PILDID:
1) See pole koer ega alligaator, vaid draakon, ainult et veel väike. Küll kosub.
2) Näiteid kaunitest näitsikutest festivalil
3) Meres oli juba võimalik jalgupidi olla. Kui olid kas veidi hull, karastunud või põhjamaalt. Pärismaalased seda ei tee.
4) Pöörake tähelepanu peakattele - meie giid Dali muuseumis.
5) Sotsialiseeruvad koerad
Pilt on vildak, sest pildistasin salaja. 6) Niipalju siis Botero skulptuuridest
7) Prügi mahapaneku koht
8) MOSI ehk kohalik AHHAA keskus.
Nädala kolm viimast päeva olid pühendatud meie kultuurilisele harimisele. Lasime ennast harida ning harisime ennast ka iseseisvalt ilma kõrvalise abita.
Reede hommik rõõmustas meie südant kena pilvitu hommikuga ning seadsime Tiiuga end kohaliku muuseumi/teaduskeskuse poole teele. Teised põlgasid jalutusmaa kaugeks ning otsustasid bussisõidu kasuks. Kui olime poolel teel sihtpunkti, möödus meist tuttavaid nägusid täis bussike ning aeglustas sõitu, et meile küüti pakkuda. Ägeda pearaputamise ning kätega lehvitamisega andsime märku, et loobume nende lahkest pakkumisest ning buss vuras edasi.
Ühel pool teel avanes meil võimalus imetleda erinevaid palvelaid, mis aitavad hoolitseda üliõpilaste hingeõnnistuse eest ning teisel pool teed oli korralik ja organiseeritud jäätmete äraviskamise koht - suured konteinerid, kuhu sai tuua oma liigse vanapaberi, pudelid, riided, jalatsid jne. Ühe palvela juures oli kena silt, mis lubas teatud nädalapäevadel tasuta lõunaid ning üks orav oli kah ennast valmis seadnud, et ehk avaneb võimalus.
See teaduskeskus on midagi meie AHHAA keskuse sarnast ning ilmselt suurepärane täiendus õpetajatele tundide läbiviimiseks, eriti loodusõpetuse teemadeks aga neil oli ehitamisel ka väljapanek inimse arengust sünnist surmani ning ruum selle kohta, kuidas ilmateadete tegemine televisioonis käib. Samuti olid erilised kambrikesed, kus sai tunda, kuidas on kui maa värsieb või tornaado puhub. Lisaks oli neil suurepärane tegutsemiskeskus lastele, mis asus eraldi majas ning kus lapsed said ise oma käega kõike katsuda ja läbi proovida.
Lisaks selle väljapanekuga tutvumisele võimaldas meie pilet külastada ka Da Vinci saladusi (ehk pigem küll leiutisi, töid ja ideid) tutvustavat maailmas ringi liikuvat näitust, kus oli näiteks detailselt kirjeldatud, millele Mona Lisa portreel tähelepanu pöörata või siis kuidas on kujutatud Viimset söömaaega või kes siis ikka on Vetrusviuse mees ja kuidas on ideaalmõõdud siin maailmas.
Meie söömaaeg möödus muuseumi kohvikus ning koosnes, üllatus-üllatus - võileivast, kartuli/või mingi jahuhelbekrõpsu pakist, shokolaadiküpsisest ning õunast. Lugesime ajaviiteks siis sellelt krõpsupakilt, et mida see sisaldab. Igatahes selgus, et 10 g krõpudest sai 15% päevasest rasvakogusest. Mina loobusin krõpsudest, hea et võileibki alla läks.
Pärast hommikust teadmisteavardamist teaduskeskuses suundusime edasi kooli, seminari HEV lastest ja sellest kuidas neid õpetada, mida peavad õpetajad teadma, et neid tõesti aidata. Seminar oli huvitav ning kuigi õppejõud ilmutas valmisolekut meie päeva veidi lühendada, olime asjasse nii sisse elanud ja vaidlused läksid nii tuliseks, et seminar venis koguni üle ettenähtud aja.
Laupäev paitas meie hinge ilusa päikeselise hommikuga ning ilmateate kohaselt oli temperatuur 22 kraadi ringis. No mis sa hing veel ihkad!? Ülikooli bussike ootas meid juba ukse ees ning algas sõit St Peterburgi. Päevakava kohaselt pidime minema kohalikku kaunite kunstide muuseumisse, kus olevat väljapanek Boter skulptuuridest ning mingit bukletti vaadates tundus, et neil on ka Frieda Kahlo maale. Ülikoolist kaasa antud naisterahavas tundus olevat veidi ebalev ning paistis, et tal ei olnud erilisi kogemusi suuremate inimgruppidega vabas õhus manipuleerimises. Igatahes seadis ta meid bussist maha tulles praktiliselt kahekaupa-käest kinni seisma ning ootas iga 10 m järel, et ka viimased ikka järele jõuaksid. Aeg-ajalt tegi ta pause, et saaksime kõik kenasti ilusaid vaateid oma fotokatega salvestada. Jõudnud kunstimuuseumisse, suunas ta meid kiiresti muuseumikauplusesse ostlema. Sellega paraku meie esimene selle päeva muuseumikülastus piirneski. Lubatud Botero kujudest nägime vaid kahte, mis asusid muuseumi sissekäigu juures. Miks me muuseumisse ei saanud, jäi selgusetuks, kuid legendina on liikvel kaks versiooni: 1) muuseum oli selleks päevaks reserveeritud mingile eriüritusele aga seda ei olnud keegi vaevunud järele kontrollima; 2) Nad kahtlesid, kas rahvas ikka tahab minna näitust vaatama,sest pilet on kallis (umb 16 dollarit). Naljakas, poodi suunavad rõõmuga, seal ei ole kallis aga pilet oleks ootamatult liiga kallis. Arvan, et suurem osa meist kulutas poes oluliselt rohkem, kui pilet maksis. Igatahes jäid lubatud kujud nägemata, millest oli muidugi äärmsielt kahju.
Meie järgmine sihtpunkt oli ST Peterburgi kohalik taluturg. See oli kesklinnas asuv väike armas turuke, kus müüdi nii värsket toitu kui ka igasugust kribu-karbu. Noh, selline nagu meie turg ikka. LIsaks sellele oli rohkesti igasuguseid sööki-jooki pakkuvaid putkasid. Lisaks sellele üliettevaatlikule naisterahvale oli meiega kaasas ka programmiga seotud Rebecca oma abikaaasaga ning see abikaasa oli tõeliselt abistav kaasa, nimelt tegi ta meile kõikidele lõuna välja. See ei olnud küll midagi uhket ega nooblit, lihtsalt ühele teatud rahvagrupile omane toit - khish - Mingi kartulipudru-hakkliha segu, mis on pakitud-mässitud taignasse, aga see oli väga maisev ning esimest korda elus sõin ma midagi, mis oli esialgsel pilgul vaadates palju väiksem kui tegelikult sisu poolest.
See turuplats oli veel omapärane selle poolest, et see kihas igas suuruses lastest ning igast suuruses koertest - ni et laste ja koerte sotsialiseerimise koht.Kusjuures kõik koerad olid ilma suukorvita, kenasti rihma otsas kas jalutamas või siis äärmise väsimuse korral peremehe kätel kantud. Ühel juhul nägime ka koera, keda sõidutati lapsevankri moodi kärus. Ju olid käpad siis kõndimisest nii väsinud. Aga need koerad tundusid olevat kõik sellised naeratavad ja rõõmsapoolsed. Mingit haukumist ei kuulnud küll kordagi. Tegin salaja mõned pildid kah, sest avalikult ei julgenud rahvarikkas kohas väga pildistada, äkki pahanevad ära.
Seejärel saabus minu jaoks päeva vapustus. See oli tõesti päeva tipp - nimelt läksime Salvador Dali muuseumisse. See, mida me seal nägime, oli suurepärane. St Peterburgis asuva muuseumi asutas abielupaar, kes olid Daliga isiklikult tuttavad ning kes ostsid teadlikult kunstniku eluajal tema töid ja ehteid. Nende kogus on koguni 8 Dali suuremõõtmelist tööd, pisematest asjadest rääkimata. Lisaks sattus meile suurepärane giid, kes rääkis nendest töödest superhuvitavalt ning näitas millistele detailidele tähelepanu pöörata, et kõiki ühel pildil olevaid pilte näha. Proua giid nägi ka ise väga atraktiivne välja.
Pärast Dalid ootas meid uus meeldiv üllatus. Kuna meie Konstantin avaldas hommikust saadik valjuhäälset soovi mere äärde pääseda ning võimaluse korral end lainetesse heita (mille peale kohalikud vaatasid teda kui kohtlast, siis härdus meie bussijuhi süda ning ta viis meid Mehhiko lahe äärde. Hoolimata julgest lubadusest merre tormata, Konstantin seda siiski ei teinud, sest 1) vesi oli tegelikult ikka jahedavõitu, kuigi põhjamaa tütarde ja poegadena võtsime siiski jalad paljaks ning läksime jahedasse vette sulistama; 2) ta väitis, et oli sügavaks kurvastuseks ujukad koju unustanud. Vette mittepääsemist kompenseeris ta meie märjaks pritsimisega, nii et me justkui saime miskitmoodi veemõnusid maitsta. Lisaks käisime ka mõnisada meetrit merre ulatuval sillal ja vaatasime kohalikke kalapüügihuvilisi tegutsemas.
Pühapäeva hommikul ärkasime vastuoluliste tunnetega, ilmateade lubas imeilusat ilma, päikest ja sooja ja puha aga pärastlõunal ootas meid ähvardavalt loeng põgenike ning varjupaika otsivate probleemidest ja nende õpetamisest. ET päev raisku ei läheks, otsustasime ennast kõigepealt kultuuriliselt harida. Selle meiel juba tuttava teaduskeskuse territooriumil toimuvad veebruaris märtsis nn renessansifestival ning siinse üliõpilaslinnaku ülembussijuht organiseeris meile kõikidele vabapääsme nendele päevadele. Selle pühapäeva teema oli Itaalia karneval.
Nagu ikka, sättisime end jalgsi teele, tegelikult ei olnudki muud võimalust, sest nädalavahetusel hakkab siin transport tegutsema alates 2.30, meie aga pidime selleks ajaks juba tagasi olema. Nii me siis astusime tasa ja targu viiekesi teele. Mida lähemale festivaliplatsile, seda tihedamaks läks autode voor ning seda kirjumaks läksid inimeste riided. Rahvas oli ikka näinud vaeva, et keskkonda sulanduda. Kohe väravas küsiti meil, et kas oleme sellest õpetajate grupist. Meie vastasime rõõmsalt jaatavalt ning siis tuli alles lause "Te olete kõige rõõmsamad ja naeratavamad inimesed siin!" Ja tõepoolest, inimesed ei naeratagi siin nagu võiks arvata aga meil oli lusti ja nalja palju. Ewa kohtas ühes müügiputkas, millele oli uhke silt "Balti merevaikk" oma kaasmaalast Poolast ning süvenes temaga vestlusesse. Meie ei saanud poola keelest mõhkugu aru ja jätsime ta sinna lobisema. Kõndisime ringi, külastsime erinevaid esinemispaiku ja vaatasime-kuulasime mis siin-seal toimus. Nagu ühele korralikule laadale ja palaganile kohane. Ning taas kord saab öelda, et tegemist oli laste ja koerte sotsialiseerimise kohaga. Koeri oli igat nägu ja tegu, nii kostüümis kui ilma, samuti lapsi. Lusti laialt ja nalja nabani.
Pärast kolmetunnist ringkäiku ja oludega tutvumistotsisime Ewa üles ning pöördusime tagsi koju, et valmistuda pärastlõunaseks seminariks. Kui meie kohale jõudsime, oli õppejõud juba olemas ning üritas oma läpakat ühendada projektori külge, et siis seinale slaide näidata aga mingi juhe ei toiminud ning siis otsiti pool tundi sobivamat juhet aga seda ei leitud ja siis pusiti veel mõnda aega ning siis lõpuks tuli pilt seinale. Aga need slaidid olid nii väikesed ja peenikest kirja täis, et nagunii ei saanud aru, mis seal oli. Õppejõud uuris siis, et milline on erinevates riikides immigrantide ja sõjapõgenike olukord, kas neid üldse on ja kuidas nendega tegeletakse, kuid tuli välja, et ega kellelgi ei olnud eriti kogemusi. Õppejõud oli kah inimene, ei piinanud meid pikalt ning lasi päris ruttu minema.
SEST UUEL NÄDALAL ALGAS KOOL!
Reede hommik rõõmustas meie südant kena pilvitu hommikuga ning seadsime Tiiuga end kohaliku muuseumi/teaduskeskuse poole teele. Teised põlgasid jalutusmaa kaugeks ning otsustasid bussisõidu kasuks. Kui olime poolel teel sihtpunkti, möödus meist tuttavaid nägusid täis bussike ning aeglustas sõitu, et meile küüti pakkuda. Ägeda pearaputamise ning kätega lehvitamisega andsime märku, et loobume nende lahkest pakkumisest ning buss vuras edasi.
Ühel pool teel avanes meil võimalus imetleda erinevaid palvelaid, mis aitavad hoolitseda üliõpilaste hingeõnnistuse eest ning teisel pool teed oli korralik ja organiseeritud jäätmete äraviskamise koht - suured konteinerid, kuhu sai tuua oma liigse vanapaberi, pudelid, riided, jalatsid jne. Ühe palvela juures oli kena silt, mis lubas teatud nädalapäevadel tasuta lõunaid ning üks orav oli kah ennast valmis seadnud, et ehk avaneb võimalus.
See teaduskeskus on midagi meie AHHAA keskuse sarnast ning ilmselt suurepärane täiendus õpetajatele tundide läbiviimiseks, eriti loodusõpetuse teemadeks aga neil oli ehitamisel ka väljapanek inimse arengust sünnist surmani ning ruum selle kohta, kuidas ilmateadete tegemine televisioonis käib. Samuti olid erilised kambrikesed, kus sai tunda, kuidas on kui maa värsieb või tornaado puhub. Lisaks oli neil suurepärane tegutsemiskeskus lastele, mis asus eraldi majas ning kus lapsed said ise oma käega kõike katsuda ja läbi proovida.
Lisaks selle väljapanekuga tutvumisele võimaldas meie pilet külastada ka Da Vinci saladusi (ehk pigem küll leiutisi, töid ja ideid) tutvustavat maailmas ringi liikuvat näitust, kus oli näiteks detailselt kirjeldatud, millele Mona Lisa portreel tähelepanu pöörata või siis kuidas on kujutatud Viimset söömaaega või kes siis ikka on Vetrusviuse mees ja kuidas on ideaalmõõdud siin maailmas.
Meie söömaaeg möödus muuseumi kohvikus ning koosnes, üllatus-üllatus - võileivast, kartuli/või mingi jahuhelbekrõpsu pakist, shokolaadiküpsisest ning õunast. Lugesime ajaviiteks siis sellelt krõpsupakilt, et mida see sisaldab. Igatahes selgus, et 10 g krõpudest sai 15% päevasest rasvakogusest. Mina loobusin krõpsudest, hea et võileibki alla läks.
Pärast hommikust teadmisteavardamist teaduskeskuses suundusime edasi kooli, seminari HEV lastest ja sellest kuidas neid õpetada, mida peavad õpetajad teadma, et neid tõesti aidata. Seminar oli huvitav ning kuigi õppejõud ilmutas valmisolekut meie päeva veidi lühendada, olime asjasse nii sisse elanud ja vaidlused läksid nii tuliseks, et seminar venis koguni üle ettenähtud aja.
Laupäev paitas meie hinge ilusa päikeselise hommikuga ning ilmateate kohaselt oli temperatuur 22 kraadi ringis. No mis sa hing veel ihkad!? Ülikooli bussike ootas meid juba ukse ees ning algas sõit St Peterburgi. Päevakava kohaselt pidime minema kohalikku kaunite kunstide muuseumisse, kus olevat väljapanek Boter skulptuuridest ning mingit bukletti vaadates tundus, et neil on ka Frieda Kahlo maale. Ülikoolist kaasa antud naisterahavas tundus olevat veidi ebalev ning paistis, et tal ei olnud erilisi kogemusi suuremate inimgruppidega vabas õhus manipuleerimises. Igatahes seadis ta meid bussist maha tulles praktiliselt kahekaupa-käest kinni seisma ning ootas iga 10 m järel, et ka viimased ikka järele jõuaksid. Aeg-ajalt tegi ta pause, et saaksime kõik kenasti ilusaid vaateid oma fotokatega salvestada. Jõudnud kunstimuuseumisse, suunas ta meid kiiresti muuseumikauplusesse ostlema. Sellega paraku meie esimene selle päeva muuseumikülastus piirneski. Lubatud Botero kujudest nägime vaid kahte, mis asusid muuseumi sissekäigu juures. Miks me muuseumisse ei saanud, jäi selgusetuks, kuid legendina on liikvel kaks versiooni: 1) muuseum oli selleks päevaks reserveeritud mingile eriüritusele aga seda ei olnud keegi vaevunud järele kontrollima; 2) Nad kahtlesid, kas rahvas ikka tahab minna näitust vaatama,sest pilet on kallis (umb 16 dollarit). Naljakas, poodi suunavad rõõmuga, seal ei ole kallis aga pilet oleks ootamatult liiga kallis. Arvan, et suurem osa meist kulutas poes oluliselt rohkem, kui pilet maksis. Igatahes jäid lubatud kujud nägemata, millest oli muidugi äärmsielt kahju.
Meie järgmine sihtpunkt oli ST Peterburgi kohalik taluturg. See oli kesklinnas asuv väike armas turuke, kus müüdi nii värsket toitu kui ka igasugust kribu-karbu. Noh, selline nagu meie turg ikka. LIsaks sellele oli rohkesti igasuguseid sööki-jooki pakkuvaid putkasid. Lisaks sellele üliettevaatlikule naisterahvale oli meiega kaasas ka programmiga seotud Rebecca oma abikaaasaga ning see abikaasa oli tõeliselt abistav kaasa, nimelt tegi ta meile kõikidele lõuna välja. See ei olnud küll midagi uhket ega nooblit, lihtsalt ühele teatud rahvagrupile omane toit - khish - Mingi kartulipudru-hakkliha segu, mis on pakitud-mässitud taignasse, aga see oli väga maisev ning esimest korda elus sõin ma midagi, mis oli esialgsel pilgul vaadates palju väiksem kui tegelikult sisu poolest.
See turuplats oli veel omapärane selle poolest, et see kihas igas suuruses lastest ning igast suuruses koertest - ni et laste ja koerte sotsialiseerimise koht.Kusjuures kõik koerad olid ilma suukorvita, kenasti rihma otsas kas jalutamas või siis äärmise väsimuse korral peremehe kätel kantud. Ühel juhul nägime ka koera, keda sõidutati lapsevankri moodi kärus. Ju olid käpad siis kõndimisest nii väsinud. Aga need koerad tundusid olevat kõik sellised naeratavad ja rõõmsapoolsed. Mingit haukumist ei kuulnud küll kordagi. Tegin salaja mõned pildid kah, sest avalikult ei julgenud rahvarikkas kohas väga pildistada, äkki pahanevad ära.
Seejärel saabus minu jaoks päeva vapustus. See oli tõesti päeva tipp - nimelt läksime Salvador Dali muuseumisse. See, mida me seal nägime, oli suurepärane. St Peterburgis asuva muuseumi asutas abielupaar, kes olid Daliga isiklikult tuttavad ning kes ostsid teadlikult kunstniku eluajal tema töid ja ehteid. Nende kogus on koguni 8 Dali suuremõõtmelist tööd, pisematest asjadest rääkimata. Lisaks sattus meile suurepärane giid, kes rääkis nendest töödest superhuvitavalt ning näitas millistele detailidele tähelepanu pöörata, et kõiki ühel pildil olevaid pilte näha. Proua giid nägi ka ise väga atraktiivne välja.
Pärast Dalid ootas meid uus meeldiv üllatus. Kuna meie Konstantin avaldas hommikust saadik valjuhäälset soovi mere äärde pääseda ning võimaluse korral end lainetesse heita (mille peale kohalikud vaatasid teda kui kohtlast, siis härdus meie bussijuhi süda ning ta viis meid Mehhiko lahe äärde. Hoolimata julgest lubadusest merre tormata, Konstantin seda siiski ei teinud, sest 1) vesi oli tegelikult ikka jahedavõitu, kuigi põhjamaa tütarde ja poegadena võtsime siiski jalad paljaks ning läksime jahedasse vette sulistama; 2) ta väitis, et oli sügavaks kurvastuseks ujukad koju unustanud. Vette mittepääsemist kompenseeris ta meie märjaks pritsimisega, nii et me justkui saime miskitmoodi veemõnusid maitsta. Lisaks käisime ka mõnisada meetrit merre ulatuval sillal ja vaatasime kohalikke kalapüügihuvilisi tegutsemas.
Pühapäeva hommikul ärkasime vastuoluliste tunnetega, ilmateade lubas imeilusat ilma, päikest ja sooja ja puha aga pärastlõunal ootas meid ähvardavalt loeng põgenike ning varjupaika otsivate probleemidest ja nende õpetamisest. ET päev raisku ei läheks, otsustasime ennast kõigepealt kultuuriliselt harida. Selle meiel juba tuttava teaduskeskuse territooriumil toimuvad veebruaris märtsis nn renessansifestival ning siinse üliõpilaslinnaku ülembussijuht organiseeris meile kõikidele vabapääsme nendele päevadele. Selle pühapäeva teema oli Itaalia karneval.
Nagu ikka, sättisime end jalgsi teele, tegelikult ei olnudki muud võimalust, sest nädalavahetusel hakkab siin transport tegutsema alates 2.30, meie aga pidime selleks ajaks juba tagasi olema. Nii me siis astusime tasa ja targu viiekesi teele. Mida lähemale festivaliplatsile, seda tihedamaks läks autode voor ning seda kirjumaks läksid inimeste riided. Rahvas oli ikka näinud vaeva, et keskkonda sulanduda. Kohe väravas küsiti meil, et kas oleme sellest õpetajate grupist. Meie vastasime rõõmsalt jaatavalt ning siis tuli alles lause "Te olete kõige rõõmsamad ja naeratavamad inimesed siin!" Ja tõepoolest, inimesed ei naeratagi siin nagu võiks arvata aga meil oli lusti ja nalja palju. Ewa kohtas ühes müügiputkas, millele oli uhke silt "Balti merevaikk" oma kaasmaalast Poolast ning süvenes temaga vestlusesse. Meie ei saanud poola keelest mõhkugu aru ja jätsime ta sinna lobisema. Kõndisime ringi, külastsime erinevaid esinemispaiku ja vaatasime-kuulasime mis siin-seal toimus. Nagu ühele korralikule laadale ja palaganile kohane. Ning taas kord saab öelda, et tegemist oli laste ja koerte sotsialiseerimise kohaga. Koeri oli igat nägu ja tegu, nii kostüümis kui ilma, samuti lapsi. Lusti laialt ja nalja nabani.
Pärast kolmetunnist ringkäiku ja oludega tutvumistotsisime Ewa üles ning pöördusime tagsi koju, et valmistuda pärastlõunaseks seminariks. Kui meie kohale jõudsime, oli õppejõud juba olemas ning üritas oma läpakat ühendada projektori külge, et siis seinale slaide näidata aga mingi juhe ei toiminud ning siis otsiti pool tundi sobivamat juhet aga seda ei leitud ja siis pusiti veel mõnda aega ning siis lõpuks tuli pilt seinale. Aga need slaidid olid nii väikesed ja peenikest kirja täis, et nagunii ei saanud aru, mis seal oli. Õppejõud uuris siis, et milline on erinevates riikides immigrantide ja sõjapõgenike olukord, kas neid üldse on ja kuidas nendega tegeletakse, kuid tuli välja, et ega kellelgi ei olnud eriti kogemusi. Õppejõud oli kah inimene, ei piinanud meid pikalt ning lasi päris ruttu minema.
SEST UUEL NÄDALAL ALGAS KOOL!
3 comments:
1) kes on HEV lapsed?
2) ära ära unusta, mida Dali ja Da Vinci piltidel tähele panema peab, ma tahan ka teada :D.
aa, ja see koer ei näe ise välja nagu draakon, vaid nagu teda sööks draakon.
kuule väitleks ikka sellel koera teemal et no onju ikka koer, draakonid on välja surnud välja arvatud need Hagridi sõbrad Rumeenias. Pakun et see on mingi uus aretatud draakonkoera tõug millest Vana Maailm veel miskit ei tea
Post a Comment