, mis siis iga 2-3 min järel helisema pandi. Nii, et kõik oli rangelt ajakavas.
Kolmapäeva pärastlõunal pühendati meid kohaliku arvuti kasutamise imelisse maailma. Hakatuseks ikka ensetutvustusring, mis seekord läks suht valutult. Ilmsed jõuab juba
õppejõududele kohale, et me teame üksteist juba nimepidi, nii et endast pikemalt rääkima ei pidanud. Nende uudishimu piirdus vaid sooviga teda, kui palju me arvutit igapäevatöös kasutame ja milliseid programme. Siin tuli tegelikult huvitavaid asju välja, see, et meil Eestis on sageli peredes mitu arvutit, tundub kõikidele iseenesestmõistatav. Selgus, et laias ilmas pole asjad sugugi nii, nt Dominikaani õed ütlesid, et neil on kooli peale mõni arvuti ning Musta mandri meestest teatas üks, et veel kolm aastat tagasi ei teadnud ta arvutitest midagi aga oli ka õpse, kes kasutavad seda peaaegu sama igapäevaselt kui meie. Me oleme siin tasakesi ikka rääkinud, et meil on kõik koolid arvutitega varustatud ning kogu info on e-koolis ning meil on isegi selline sihtasutus, mis annab õpetajatele arvuti.
Proovisime siis seal arvutiklassis igasugu asju, et kuidas ülikooli süsteemist meie jaoks vajalikku leida ning kus asub meie kursuse info jne.
Sellele arvutitunnile pidi järgneva veel erikoolitus kuidas täita onu Sami jaoks vajalikke maksudokumente, kuid see jäi dokumentide puudumise tõttu ära. Te olete ju kõik kuulnud Washingtoni tabanud lumeuputusest ja sellest, et seal on ametiasutused kinni. Asi on ikka päris hull, sest seal olid ka elektrikatkestused ja kohati oli netiühendus maas. Nimelt ei saanud IREXi inimesed, ehk siis need, kes seda programmi koordineerivad,netiühenduse puudumise tõttu materjale saata. Nüüd siis leiame mingi muu aja.
Ah jaa, minu ekslevad nimetähed ei olnud ikka veel kohalikku üliõpilaspileti keskusesse jõudnud. Barbara oli nii kena inimene ja säästis meie jalavaeva ning uuris järele.
No comments:
Post a Comment